Seitungitest pärit valdavalt igasuguste horror uudiste seast on hea leida normaalseid lugusid, mille tekkimise algpõhjus ei pruugi siiski olla kliimasoojenemine, kui Kolu metsas seenelised kängurusid kohtavad.

Oli meeldivalt normaalne lõpetada tööpäev üks-ühele silkamisega Männiku metsas, stiilis läbisegi igale ühele.

Seeni oli. Ei hakanud proovima. Sest mine tea, siis oleks olnud küülik paaris sebraga ja gepard kopraga.

Oli hoopis käbe ja lame mets ning formaat, mis sundis keresoppidest üles otsima oskuse enda organeid tavapärasest tempokamalt kasutada.

Korra läks teises ringis nii kiireks, et vale valli otsa ronisin. Muidu oli selgeid objekte täis maastikul jao võrra lihtsam kui näiteks mullu Kodasoo reljeefis sumades.

Oli pastelltoonides päike, mis värve ja meeli tuhmistas. Kuskil kaugel silkas põder võidu hirvega ning krokodill jõehobuga.

Ja seentest ei olnudki lugu. Piknik männi all lõi sisetsoonides turvalise toonuse.

Nad võisid ju kribida paberile Hiiu mets 1:5000, pigem näis siiski, et olen maandunud mõnele Maast erinevale planeedile 5000 valgusaasta taha.


Loius õhtupoolikus countdowni oodates, peitudes tulekera eest Maale nii omaste mändide varju, hakkas kujutlusvõime looma mingit süsteemi - skeemi, mis omistas sinisevarjunditele ning pruunidele laikudele koduseid vorme.

Lõpuks sai kõik pööratud teedeks ja majadeks, puudeks ja rabadeks, kuigi lootus ju oli, leida mõned värsked kraatrid, kohata mõned uued orud. Kuu teine külg asustus poole tunniga, meenutades koduseid Nõmme metsaaluseid. Jätsin oma jälgi tuttavate puude alla ja mitte nii tuttavate turbaaukude juurde kiirustasin kindla peale samme lugedes.

Vahel on hea ära käia. Vahel on nii hea jälle tagasi olla. Vahel tahaks sealt Kuu tagumiselt küljelt Maad natuke raputada enne kui tagasi astud. Nii, et ainult pahad kukuksid maha.

Mõnel varasemal ajal sattusin kobrutama üpris klassikaliste võtetega ülestähendatud maastikele. Veenmaks ennast 15 aastaga toimunud arenguvõimalikkuses, võtsin kopikalugemise ja talongijagamise vahele mõnusa algajate raja. A, mis sa seal alustajate teedel ikka songerdad kui juba tead. Või vähemalt peaksid teadma, kuidas õige on. Napsad veel kiireima soorituse. Katsu omavanustest kuidagi jagu saada. Vot ei saa.

Enne ja pärast folki läks korda end leondada sellesuvistes vihmametsades. Suve kurbus näikse olevat üüratu - ei lähe mööda ühtki päeva, mil pisarad valamata jääksid.


Kes jättis suve maha nii julmal moel, et too nii lohutamatult nutab?

Tõsi, üpris lohutamatud trajektoorid tekkisid minu poolt noil vihmastel päevadel kohalike puude vahele.

Täiesti hunnitus Samblapõllu männikus sain kohe startinult kaela hunnitu hoo suve kurbust. Vihmanokatsist polnud kasu udutossugi ja üle prilliklaaside voogas haljas vesi. Mis muidugi ei jätnud enam ruumi arusaamiseks, mis on see koht, kus ma õieti täpselt olen ja veel vähem oli arusaamist, kuhu ma õieti lähen. No lihtsalt ei näinud peale viiekümne rohetooni suurt mitte midagi. Tugevamat tunnet pakkusid kolme esimese punkti leidmise tarvis lähedale jääv teerada, kuid 4(44)sse punkti lagendikke otsima siirdudes jõudsin ikka oi-oi'sse täiega.

Õnneks oli kuulmine korras ja maantee müra andis pidepunkti kuhugile lõpuks välja jõuda. Tolleks hetkeks jäid suve nutuhood kõvasti hõredamaks ja prilliklaasid tahenesid sedavõrd ära, et sain kombatavast maailmast tagasi nähtavasse maailma, kuid meelehärm niivõrd segasest algusest ei lasknud enam muule keskenduda, kui puhtale metsa nautimisele. Nii joonistasin veel sinna-tänna vinkleid, et mõnusas pedastikus pikemalt puhata.

Esmaspäeval mõtlesin, et kas ma sinna Pirita randa ikka väga viitsin minna. Ettekujutus taaskord mõnusas rannaäärses männikus natuke koibi sirutada sai tahtejõuetusest võitu. Haa-haa. Ja kuigi suve nutuhoog oli lakanud, kujunes õdus uitamine rannas sõlmeliseks rapsimiseks niiskes rannapadrikus. Teistel finišis oli põhjendusi küllaga, et uurida, mis rada ma õigupoolest jooksin, sest saabusin punktidesse valdavalt kuskilt täiesti teisest suunast.

No nutikas rada, mõnede eriti huvitavate punktidega vees 15(53). Kui ma tolle poole mööda veepiiri silkasin, siis eemalt paistis, et keegi toimetab punktialust sügavamale vette, aga nii vist päris ei olnud.

Mine siis võta kinni, kas rõõmsameelsem suvi oleks sammude hulka võssi vahel vähendanud.

* * *

Vahel avastan end mõtteuidult kui hea see o-sport ikka tegelikult on. Selles olen juba algusest peale veendunud, et mõõdukas maastikus liikumine aitab korrastada mõttetegevust. Sellel on oma positiivne mõju nii loomingulisemale kui ratsionaalsemale mõttetulemustele. Ühel juhul laseb see kergemini piiridest välja, teisel juhul aitab süstematiseerida.

Tahtmatult tekkis mul võrdlus tennisega. Too meeldib mulle mänguna väga. Aga just loomingulist mõttetegevust näib too piiravat. Võib-olla tuleb see sellest, et tennist mängid sa rangelt piiride sees, sa pead justkui oma mõtet kogu aeg raamides hoidma. O-spordis on aga juba esimesse tähisesse minemiseks miljon piirita võimalust. Tõsi, sihini jõudmiseks on ühed neist ratsionaalsemad kui teised, kuid igale mõeldavale sammule, mis eesmärgi suunas teed, annab maastik uue pildi, kui tennises on ikka need samad kastid sul ees. See piltide vaheldus ja meeletu seoste loomine, mida pead orienteerumisel sihini liikumiseks piltide vahel looma, vast treenibki tegelikult tohutult aju ka muudeks, ühest küljest vabaks loominguks, teisalt ikkagi süsteemselt tulemusele jõudmiseks.

Mine siis võta kinni, mis mind ikkagi seal võssi vahel liikumises kinni hoiab.

* * *

Eile oli Tallinna MV sprindis, no siin samas praktiliselt kodu kõrval, teispool kanalit. No oleks tahtnud jõuda, aga olin munsterdanud kalendrisse hoopis teatritüki Ohtu mõisas - Tõde ehk valetamise meistriklass, selline hää lõõgastav tükk, mis ei kohusta millekski.

Seevastu mõni aeg varem sai nina Saueagu Teatritalu lauda ukse vahelt sisse pistetud, et kaeda, kuidas on öelda Õnnepalul Ekke Moori kohta. Tollega päris nii lihtsalt ei saanud, et lähed ja naerad. Stseenide vahele ja sisse jooksid üleminekud ja pausid, mis lasid just nähtu pealt omal mõttel kerima minna ja nii juhtub, et siis muutub laval toimuv oma peas ringlevate mõtete taustaks, kust vahel intensiivsemates lõikudes välja naased.

Või mine siis võta kinni, mis mõtted seal mind õieti tülitasid.

* * *
Aga üldiselt, tahaks juba soojale maale. Ilmaennustused Tallinn vs Kataloonia ja Baskimaa kohad, ei ole millegipärast samadest aastaaegadest.

Või mine siis võta kinni, mida puhkuse ajal täpselt vaja on.

* * *
A mis see pingviin asjasse puutub?

Sellist võis näha. Viljandis. Folgil. Rohelise lava kõrval.
Kui üks põngerjas ronis lava kõrvale dekoratsiooniks kummuli keeratud põhukuhja otsa ja jättis sinna maha oma kaisupingiivini. Samal ajal kui Roheline lava ise oli Pokemonide Gym, mille otsas troonivad need virtuaalsed pingviinid.

Või mine siis võta kinni, mis mänge mängida.

3500 käbedat vanainimest üle ilma nurkade on kogunenud kodusesse pealinna, et järgi katsuda, kes neist on sel aastal õigupoolest see kõige käbedam o-tehnilises võtmes.

Enne kui kodanikud võõramaalased kole soosse ja päris hirmsasse lastakse, anti leebemal viisil linnatänavatel turistide vahel põigelda  - et äkki mõne Kadrioru lossi või Toompead uudistama tulnud kaasmaalase lõhn jagab toetust.

Kahel päeval selgitati välja, kelle põlved löövad kõige vähem tuld Kadrioru murul ja kelle puusad kannatavad kõige kiiremini munakividel ringi siblimist; kelle silmanägemine on ilma luubita terav nagu kotkal ja suudab jooksu pealt aia- ja trepivahesid välja lugeda või kelle kere on endiselt särtsu täis nagu noorel varsal ning keskendumisvõime tõhusam kui olümpiasportlasel.

Kui Maimu ei oleks mulle teisipäeval helistanud ja ma poleks vastanud, et jah muidugi saan kella viieks hommikul tulla ja midagi tarka stardis teha, siis ma oleks pühapäeva hommikul ärganud ja hommikuse kohvitassiga rõdult võinud kaasa elada neile, kes naabermaja naadivälja sisse lohasid kolme pidi sisse jooksid.

Juba kuid keelualal maganuna, oli see lõpeks üpris sünnis viis jõuda TOW radadele, lahkudes oma majutuskohast tund enne startide algust. No sai mõne tunni varemgi.


Nii sain kahel päeval nuusutada taustajõudude köögi poolt ja mõlemal hommikul kogu stardi kaadervärgi püsti- ja mahapanekul abiks olla ning kolm ja pool tundi stardikoridoris legende valvata.


Vahel õige harva tuli mõni end legendi uurimisse süvenenu õiges minutis kinni hoida ja rohkemgi veel anda märku järgmisse minutisse astumise võimalusest. Kõik veteranid teadsin nagu kellavärk, mida nad seal legendivahes tegema peavad ja vaid mõned M35 aastakäigu noormehed ei saanud aru, mis nüüd saab. Kuidagi ei saanud üle kiusatusest juhtida nii mõnegi äsja veteranide klassi kukkunud meesisendi tähelepanu asjaolule, et lisaks M35-1 legendidele on ka M35-2 legendid, kuhu ta juhtumisi kuulub ja võtku ikka õiged numbrid. Vot ei teagi, kas tegin midagi keelu vastaselt või mitte. Aga eks vanusega hakkab tähelepanu laiali valguma ;)


Seda, et mõni ei tuvastanud kohe, kas ta on M või W, seda tuli ikka ette ning üks hilinejatest härrasmees keeldus naiste koridorist startimast ning võttis jupi aega kui talle selgeks sai, et stardikoridor ei ole teps mitte naiste ja meeste vahel pooleks jagatud.


Hilinejate tarvis loendasin taustal mõttes minuteid, et mis minuti kamp parasjagu legendivahes on. Kui ma kolmandal tunnil avastasin, et mul on minut 62, siis võtsin oma keskendumise pisut kokku ja läks 03ga jälle edasi.


Kui mõned tuttavad omakandi tüdrukud välja arvata, siis ega seal stardis keegi lobisema ei kippunud. Mõned muigel suud lipsasid sisse, aga enamuste kehakeel rääkis hingamis- ja keskendumisharjutustest.

No ja siis sai muidugi lõbustada ennast sellega, et oi mõni näeb ikka oma eas kuramuse hea välja - kõigil kaks esimest rinnanumbrit näitamas ju vanuseklassi ;)

Teisel päeval oli mõnedel võistlejatel poleemikaks, et palju on meetreid esimesse start pointi. Legendil seda polnud ja ega ma täpselt ei teadnud. Kuulnud aga, et K-punkt olla kohe müüri nurga taga, siis pakkusin kolmkümmend meetrit, üks kukkus vastu vaidlema, et nii vähe ikka ei saa olla.

Ehk siis, pärast rahumeelseid starditunde, asusin O-nädala raames isegi maailmameistrite maastikku proovima.

Kadriorus oli ilmselgelt raske keskenduda. Ikka kippusin silkama tähisesse selle järgi, kuidas olen harjunud vahemaad jalutama, mitte kuidas seda kaardi järgi ratsionaalne üle murunurkade sõtkuda oleks olnud.

Esimene punkt päiksekella juures, hetkeki mõtlemata purskkaevu juurest läbi. Aga siis teise, nurgaga Kreutzwaldi kuju kõrvalt, mitte diagonaalis alleelt. Kolmas lihtne kivi ja neljas jälle, mingi veidra sakiga ja veel lossi valvurimaja kõrvalt trepist, selle asemel, et diagonaalis lossi taha lilleaia väravasse purjetada.


Kuuendat punkti ei lugenud õigesti välja, arvasin selle trepi mademel olevat, aga seal istus hoopis üks korraldajast rajavalvur. Mhm, all seina ääres murul. Seitsmendast kaheksandasse - jälle ei jaganud, kuidas Apollo kuju juurde kõige otsemini saab.

Üheksandale sain siiski kohe pihta, et see jääb KUMU rattaparkla taha, kuhu saab ümber heki. Ja siis jälle, üles KUMU väravamoodustisest sealt kaudu, kus inimesed käivad, kuigi kaks grammi otsem oleks olnud paremalt poolt.

KUMU hoovi kallakutel ja treppidel võtsin hoo maha, seal ei kipu sik-sakitamist eriti ette tulema. Ei oskagi öelda, kas juhul kui ma läbi KUMU joostes uksest väljas 14sse kontserdipaiga tagusesse hekki oleks pidanud esimest korda elus minema, kas ukse taga oleks tekkinud enda suuna orienteerimisega kaardi suhtes raskusi - ruumist (KUMU aatriumist) nurgaga läbi tulemine võinuks ju suunataju veidi segamini ajada. Antud juhul olin kodutänava alguses ja teadsin järgmised 4 punkti peast, mis peast.

15. punkt oli naabermaja ukse ees ja üks mitte minu punkt seisis enda maja ees, seal kus tihti autot pargin. Hea, et mõni nädal tagasi parkimisplatsi kõrvale kännu sisse lilled istutasin nõgeste asemel, ikka veteranide ilumeele peale mõeldes :)

18. punkt tennisehalli taga parklas, millest Tallinna Vesi hiljuti järve püüdis kujundada, nõudis siiski veidi kaardi uurimist. Seal ilmneb vahel mingeid kummalisi ehituslikke konstruktsioone.

Tenniseväljakute klubihoone eest ja peaväljakute väravast ei olnud enam midagi nuputada. Kuniks lõpuni jäi vaid kiirelt koibi liigutada. Iseasi, et sisemine väledus näis väliselt pigem uimase loivamisena.

No ja nii ma ei olegi päris objektiivne rajaraskuse üle arutlema. Tundus see W21A pigem lihtsate killast. Kuigi kaarte ja veategemise ruumi jagus ju küllaga. Hämmastas kui kitsal alal kogu radade armaada oli suudetud ära mahutada. Peetri maja taha Tammesallu ja Kadri tee ümber punktid ei jõudnudki.

No lihtsalt lõbus. Fun-fun-fun. Nüüd on hea poest tulles Poska nurgast Rohelisele Aasale keerates meenutada, kuidas 3500 eakat(!) starti sai lastud ja teha referaat teemal vaadeldes, kaua ja kas kunagi taastuvad naabermaja naadid lohadest.

Esmaspäeval vanalinnas oli lihtsam. Ja huvitavam. Piirkonna tänavavõrk on küll teada, aga millise maja nuka sisse punkt just peitu pandud on. Nii püüdsin maksimaalselt keskenduda kaardile ja peast linnaruumi teada-tuntud ehitised kui niisugused välja visata.

Esimesed viis punkti olid selged kui seebivesi. Pigem veidi liiga füüsiliseks läks see üles nügimine. Viiendast kuuendasse minnes keerasin alustuseks kaardi 45-kraadise nurga all valesti ette ja ei saanud korraga enam mitte midagi aru. Siis lülitasin ennast linnaruumi objektidele tagasi - siin on ju vene kirik, kõik kohe selge, kuhu minema peab.


Mingi kõhkluse hetk tekkis 9. punktis, kui valelt poolt maja punkti leida lootsin. Seisin totralt hoovis ja otsisin lahendust, kuniks taipasin, et läbi kitsukese värava tuleb minna - millegipärast oli kaardil kujutatud päris asjadest süngist väljas. Muidu sujus Toompeal tõrgeteta.

11-12 tundus huvitav teevaliku etapp. Valisin turistide tiheduse järgi - Lühikeses jalas tungleb neid alati rohkesti, sel ajal kui Taani Kuninga Aed on üpris inimtühi.

13sse mööda Harju ja Niguliste tänavat sai võtmeks turistide vahel õiged läbipääsud leida püüdes tabada, kes seisab ja niisama vahib ning kes liikudes teise grupiga tihkelt kohakuti jõuab.

Lõpu osa 16-17-18-19 oli jällegi rohkem teevalikute ja tähelepaneku, vähem turistide peale, kuigi viimasesse punkti Wabaduse välikohviku ees tuli laveerida võidu ka praetaldrikuid kandva kelneriga.

No jälle hakkas silma kui väiksele alale punktid mahutatud olid ning et Raekoja platsil viibivad turistid etendusest puhta ilma jäid. Seda, et mõni Jaapani turist pilti tegema asudes oma telefonist ilma jäi kui vananev o-harrastaja tast mööda kihutades selle käest maha lõi, saab see turist küll ainult enda viletsate käte süüks panna.

Kaks päeva osutusid üllatavalt tihkeks 10-tunniseks jalulolekuks, et noist on kribitavaid muljeid raske välja koukidagi. Seevastu on hea kui teisedki neid üles kribivad:
- Eduardi 1. päev ja 2. päev
- Neeme 1. päev ja  2. päev

Vilgaste veteranide killavoor liikus kesknädalal linnatänavatelt pealinlaste ühte meelis väljasõidupaika - Kõrvemaale. Eks sealses mitmekesises ja vahelduvas maastikus, kus kopra ojapaisutused vaheldumas tuulemurru ja murakarabadega, sõnajalasalud mustikaväljadega, pohlapõllud kõdusoo kuusikutega, sekka jääajast maha jäänud oosistikke ja kanarbikuvälusid, on hea kõrge-ealisi läbi raputada ja laupäevaseks päris finaaliks ritta seada.


Proovisin seal ennast teiste reibaste ja särasilmsete müttajatega ühele joonele sambla vahele seada minagi.

Ja kui ei pruugi kohe ühe päevaga pihta saada, et mis see mets on, siis sai Kõrvemaal tuuseldada kohe kaks päeva jutti. Põhimõtteliselt Apuparra kaardil, kus isiklikud mälestused mõnest Uuno radadega krehvtisest teisipäevakust, ühest 100KP jooksust, mitmest rogainist ja muust matkast rääkimata.

Parkimine oli 5km linna pool põllul ning bussid saalisid sujuvalt keskuse vahet. Keskus ise õdusas vormis pakkumas kaasaelamist võistlejatele ja kõike muud proosalisemate sehkenduste tarvis.


Ilmavana hoidis pidevas muutumises pilvedekoratsioone, et sinitaevas liig üksluiseks ei läheks. Vihma sealt kaela ei puistanudki enne kui teisel päeval tagasiteel koju.

Lahkusin muhedast ja rahulikust keskusemelust starti, kus võis end üles soojendada minimalistlikul, kuid täiesti piisaval kaardijupatsil, mis andis võimaluse pista jalg Eesti sinisesse ja pea kuuskede vahele rohelisse, tutvuda militaaruuretega ning kohandada ennast kohalike mägedega kolme kõrgusjoone näol. Ning mis mõne arvamuse kohaselt olevat selle maastiku üks ilusamaid metsatukke.

Tervitasin ja soovisin jõudu tuttavatele stardikorraldajatele ning teadsin täpselt, mida igas minutivahes kohane teha on. Nokkida nina ja keskenduda.

Esimese punkti järgi lippasin lohku, kus vale punktinumber vastu vaatas. No hakkab pihta! Õnneks oli kaugusetaju korras ja sisetunne ütles, et liiga vara tuli see lohk kätte, mõningase reljeefivaatluse käigus sain õige künka tagant õigesse lohku.

Olgu siinkohal öeldud, et kaart klappis maastikuga mõlemal päeval ideaalselt ja kordagi ei tekkinud reljeefi osas küsimusi, et mis lohk või mis muhk. Polekski oodanud 5m kõrgusjoonte vahede vahelt end nii hästi kaardis püsivat, aga ju on siis nii oskuslikult 2,5 pooljooni kasutatud või lihtsalt joppas.



Edasi jätkusid punktid rohelises lehetihnikus ooside vahel, kus liikusin õige rahulikult, aga kõik klappis ja punktid tulid kuni kuuendani ilusti kätte. Pisut segasemaks läks 7. juures - säherdune hajuvam nõlv ning mitte nii selgepiiriline soo-ala, ühtlane lainetav võpsik, kus hakkasin punkti varem ootama ning kus eksimise korral juba raskem kindalt uuesti paika saada. Aga veidi aitas masside voogamine, mis sedakorda õigesse tähisesse voogas.

7 - 8 etapp oli küsimus - kas rünnata läbi sinirohelise otse koos potentsiaalse mudasuplusega ettejäävas kraavis või pigem mitte. Võtsin siiski suuna teele, jõudes ikkagi välja mudase kraavini, mis mõnes lõigus ikka väga lai ning minust vasakult metsast kostis kiljatusi ja röögatusi kui otse läinud kodanikud ilmselt sinna sisse vajusid. Teelt ringiga ja sihiotsast oli punkt aga kindlalt käes.

9ndasse kindlalt suuna järgi, 10ndasse kindlalt teelt õige lohu juurest metsa keerates.

10 - 11 jällegi mõttekoht. Selge, et otse üle raba ei ole nutikas sumama minna. Tee variant oli tegelikult vist veidi otsem paremalt poolt, kuid vasakule jäävad laiad rajad lubasid lollikindlat silkamast ja väga selget mahakeeramist sihilt, kus pikalt mõelda ja jälgida polnud.


12s võis ju tunduda lihtne ja lühike, aga see discgolfi radade vaheline maastik on alati niivõrd kentsakalt ära sõtkutud, et kindlam on hoida kramplikult suunda ja jälgida reljeefi kui püüda aru saada golfirõngaste vahelistest lagedatest.


Viimased punktid olid lihtsakoelised, kus peamisteks eksitajateks pigem kümned ja kümned risti-rästi ringi siblivad kaasvõistlejad. Päris viimasesse punkti minekuks sai ka korra kõheldud, kas usja kaarega mööda suusarada või lõige läbi murdunud puuderisu. Võtsin kaarega.

Kipsadi-kapsadi finišikaar, sadu silmapaare saatmas ja oma lemmikuid ootamas.


Uhh, päris mõnus rada. Mitte liialt keeruline, samas tihedat jälgimist ja mõttetööd nõudev.


Teisel päeval, kõik endiselt sama rahulik ja mõnus. Start keskusele ligemal ning sama maastikutüki peal veidi teine kaar. Ütleks, et oluliselt risusem. Ürgne alusmets siiski kohati juba üpris sirgeks joostud või nagu Tarmo avamisel arvas, et tolle metsa võib pärast kahte päeva, kui seal kokku ~8000 persooni peal tammunud, rohelisest valgeks joonistada :)

Seekord esimene punkt päris lihtne - discgolfi raja lõpus. Edasi samuti, selged trajektoorid ja kindlad objektid.

Tegelikult oli ka 6. punkt ju väga selge ja lihtne, aga kaldusin liialt paremale ja hakkasin vale paralleelraja kõrvalt tähist otsima. Mitteklappiv maastik tekitas mõningase mõistatamishetke, et oma positsioon õigeks korrigeerida.

Edasi muutis süvenev väsimus liikumise aina rabedamaks. Komistasin korda kolm ja tähelepanu kippus hajuma. Vanadus oli asunud kiiremini tulema.

Seitsmendas kaldusin veidi vasakule, kaheksandas liialt paremale - kõik siiski käigult korrigeeritav. Üheksandaga riskisin nõlva alt, et vältida päris rohelises padrikus liikumist. Tuli ilusti.

10.sse eriti midagi valida ei olnud, lageda raba serva järgi sai suund viimase lihvi ja punkt käes. Aset hakkas leidma ka vaimu allakäik - kuidagi visalt tekkisid plaanid, kuidas punkti liikuda ja läks rohkem tuimalt suuna järgi, suurema soovita risusesse reljeefi süveneda. Võtsin hoo veelgi maha. 11-12-13 erilises murdunud puude ja alusvõsa rägas. Akrobaatika erinumbrid.

16ndaks oli toss nii väljas, et selle asemel, et kohe kindlalt sihile liikuda ja selle servast augule kindlalt pihta saada, sumasin suunaga veits uduumbes ja muidugi august mööda. Auk oli parajas võssis ja väiksem kui ma ootasin. Nii tiirutasin ja leiutasin seal vist minutit kolm-neli, et mingi töötav plaan luua. No päris naljakas, kuidas järsku miski ei töötanud enam.

Lõpuks läbi seegi trass.


Julgeks arvata, et rajad olid tegelikult kraadi võrra lihtsamad kui viimastel aastatel kogetud tavarajad Eesti Meistrivõistlustel, aga võib-olla see tuleb sellest, et EMVsid peetakse ikka krõbedatel lõuna maastikel, seevastu kui MMil käib lõpeks igasugu turiste, keda ei saa ju päris läbi küpsetada. Mitte et neid ei võiks EMVst osa võtta ;)


Ilmselgelt sai teisel päeval teises kolmandikus mõõt täis. Võistlemise moodi ei olnud enam midagi, rohkem selline päevaku stiilis matkamine. A-finaali pääsemiseks oleks pidanud ennast selgelt ületama mõlemal päeval. Kindlasti oleks saanud tempot juurde kruvida, aga vanatühi ise teab, palju ma siis vigu kokku keeranud oleks. Nüüd lipsas sisse üht-teist kribu-karbu, paar rammusamat krabu ja teise päeva eelviimane auk vähe karmima koperdamisena.

Kokkuvõttes väga mõnus. Ilm. Rada. Korraldus. Ja kõik need inimesed seal. See o-kogukonna muhe seltskond. Mingi täiesti kirjeldamatu positiivne energiavoog. Nüüd võis vaid taas tõdeda, et vahet pole, kas käia mõnekümnese osavõtjaga kohalikel linnaüritustel või mõnetuhande osalisega maailmaüritusel, ikka see hunnitu fiiling.

Ehh, nagu oleks veel vähe. Kooberdasin ikka nö vabal päeval metsa. Tõsi, koduse maja taga ja pargis olen näinud teisigi fanatte mitmel päeval kaardiga ringi liikumas. Üks võttis ikka väga konkreetselt rada uuesti läbi.

Ise hommikuvirgutuseks siis aias. Botaanikaaias, kus on kahtlemata ka niisama ilus. Ega lillede ümber rahulikult ringi uimelda ei olnudki ju mingi probleem. Mõne peenra ja ilupõõsa vahel oli natuke sikerdamist, aga üldiselt lillepidu.

Hoopis dramaatilisemaks kujunes rabaosa. Küll oli 'tore' neid kadumakippuvaid turbaaukude servi diagonaalis üles leida. Või mis ikka nuriseda, ise tulin harjutama :)

12 läks suunaga kokku. 13 enam mitte, aga võtsin laudtee pealt uuesti ja sain kätte.  14-15-16 olid kuidagi selgepiirilisemad. 17 läks ikka täiesti käest ära. Moodustasin seal erinevaid nurki ja haake, ei miskit, hakka või nutma. Juba läbitud 12ndat ka ette ei jäänud, mille järgi end paika ajada. Sumasin 11nda punkti poole tee serva tagasi ja vaatasin, kus kodanikud metsa kargavad. Võtsin suuna ja sammudega, aga ei mingit punkti. Õnneks saabus piirkonda eri suundadest kolm soome meest, kes koondusid ilmselgelt punkti suunas. Suutsin säilitada piisava varuga silmside nende selgadega ja punkti pärale jõuda.


Edasi läks kõik jälle ludinal. Lõppsaagiks puuduv starditähis ja kaks vihast sinikat kummagi sääre peal. Nüüd ma ei teagi, mille osas ma rohkem harjunud olen.

Kui ikka objekte läheduses ei ole, siis tuleb see ise tekitada - viimane punn ;)

Eriti meeldis mulle aga hoopis vanapaar, kes roosiaias roose uudistama asus - naine andis oma kodinad mehe kätte ja asus põõsaid üks haaval läbi vaatama. Mees võttis aga kotid ja sättis end lähedal oleval pingikesel väikesele uinakule. Sõnu vahetamata. Väga harmooniline.

Läsna küla talumehe aasalt olid lehmad just kadunud kui sinna juba autosid rivvi sättima hakati. Hõre vihm nirises mööda närimata rohukõrsi allapoole, aroomika hunniku suunas, kui autoukse avasin ja napilt pääsesin olukorrast, mis oleks ilmselt kaasa toonud finaali keskusesse kolme kilomeetri taha jala mineku ;)


Taevavesi krõbises tasakesi kileriietel, mille all hommikusoojad kered ootasid Läsna Bussiterminaali juures pääsu jõumasinale, mis nad finaalile lähemale viiks. Soojas suminas ärgati ja oodati. Kes sisimas imet -  paremat ilma, kiiremat jalga või lihtsalt veel üht sulnit päeva metsas.

Kroonumehed olid pohlade ja mustikate vahelt oma kola koomale tõmmanud ning o-mehed ja -naised olid oma atribuutika polügooni mägede ja orgude vahele laiali laotanud. Et anda veel üks etendus - rollitäitmised osalejate soovil.


Virgutasin mõnusa männimetsa all endagi jäsemeid liikuma, enne kui õdusale maastikule neid sihipäraselt vibutama minna. Kukeseen siin, pohl seal, mustikas siin, pilvik seal. NATOkad ei paista korilusest midagi teadvat. Seevastu oli mõni osaline juba suure koti kukeseeni stardi ümbert kokku roobitsenud. Samas ilmselt lõunamaisematest regioonidest või suurlinnast pärit venekeelsed naisterahvad arutasid pohlade üle, mis marjad need küll olla võiks.

Kuid taimed ei olnud siiski põhiline. Trass oli oluline. See viis mind, B-finaalis silkajat, üpris kindlalt kuni üheksanda punktini. Teevalikuid ja reljeefilugemist jagus, kuid need õnnestusid päris ladusalt, üksikute kõhklushetkedega paaril etapil. Näiteks 6-7 panin vale sihti mööda ajama, kuid mitteoodatud reljeef aitas kiirelt korrigeerida. Ning 3. punkti minnes jäi silma justkui veel teeradu mida kaardilgi oodanuks, aga mis võisid ju ka sügavamad lohad lõpeks olla. Reljeef aitas taas paigas püsida.


Seevastu 9. punkt, karjääri kõrval männinoorendikus, segases mikroreljeefis ei tahtnud kohe kuidagi kätte tulla. Püüdsin kõiki neid rohelise, kollase ja sinise piire looduses tabada, aga teps mitte ei hoomanud asja tegelikkust kanarbiku vahel. Ulja sahmimisega siia ja sinnapoole läks lõpuks siiski korda. Ning kui punkt käes, sai jukolalikul viisil mitmeid teisi pea kaotanuid kaardile tagasi aidata.


Sportlikust vaatenurgast kaotasin seal põndakul kohe oma kolm kohta ning siiski üle finišisambla seitsmendana platseerudes, omas harrastajate B-jorus, mis minusuguse uitaja kohta polegi lõpeks ju nii paha.
 

Kuid numbrid ei olnud siiski põhiline. Meel on oluline. Numbrid kütavad kindlasti ka meeli. Saavutatud või saavutamata koht võimendab kogu sündmusest saadavat emotsiooni. Täidab või tühjendab enesekindluse karikat, mida on hea rüübata mõnes järgmises eluhetkes.


Kuid kui sa ei ole niivõrd numbrile orienteeritud, siis on meeled rohkem lahti muule. Millelegi, mida ei saa mõõta, miskile mis imendub elurõõmu pauna. Selles paunas on võrratute maastikute võlu, mõnustate radade lummus, selles on iga osaleja hea tahe ja sarmikus.

 Selles on iga viimse kui korraldaja panus, mis sai võitu sellest hetkest kui võidi end sisimas kiruda, et milleks küll see kõik. Kelle jaoks need unetud ööd, närvipinge, puhkamata puhkus. Aga vahel selles ongi kõige suurem mõte. Isegi kui toimetad näiliselt midagi õige tühist - jälgid, et keegi laukasse ei upuks, lillepeenrasse ei astuks, seisaks oma minutis oma minuti. Just need ja kõik teised tükid kokku - see, et keegi laukasse ei uppunud, lillepeenraid ära ei sõtkunud, seisis oma minutis oma minuti ja kõik need muud miljon ja üks korralduslikku vaeva, annabki selle, suurema elurõõmu pauna, millega edasi minna. Kõigile - nii osatäitjatele kui dekoraatoritele. Küll osatäitjad juba teavad, mida head dekoraatorid väärt on. Veteranid ju!


Olge te tänatud tegijad, super võimaluse eest.

Tagasi parklasse pääsemiseks bussisabas passides jooksis pähe mõte, parandatagu mind kui teisti, aga et kas tegelikult WMOC 2016 ei ole mitte evolutsiooniliselt arenenud tänu Jüri Tarmaku pisikestele ettevõtmistele, mis ta juba kümneid aastaid tagasi toimetas koos oma noorte abilistega. Piltlikult ühe vana kõva puu ümbert kasvas välja uusi noori puid, mille okstesse takerdus omakorda floorat, millede sisu on sama visa, järjekindel ja ambitsioonikas - midagi (ära) teha, see tähendab midagi tahta.

Ühesõnaga, üks päris metsik Eesti võss.

Tseremoonitsemata - vinge maastik oli!







Koht ja aeg

Rogaini EM Hispaanias, täpsemalt Baskimaa ja Navarra piirialadele jäävas Aralari mäestikus Püreneede piirkonnas (San Sebastiani ja Pamplona vahel) näis taaskord hea paik, mille järgi sättida suvine puhkusreis. Ibeeria poolsaare külastuskogemus oli meil senini piirdunud Jaani poolt Barcelonas ühel konverentsil osalemisega.

Alustasime kuuma koha ja ruumiga kohanemist augusti keskel, et paar nädalat enne sündmust jõudu koguda, kasutades Ryanairi otselendu Gironasse (~100 km Barcelonast) ning rendiautot, et põigetega Vahemererannikule, siia ja sinna poole Pürenee mägesid, sulpsatusega Atlandi ookeanisse, jõuda lõpuks lõunapoole Püreneesid sündmuspaika. Seadsime oma baaslaagri ja lähte sündmusele Pamplonasse, u 40 km keskusest.

Kliima
Toimumisaeg augusti lõpus tekitas algusest peale küsimusi, et kas see ei ole mitte üks kuumemaid kuid paikkonnas. Lootes aga territooriumi mägistele eripäradele, ja loetud väitele, et Põhja- ja Loode- Hispaania on üks Euroopa sajusemaid paiku, eeldada ju võis, äkki nii palav ei ole. Nädala jagu varem ilmateadet seirates ja seda omal naha pea iga päev kogedes (vaid üks vihmane päev sattuski kogu reisile), süvenes kartus, et +30 kraadi, parimatel pärastlõunatel kuni +37 võib meie liikumisvõimekusele pisut, et mitte öelda katastroofilise pärssivusega mõjuda.


Stardis oli kella 12 vast +25 ja sirav helge päike viis temperatuuri viie-kuue ajal õhtuks +35 kanti.

Kuna tuul keerutas suuna põhjast puhuvaks, siis tähendas see päikseloojangul paksu udu saabumist, mis lõi küll ütlemata maalilisi maastikupilte, kuid lisas keskendumiskomponendi tähtsust o-ülesande kontekstis.

pühapäeva hommik

Enne veel - mudeli aeg
Sõitsime keskusest läbi juba neljapäeva õhtul, viskasime telgi üles ja muretsesime endale mõlemad mudelmaastiku kaardid.

Nende lähemalt silmitsemine pani muretsema ja nende elusast peast järele proovimine veelgi rohkem. Neist lihtsamat ja ligemal asuvat nokkisime samal päeval tund enne päikseloojangut. Saime tunda okastaimestikku ja paest kivimetsa. Tekkis mingi mulje kõrgusjoonte vahest.

Teisele mudelile sõitsime reedel, kui olime keskusest enda materjalid kätte saanud ja end GPSistanud, et meie kaelamurdmised oleks ikka asukoha mõttes tuvastatavad. 

Ilmateate kohaselt oli reede üks kuumemaid päevi. Kaardile pääsemiseks tuli hakatuseks lugematu arv meetreid tõusta. Vett kulus ja Raiden tõmbas hoogu alla. Kui olime kaardi servale ehk lagedale jõudnud, siis takseerisime alt puu vilust paljast mäekülge - millises kivikuhjas võiks küll punkt G2 paikneda. Seda lähemalt otsima minna ei tahtnud mitte kuidagi. Selline kurnamine enne tõelist sündmust oli ilmselgelt ebavajalik ning esitasime endale küsimuse, miks me oleme tulnud sauna rogainima.

Lontsisime alla tagasi, ja sõitsime Pamplonasse, et süüa veel üks eelroog  - parma sink meloniga (muud selle kuumaga poleks üldse vajagi) ning veenda ennast mõnede pastatoitude manustamisele.

Eestlasele omaselt pani asjade nägemine veelgi rohkem muretsema lähipäevade osas, kuid püüdsime võtta lõunamaalikuma poosi, küll homme hiljem näeb, mis saab.

Strateegia aeg
Laupäeva hommikul kell 9 jagati kätte hiiglaslike mõõtudega kaardid ning korraldajad olid rõhutanud ja jätkasid selle meenutamist, kuivõrd oluline on leida õige strateegia. Loomulikult arvestades kõikide teguritega, mis olid meid eelnevalt muretsema pannud. Muredest tuli koostada endale nüüd allaneelatav taktika.

Kõige muretum plaan näis olevat kuni kella seitsmeni kuskil puu vilus siestat pidada ja külma õlut libistada, et siis tunnike-poolteist enne kottpimeduse saabumist veidike looduses liikuda.


Raidenil (ja kõikidel teistel kompanjonidel) tuli strateegiaalalt tee kavandamise ajal eemalduda ning nii siirdus ta eemale metsa vilusse, jagades maid ja puid peamiselt lehmadega. Seal ta suurem aja päevavalgest lõpuks veetiski. Telgis pikutada, oleks olnud nagu püüda magada Marsil.

Raideni strateegia

Lage kollane ala kaardi põhja osas oleks pakkunud ohjeldamatult kauneid vaateid mäetippudele ja orgudele, kuid üks oli meie streteegias päris selge - päeval liigume võimalikult varjus, ehk valgega tähistatud aladel. Alumine läänenurk nägi üpris metsik välja oma kõrgusjoonte ja rohelise värvi poolest ja nii tundus hea jalutada natuke ida poolses servas.

Teine punkt strateegiast oli samuti kohe selge - mingit pimedas udus kooberdamist ei kavanda. Seega tuli teha esimene ring umbes 10 tunni peale, mida oma jalutustempo juures plaanisime 25-30 päris kilomeetrit. Normaalsel maastikul ja kliimas sätime selleks tavaliselt 40-50km. Ehk strateegia koefitsent oli 50%. Või midagi.

Sellest esimesest ringist (48-151-79-140-170-115-141-143-172-105-155-104154-153-31) viskasime päris elus välja kaks punkti ja jõudsime keskusse tagasi plaanitud ajal.

Hommikune ring sai esimese entusiasmiga plaanitud vaid veidi väiksem, kuid tegelikkus sundis kaarelt välja viskama neli punkti (41-35-96-47-34-46-150-113-95-87). Olime jätnud sisse liiga tugeva strateegia koefitsendi, arvestamata uduga ja üle hinnates oma liikumiskiirust, lootes jahedale ilmale. Ilm oligi kõvasti jahedam ja liikumine kõvasti reipam, aga mis liig, see liig.

Olgu veel mainitud punkti numbrite veidi omapärane numbriskaala - 30-39 andis 30, 40-49 ja 140-149 andis 40, 50-59 ja 150-159 andis 50, 60-69 ja 160-169 andis 60, 70-79 ja 170-179 andis 70, edasi ainult kümnelised: 80-89 andis 80, 90-99 andis 90, 100-109 andis 100, 110-119 andis 110 ja 120-129 andis 120 punni. Kaardil oli õige punkti väärtus suuremalt ja selline süsteem ei seganud.

Mõlema ringi peal tuli aga mängu üllatuslikult üks kolmas strateegia komponent - punktitähise asukoht objektil.

Kaardist
Nii detailset 24h rogaini kaarti ei ole varem peos hoidnud. Mõõtkava 1:20 000. Metsaaladel tähistatud läbitavus ja nähtavus. Peale olid joonistatud vaevumärgatavad väikesed teerajakesed ja voolusängid, mis aitasid etapil pidepunkte leida, kuigi jah, nagu hoiatatud - esmalt tuleb jälgida reljeefi, mis oli üldiselt väga täpne.

Eraldi lugu oli karstipiirkonnas olevate lehtrite maastikul ja kaardil kokku ajamisega. Tõlgendamist, mis on tähistatud kolmnurkse augu märgiga, mis ümara lohuna ja mille puhul juba reljeefijooned mängus, millal on kaardile toodud musta träpsuna ületamatu kalju, jagus terve trassi ulatuses ja igas punkti piirkonnas.



KP 141, v-ga tähistatud väike auk

No ja jaa, kolmnurkne auk, mida meie männikutes tähistatakse vahel ka juhul kui keegi on mõned labidatäied mulda kõrvale tõstnud, olid siin ikka ülepea ulatuvad mulgud. Kui mängu tulid reljeefijooned, siis tuli ikka juba ronida 20m. Kui ilmusid mustad kaljutähised, siis tuli leida pragusid ja jõnkse, millest vahelt üldse alla laskuda. Kivide kallistamise tehnika sai päris omaseks. Kuna tegemist oli pehme paekiviga, siis oli astumise puhul tõhus veenduda, ega nukk, millele jala asetad keharaskuse all laiali ei pudene.  Korra pudenes, sain õnneks tasakaalu paika. Igasse valesse lohku ronimine või selle servas tuigerdamine võttis ilmatuma aja.
Lagedate ja karstipiirkondade (hallid täpilised või punased täpilised) tähistus oli aga samuti üldiselt täpne ja abiks.

Ühesõnaga, vaatamata kogu sellele massiivsele keerukusele, mida kaart väljendas, oli see hea ja mulle meeldis. Ameerikas olnud laia joonega ei anna kohe üldse võrreldagi.

Pelgasime, et mäed saavad olema kangemad kui Tšehhi MMil Prebužis ja EMil Černé údolís kogetud. Saidki, aga et maastik ise oma aukliku pinnavormiga niipalju lisafüüsist röövib, poleks osanud karta.

(Live träkid ja kogu kaart).

Teekonnast endast
Alustasime siis väga rahuliku jalutustempoga ning lihtsaima punktiga - 48.  Liikusime edasi 151, mis kulus kodunemiseks hallide kiviklibu aladega, teeraja ja reljeefiga. Ümberringi oli veel piisavalt inimeste liikumist ja hall kivipiirkond ning legend andsid koha ilusti kätte.

KP 48

KP 151

Legend kusjuures, oli veel üks oluline strateegia komponent. See aitas tihti lahti seletada maastikku, mida vahel sai prillid otsaette lükatult punkti piirkonnas ikka ja jälle innukalt puuritud.

Järgmine 79 - sattusime liikuma poollagedale, päike agaralt kuum. Tihedamasse rohelisse ei tahtnud minna - kõik kes maastikul kasvasid, olid omale okkad selga kasvatanud. Kiviaiani jõudnud, tekkis segadus, kus rada edasi kulgeb - rajad kippusid laia võradega puudelt pudenenud kuivas lehepurus täiesti kaduma. Mõtle lehmade peale, oli rajameister kuskil maininud. Mõtlesime, kus lehmad rada teha tahaks. Suuna ja lehmadele mõtlemisega saime otsale ja siis oli punkt juba lihtne.

140. Rada mööda alla. Jõudsime kiviviiruni, aga millegipärast vaidlesime Jaaniga omavahel, kus me olla võiks. Jaan teadis, mina ei saanud midagi aru. Ometi oli eemalt näha olev ojapõhi looduses ja kaardil olemas. Pärast mõningast jahumist niigi ilmselge üle, hakkasime viiru serva mööda üles liikuma. Pärast punkti, ikka üles. Lehepuru krõbises ja varjas enda all vahel mudast libedat ollust, mis tähendas, et jalg libises tagasi. Teeni jõudnud, istusime enne lagedale päikse kätte sööstmist puude vilus. Istusime. Hingeldasime. Millest? Tühisest sajakonnast meetrisest tõusust.


Lähme edasi. Tee vaikselt tõuseb. Päike kütab lõunapoolset mäekülge armutult. Päiksepiste korral on varjumiseks vaid madalad okkalised põõsad, millesse häda korral roomata. Mina tahan rada mööda edasi minna, Jaan ütleb, et ei, nüüd tuleb kive mööda üles ronima hakata, et õige lohuni jõuda. Usun teda, mul ükskõik, lohus võiks kaardi järgi olla puude vari. Ja vett, mida eraldi mainiti.

Jõuamegi ilusti augu serva, mille põhjast paistab nii tähis (170) kui kanistrid veega. Kuskilt tuleb leida aga moodus, kuidas mööda kiviseinu süvendisse pääseda. Ühes küljes on veidi mättasem, rohi on aga jällegi libe, mis sunnib jala alla ikkagi kivinukke otsima. Jaan arvab augu põhjas, et seda ei peetaks vist heaks tooniks kui ta siin dušši praegu võtma hakkaks.

KP 170 ülevalt servast

SI-jaama kinnitus

Nii, sõjaplaani koostamine, kuidas jõuda punktini 115, kusjuures tähiseks on puu augu serval. Osmiku järgi saame ennast paika ja üritame suunaga liikuda. Jõuame justkui õigete augumölakate piirkonda, aga puid nende servas on sadu ja mis auk on mis, enam aru ei saa. Otsus - tagasi teele ja võtame otse põhjasuunaga, et leida esmalt õige auk. Ämbriga tüübile jõuavad järgi Eesti poisid, kes kalpsavad kivilt kivile nagu noore hirved. Võtavad meie suuna omaks, aga liiguvad kribinal-krabinal eest - üks ühes suunas, teine teises. Üks neist usub ilmselt rohkem oma asukohta ja keerab minu arvates liialt vasakule ümber augu serva. Üle augu tähist näha ei ole.



Aga õiges suunas keerab, tuleb lihtsalt kivinukkidel edasi turnida, kõik puutüved hoolikalt üle vaadata. Ja uskuda, et oled õiges kohas. Me olime enne õige augu servas, aga ei raatsinud selle kivisegadikus tiiru peale teha ja kas me siis oleks tähist märganud. Õigest puust oleks väga lihtne mööda minna olnud, kui põhiliselt tegeled sellega, et vaadata kuhu panna jalg, mille küljest haarata käega. Natuke vedas.

141. Etapi mõttes kahtlane. Kasutame teeradu, loeme tihedamat alustaimestikku ja märkame reljeefi nõksu, mille tagant ilmub ka õige auk. Sahistame lehepurus üles tagasi, ikka radu jälgides ja saame ka 143 ilusti kätte.


Mõttepaus. Istume. Kougime tossudest lehepuru ja okkaid välja. Ja kuigi 172sse peaks viima ilusti rada, siis sealt 105sse jõudmine äratab sügavaid kahtlusi, eriti kogetud 115 punkti ümbruse maastiku pealt, mis sarnaneb väga 105ga. Kui seal suunaga võssa paned, siis oled võsas, võib-olla ka kaardilt väljas. Kuumus ja aeg on teinud armutult oma tööd. Tempo on olnu ikka üliaeglane.



Laskume teele ja jätkame 155 suunas. Sellega läheb lihtsalt. 104 jaoks raalime pealemineku variante, kuniks Jaan tõdeb, et tuleb minna üles mäkke, nii kõrgele kui annab ja siis leida tipust kaljuseinad. Mina vaatan legendi - sild. Mis kuradi sild sellises kohas. Kaalun asja ja teen järelduse, et ilmselt on punkt kahe musta joone vahel all. Ehk siis mäkke. Tore. Teele jõudes vaatab vastu roniroosi laadse vääntaime ulatuslik kasvandus. Kui ei ole roniroos, siis on mingi okastega puu. Kui ei ole okastega puu, siis on okastega põõsas. Kui ei ole okastega põõsas, siis on nõges, kui ei ole nõges, siis on okastraataed. Pressime end läbi selle jõleduse, kui jõuame tihedasse mõnusasse lehtpuumetsa alusesse varju ja turnime tipu poole.


Kuskilt ilmuvad meie lähedusse Eduard ja Marje ja diskuteerivad, kas nad peavad minema mäkke või lohku. Marje ei näe hea välja. Meie meelest peab minema mäkke, aga ei julge vanemate ees targutama hakata. Rühime edasi. Jäävad maha. Jõuame tippu, mille otsast tuleb laskuda süvendisse, oleme paigas.


Kühveldame alla tasandikul olevale rajakesele. Oleme läbi. Üks okas torgib kanna all otse risti jalga. Istume. Kougime tossudest sodi ja okkaid. Istume. Marje ja Eduard jõuavad meiega kohakuti. Ets mainib, et see oli päris nipikas punkt. Jõuan mõelda, et kas siin on ka mõni mittenipikas, kui omakorda jõuavad meiega kohakuti Eensaared. Silver mainib Etsile, et neil on läbitud 25km linnulennuliselt. Ets kohmab, et ah mis, neil on üks sant ja teine vigane, kui vennased on linnulennukalt silmist puude vahele kadunud. Istume. hetke pärast on kadunud ka Ets ja Marje, veidi vaevalisema sammuga, aga läinud. Istume. Seedime, mida me siis nüüd õieti nägime ja kuulsime.

Mis linnulendu 25km. Kes siin lendab, eksole. Ma ei julgenud isegi mitte kaarti vaadatagi, et mitu linnulendu meil selleks seitsmendaks tunniks õieti kogunenud on. Viis äkki :) Pärast kodus vaatasin, et natuke ikka rohkem - isegi 10, kui kõvera joonlauaga mõõta.

See oli kuratlikult hea moment, et hoomata, mis on ikka reaalne võimsuste vahe. See oli neetult hea moment et aru saada, mis on tahtejõu võimuses, mõeldes eelkõige Marje peale.

Suutsime kuidagi ennast lennukate tegelaste innust mitte segada lasta, istusime veel natuke. Ja jätkasime suunda keskuse poole, et sinna enne kottpimeduse saabumist pärale jõuda, kuigi strateegia osas oli läbi käinud ka punktijada 171-142-88-97, jättes ära 154.

154 oli huvitav koopa punkt, 153 laabus samuti. 97 käis veel korra peast läbi, aga taktika oli selleks hetkeks väga hägusaks muutunud ja otsustasime poolhämaras veel 31 noppida. Kappasime teerajast üle, Jaan tahtis varem üles liikuda, mulle tundus kole vara veel. Tulemuseks taas ümber valede aukude kahlamine mööda kivihnnikuid. Mulgustusi näis olevat rohkem, ei tundnud ära ka kõige laagripoolsemat lageda põhjaga suurt lohku. Kuni Jaan otsustas minna tagasi ja vaadata veel ühte järgmisse auku. Ja siis veel ühte ja veel kolmandassegi. Nii ta kätte sai.

KP 154 väljast

KP 154 seest

Lageda keskuse poole voolas üle mäetippude udu ja nähtavaus kadus kiirelt, isegi telki ei leidnud enam lambita üles. Hiljem kuulsime mitmelt, et pimedas olla praktiliselt võimatu midagi üles leida olnud. Meie jaoks oleks sellel maastikul öötundidel, kus näeb u 3m kaugusele, punkte otsida, olnud täielik kilplus.

Manustasime sooja kus-kusi ubadega ja Jaan tuvastas lisaks külma õllepakkumise.

Kell oli kümme suts läbi kui telki ronisime, mille peale Raiden kostis. "Mis, kell on alles kümme. Mis te nii vara siia tulete. Marss metsa tagasi jooksma." Mmmmh, omal kombel oli tal ju õigus.

Magasime 6ni. Valgeks läks seitsme ajal. Udu püsis, tasapisi hõrenes.


Teise ringi 41 oli küll rüselmist okastaimede ja kivihunnikute vahel, aga saime punkti kätte.

Hoopis naljakas oli 35. Kaardi järgi selgelt jälle auk. Lageda pealt, rada mööda, augud algavad. Mingid kivionnid augu põhjas, tähist ei paista. Kondame edasi, jälle sarnased augud, teine, kolmas, neljas oleks ikka juba liiga kaugel. Lähme tagasi, seisame mõtlike nägudega onnidega augu servas. Vaatan legendi - sihuke rõngas. Vaatan kaarti, haa, must rõngas, inimtekkeline objekt. vaatan legendi - haa allosas. Kuule lähme piilume nende onnide sisse. Nojaa. Nii ongi. Tähiseni pääsemiseks tuli pugeda läbi kivi-iglu luugi, lootusega, et keskaegne kiviladumise kunst hetke veel vastu peab.


96. Jälle nuputa, pea juba enne hall otsas, kuidas peale minna. Alustuseks on meil veel vaidlemist, kas kurvi sees olev must kast on mingi vare või kandiline väga järskude servadega süvend. Siis Jaan arvab, et me suudame diagonaalis lääne poolt mööda järsaku servi minna. Mina väidan, et nii suudavad ainult soomlased, nende kõnet on eemalt selles suunas kuulda ja tahan, et läheksime tagasi ning otse põhjasuunaga tee pealt - selles suunas on vähem teele jäävaid auke ja järsakuid ja peaks õigesti minnes olema esimene lohk. Jäi nii. Siin reljeef klappis ja harjumuspärase turnimise järel lohus kohal.


Aega näis nüüd olevat nii palju, et jõuab 113, 95 ja ka 87 kui 95 peaks ilusti tulema.
113 kusjuures tuligi. Ikka täpne reljeefi ja sammude lugemine. Jaan luges neid pidevalt ja see oli abiks. Kiviturnimise koefitsent tuli muidugi lisada. Sattusime seal kivirägas siledama siiluga rohuribale, mis viis praktiliselt kohale, st õigesse lohku. Vaidlesime teel veel Ukraina noorte neidudega, kes väitsid, et seal ei ole punkti, kuhu me lähme. Jaan arvas, et ikka on. Üks neidis uskus Jaani ja tuli meile järgi, teine jäi mitme-setme augu taha maha. Saime punkti kätte, kuid hõikeid Ljuda järgi oli veel kaua kuulata.



95 nõudis liginemiseks mingit head lokaalset strateegiat jälle. Variandid - teelt suunaga itta, lagedani - ei punasetäpiline kiviala, liiga palju maad. Edasi altpoolt tee variandid - ei need ei vii otse kohale ja tuleb jälle üles ronida. Lõpuks - kiviriba ja tumerohelise piirilt üles. See isegi töötas, sest rohelise piir oli ühtlasi ka karjaaia piir.


Jõudsime ulmelisse paekivirägasse, kus kihistud olid keeratud vertikaali ja vesi oli viletsamad kihid minema uhtunud ning moodustanud rida selliseid kiitsakaid auke. Sellel hommikusel tunnil oli piirkonnas mitmeid tiime, kes pärast öö läbi müttamist ilmselgelt kõige teravamad pliiatsid enam ei olnud. Siin oli vaja kaarti lugeda ja lisaks otsida - st turnida nendel paehammastel ja leida õige koobas. Jaan, öösel puhanuna, näitas üles erilist reipust ja sel ajal kui mina istusin ühe paenoole otsas, kaardistas piirkonda sama innukalt kui seda oli ilmselt teinud rajameister. Pagan, kuidas üldse sellise punktikoha peale tulla saab.

KP 95 ligidal

KP 95 - soe-soe

Kui Jaan mingist praost jälle nähtavale ilmus, ühmasin: "Kuule las ta olla, lähme ära."

Jaan kadus. Ilmus. Mina: "Kuule, see peab olema lageda ala sees."

Jaan kadus. Ilmus. Mina: "Kuule, me peame siit alla ka veel ronima, hakkame minema."

Jaan kadus. Ilmus. Mina: "Kuule, see on üleval pool."

Jaan kadus. Ilmus. Nägu rääkis, mis ta leidis. Ülejäänud unised tiimid olid kadunud. Võib-olla mõnda kiviprakku. Kuulda polnud enam kedagi. Järgnesin Jaanile - no daa, köis jäi karabiinidega maha. Libistasime mingeid pragusid ja nukke mööda ennast järsaku põhja. Siin ei ole ju midagi. Jaan: "Tule veel siia alla poole."  Ei ole. No ei ole selline punkt. Koobas, mille kohal kitsas siil valgust. Punkt käes. Aga kas sellest august, koopast, praost, asjast? ka kuidagi välja saab.

KP 95 kuum

KP 95 väljast

KP 95 seesy

No sai, pärast mõningast nikerdamist.

Nüüd jäi veel jaurata, kas me jõuame või ei, 87sse. Mina: "Kuule see on allamäge, pärast peab ju ennast jälle üles kraapima". Mina: "Seal on nii kahtlane pinnavorm. Seda ei leia jälle üles, mingi suvaline tipp." Kahlasime edasi. Punkti, millesse viis selle rogaini ainus loha. Ja teed mööda tagasi. Jäänud oli rogaini viimased 2 kilomeetrit. Allamäge mööda asfaldit. Jaani käis nii kiirelt, et talle endale hakkas tunduma, et tal tulevad jalad otsast ära. Mina veeretasin jooksusammu.

Uskumatu, aga see sai läbi. Uskumatu, aga meil oli õnnestunud isegi mõned punktid kätte saada. Uskumatu, jalad ei ole villis, ega muidu haiged. Uskumatu, et neid seal kivide vahel välja ei väänanud. Uskumatu, aga suutsime ikkagi +30 kraadiga liikuda. Uskumatu, aga suutsin säilitada mõistliku veerežiimi, ega ole vee larpimisest üleni paistes.

Uskumatu maastik ja punktikohad. Uskumatu rogain.


Võistlemisest oli asi väga kaugel. Emotsioone on meeled siiani täis.


Kui sportlik-hasaratlik osa kõrvale visata, jääb alles küllaga romantilist mägimatka, alateadlikus lootuses kohata mõnd baski lamburineidu või -noormeest, vastavalt soovmõtlemise oleva isiku meeleolule.

Pehme ja voogav maa nagu Gaudi teostatud unenäod. Pikitud särtsakate ja värviliste kildudega. Sinna võib MMile minna küll.

Ilmekaid elamusi Eduardilt.

Nädal oli alanud selliselt, et ajukäärude vahele natuke õhku lasta, näis vältimatu.

Seadsin enda füüsilise kere Uude Maailma.

Seiklus aastas 1946 võis alata.
Kaart, mida peos hoidsin, kajastas ilmselt neid maju, mis 44. aasta märtsipommitamisest alles olid jäänud ja noid, mis enam nii alles ei olnud. Uude Maailma enne viimast sõda ehitatud hooned said toona ohtralt kannatada.


Kas kollased ristkülikud olid pigem tõhusamini säilinud objektid kui oranžid või tähendas värvikood veel hoopis midagi muud, ei tihanudki lõpuni mõelda.

Silkasin katki tehtud eludest mööda. Silkasin aega, kus rusutolmu asendas diisliving. Kus tänavatel kõndisid kodudesse helgel ilmel linnakodanikud. Silkasin nurgeti mööda tänavaid, vaid harva mõnest hoovist läbi lõigates, teadmata kas lõpetan kinnises aedikus.

Uue Maailma hoonetes valitseb ajastute eklektika - mõnede tsaariaegsete ja maailmasõdade vahelisest ajast hoonete vahel on nii stalinistlikke viirastusi, kiduraid hruštšovkasid, kui nõukogude lõpu perioodi ilmetust, segamini viimase aja arhitektuursete katsetustega. Päris crazy piirkond. Sihuke peenutsemata - nii nagu asjad parasjagu on. Sinna kuhu nad parasjagu kukkusid.

Juba nädalaid tagasi külastatud Karjamaa on sootuks stiiliühtsem - ajastud moodustavad selgemaid majade gruppe ja rivisid.

Enam ei mäletagi, mis seal o-tehniliselt aset leidis. Eks tuutu-lututasin nii kuidas oskasin.
  

Eelmise nädala kolmapäeval kui pimedate õhtutundide saabudes kolistas akna taga tuuline ja märg sügisilm, läksin parki. Vähe sellest, ajasin sinna ka oma lapse.

Umbes nagu selles muinasjutus, kus enne tuppa tagasi ei saa kui kõik kontrollpunktid on läbitud.

Kompassi öine sprint.


Vaatasime omale valgustid otsette ja kadusime öhe. Et mitte öelda seadsime end Lõunakivi juures stardiritta.


Normaalsed inimesed ei vaja pimedal ajal pargis liikudes lisavalgustust, sest kõik aktuaalsed teerajad, kui välja arvata Raideni varahommikune koolitee mööda kanali äärt, on valgustatud. Linnavalitsus keeras eelmine sügis tänavalaternates üle ühe mahakeeratud pirnid ka jälle sisse tagasi.


Raiden kolistas oma 18 punkti suhteliselt muretult läbi, nentides et oligi veidi vähem kõhedam kui mõni kottpime koolihommik. Tasuks M18 klassis kolme võistleja hulgas keskmine positsioon.


Ise kondasin sama trilla-trullalt nagu pühapäevasel ringkäigul kookide järgi nurgapealsesse kohvikusse.


Mõistuspärasest orienteerumisest jäi asi tsipa kaugele. Esiotsa üldse ei näinud midagi. Ei kaarti lugeda ega vihmapiiskade pimedas vastupeegelduses puude vahel liikuda.


Peamiselt kulgesin puhisevate arutluskildude najal, nagu maharahunemata siil, stiilis - mis puu seal küll olla võiks, seal ei ole mingit sellist (1-2) või mis asja nad siin kaardile joonistanud on, sellist hekki seal küll ei ole (2-3) või siis - kas siin on tõesti nii palju põõsaid (6-7), oot kaugele siin see lillepeenar ulatuski (10-11) või kas see diagonaalrada ei vii mitte tiigi teise serva (etapp 9-10), siit vahelt ei peaks ju läbi saama (11-12).


Või siis lihtsalt ümber põõsaste ja puude tiirutades tähist otsides, selle asemel et keskenduda.


Vaatan kaardilt punkti, aa see on seal, jõuan peast kiiradi-kääradi kulgedes õigesse paika, aga tähist ei näe. Sest pole tihanud süveneda, kus poolt objektile läheneda ja kuidas ta suhestub naaberobjektidega. Olin pidevalt 5-10 meetri raadiuses paigas, aga tähist lihtsalt ei näe, kui just kaaskodanikud õige taime juures ei sattunud trügima. Täiesti aju-vaba kulgemine o-tehnilises mõttes. Puhtalt ruumimälu pealt, mis detailides kippus alt vedama.


Ehk kõike mida kaardil nägin, transformeerisin automaatselt päris ruumiks kogu etapiulatuses.


Tumedus lõikab aga ruumi väiksemaks, viskab valguse välja ja muudab taju auklikuks. Võib-olla see tuleb sellest, et pimedas pargis liikudes alateadlikult pigem väldid igasugust põõsate ja puude tagustes ja läheduses kooberdamist.


Või kogu kaart oligi nagu kolmemõõtmeline mängutuba, kus püüdsin õigetest kohtadest sinna peidetud lelusid üles leida.


Igatahes ei töötanud see nagu klassikaline orienteerumine, kus tegelikkuse toob kohale ruumis liikumine, mida kaardiga kogu aeg võrdled, et aru saada kus oled. Kogu tegelikkus oligi kohe peas, aga natuke liiga suur, et seda piisavalt hästi pisiasjades vallata.


Omamoodi uudne taju kogemus.


PS. Pildid on tehtud 4 päeva hiljem, pühapäeva pärastlõunal nurgapealsesse kohvikusse kookide järgi tolbendades.

Ets on teinud hea sissejuhatuse seekordse TAOK rogaini meeleolu tabamisel Jõgevamaa pastoraalsel maastikul.

Meie igivana tiim JFF,  numbri all 1 aastast 2008, ikka sel hüvastijätul taimede haljasmassiga - kõigi nende langevate lehtede, kõngevate sõnajalgade, murdunud kõrte, närbunud lillede, rootsustunud põõsaste vahel. Floorale, mis vaevalt kuus kuud tagasi nii uljalt end välja sirutas, võis ümiseda lahkumislaulu.

Vihmas, tuules, viie kraadises soojas(? või külmas) koos 800 teise fantastilise entusiastiga, kes ei olnud paljuks pidanud, et selle agooniliselt kauni, ära pöörduva taimestiku keskel end natuke turgutada ja karastada.

Tõsi, mida vanemaks sa jääd, seda olulisem on riietumisoskus, sest 8-tunnine spaa 5-kraadise temperatuuri juures, ei pruugi enam mõjuda niivõrd tervist karastavalt kuivõrd võimendada kere mõningaid hääbumisele kalduvaid ilminguid. Siinkoha tervitused mu Halti-pükstele - põlved jäid kuivaks, vaatamata sellele märjale ahelembusele, mida ringkäik võsa vahel põhjustas.

Mul hakkas ükspäev kõhe, kui tabasin end tähtede XVII kodeerimisel avastuselt, et tegemist on 17. TAOK rogainiga, nii vanaks elavad ainult saurused, ning mille ajaloo vältel on vahele jäänud üks kord Võsul, kui kuuekuist Raideni pampu polnud toona kuskile sokutada.

A vot on kuldaväärt üritus.

Seekord suutis hää sõber Risto A meid kesknädalase telefonikõnega kuidagi sujuvalt sebida reede õhtuks sündmustele lähemale. Ja nii tuvastasime endalegi üllatuseks end hilisel tunnil Voore Puhkekeskuse vastuvõtust, kui ise oleksime pealinnast laupäeva varahommikul minema hakanud. Selline asjade käik oli olemuselt igati positiivne, sest andis mõned väärtuslikud unetunnid ning ööpaiga hommikupudru oli igati tõhus kütus sellele ürgrõskele sügispäevale.


Jahedus mõjus meie rajaplaneeringule ainult innustavalt, sest võrreldes viimase rogainiga Aralaris, sai 30 kraadi võrra jahedam õhk liigutamisele ainult sütitavalt mõjuda.


Olime varakult platsis ja sättisime end kaardirivvi sildi PROBLEMS CASH kõrvale, mida Jaan tõlgendas kui rubriiki 'probleemne sularaha'. Seda meil kaasas polnud ja tuli oodata kannatlikult oma kirjuid ja paljulubavaid kaardilehti.


Punktid olid huvitavalt mööda nurki harali ja meie käimisvõimekus, endiselt 40- miinus kilomeetrit, tähendas kahte ilmakaart. Edel oli ilmselgelt väikseim skoorinurk ning kagu mikroreljeef nägi üpris metsik välja. Kirde osa paistis selgelt tihedaim punktisopp ning loodet teadsin väikse eeluuringu põhjal kui potentsiaalselt ilusat hõredat männikut.

Loode nurga rajaplaneeringul etappi 56-44 sisse sättides sai mõeldud kui Robert Frost: "Kui otsite parimat väljapääsu, siis tuleb alati läbi minna." Sinine kraavistik tekitas kaardipildi pealt kõhedust, kuid Jaan arvas, et ega siis sinist ei maksa karta.


















Aga nii ta läks: 21-32. Entusiastlik, kuid üpris hõre rivi mitmete tuttavate tervitustega.

39 viskasime välja, raske hinnata kas õige või vale otsus.

32-50, kus tegime ühe oma kahest punktiotsimise puterdusest. Olime kraavi ääres väljas, aga punkti ei näinud. Jaan sööstis järsku otsustavalt mööda risust serva lääne suunas. Ma ei saanud aru miks küll, ega suutnud teda ka stopata. Kui ta lõpuks seisma jäi ja ma järgi jõudsin ning selgitust nõudsin, tuli välja, et tal õnnestus kaardipildilt õige kraavi kohal oleva raiesmiku serva joonistatud kõrgusjoont samuti kraaviks pidada ja talle näis, et oleme juba selle teise kraavi servas. Mõningase intensiivsema mõttevahetuse korras saime end jälle liinile ja punkt käes. No seda, et me oleme kaardipildi järgi jõgesid maanteedeks pidanud, on vahel ette tulnud, aga kõrgusjoont kaarviks - niipidi pole veel olnud.

50-34-55-20-49-59 sujusid ladusalt. Vastu vooris tiime, kes olid alustanud kirdenurka teistpidi. 49-59 läksime nii ennast täis, et trügisime otse läbi sinise. Veidi risusem mets, aga mitte soine. Pelgasin mõlema viielise (55, 59) leidmise raskust kui nood paksus kuusemetsas peaks asuma, sest eestimaist reljeefi on rogaini kaardilt tihti osutunud päris keeruline välja lugeda. Õnneks ei miskit murdmist, 59sse olid hordid paraja lohagi tampinud.

59-28. Too lihtne kaheline osutus meie teiseks vea allikaks, kuigi Vea küla ise jäi jupi jagu lõuna poole. Keerasime ilmselt liiga hilja sihilt metsa ja tihedas künklikus männikus lasin taju täiesti käest, lisaks võtsin kaardi 45 kraadi valesti ette ja ei hoomanud üldse midagi. Ajasin Jaani ka täiesti segadusse, pidades ühe lagendiku serva üheks teiseks lagendikuks. Ronisime teele välja, avastasime teelt pauna, mille järgi asukoha kindlustasime ja uuel katsel läks juba lobedamalt.

Kohati oli raiesmike tähistus segadusse ajav. Osad juba energiavõsa täiskasvanud puistud ei näinud eemalt üldse raiesmiku moodi välja. Ühel hetkel tabasin, et tuleb jälgida puude latvade piiri - päris metsas olid puud kõrgemad kui vanadel raiesmikel. Teisalt oli värskeid raiemaasid, mida kaardil tähistatud polnud. Eks siis pidi laasimisjälgede vanuse järgi otsustama, et kaardil on see veel täies jõus mets.

Loode nurka minekuks valisime 28-24-35, jättes 22 kõrvale. Liiga üksik. Üksikuna liikusime isegi sellel lõigul, kohates vaid mõnda tiimi. Kus on küll kõik need 800 hulkujat? On meie rajavalik seekord nii erinev? Kahtlane ...


36-56 ei olnud mingi kunsttükk. 56-le lähenemiseks soovitasid head vastutulijad veest pakatava kraavi ületamiseks liikuda lageda serva mööda veidi üles.


56-44 teevaliku osas mõttekoht. Kui kaarti tähelepanelikult vaadata, siis jäi otse punkti minemiseks kaks ületamist vajavat kraavi. Kui 56st mööda sihti minema hakkasime, siis oli kõrval täiesti ületamatu jubedus. Kaetud rohelise ollusega. Mädanev vesi. Kõndisin mööda nõgeste vahele tallatud loha ja püüdsin ette kujutada, kuidas ma sellisesse sisse hüppan ja kus tuleb uppumise vältimiseks kardetavasti ujumisliigutusi teha. Hakkasin kahtlema oma mõistuses ja sibasin vaikides Jaanile järgi. Vaatasin nukralt kaarti ja arutasin, miks me ei võinud ringi minna.

Loha oli päris tugev. Huvitav, kas kõik siit see läbi mütanud mansaft on tegelenud ujumisega. Vaevalt. Aga eks osalejate tase on aastatega tõusnud ...

Kraavisõrestikku puurides avastasin, et see kahe kraavi vahe, kuhu keerasime, mõlemal pool jätkuvalt täiesti rõve bassein, läheb üle rajaga tähistatud teeks ja teoreetiliselt võiks punkti ka sukeldumiseta pääseda. Jaan oli enne 56 jõudmist lausunud tarkuse, et teoorias võib teooria ja praktika kokku langeda, aga praktikas juhtub, et teooria erineb siiski praktikast.

Selle deep'i mõtteharjutusega kujutasin ette peatselt saabuvat praktikat. Praktika osutus selliseks, nagu Jaan oli nentinud, sinist ei pea kartma. Täpselt õigetes kohtades olid palginottidest purded. Ehh-ehh, põlved ikka kuivad.


44-29-52. Ja kuigi me olime pääsenud, võiks öelda, kuiva jalaga 56st 44sse, olime paadisilla juurde 52sse jõudes üpris vettinud ja kanged. Peep pakkus suurepärasel piknikuplatsil vett seespidiseks tarbimiseks, mida tal kõvasti kanistrites jagus, kuid see jättis kõiki kohalolijaid suhteliselt külmaks. Nad olidki kõik juba suhteliselt külmad. Jaan oleks pugenud lõkkeasemele kerra kui oleks mahtunud.


Jätkasime vettimist mehhaaniliste liigutuste saatel.

52-30. Melanhoolne vaikelu tilkuvate mändide vahel. Tuttavate vastutulijate tervitused mõjusid südantsoendavalt. Jäsemetele oli sellest vähe tolku.

30-25. Eleegiline idüll mudastel radadel.

25-31. Raskepärased mõtisklused kärbunud nõgeste vahel.

31. Ärkamine. Meil on veel kolmeveerand tundi jäänud. Mis nüüd. Paanika osakond pooles tiimis, naiste seas. Jaan resoluutselt: 42 jõuame kindlasti ära võtta. Paanikaosakond väidab, et sealt ei jää piisavalt aega ära tulemiseks. Jääb küll. Tehtud, võetud.

42. Paanikaosakond jätkab emotsionaalsete väljaütlemistega teemal - appi jõgi on ees, kuidas me keskusesse saame. No daa, üle jõe läheb teid. Kui kaarti vaadata.

Finiš. 10 minutit varus. Lähme kohe supisappa, mida õieti polegi. Lurbin sooja leent ja haukan suure suuga pirukaid ning püüan kujutleda, kuidas kangestunud sõrmedega endast eemaldada kõiki neid külge kleepunud märgi hilpe. Tundub, et päev ei ole veel tehtud.

Energiat manustades vaatan kaarti ja tuvastan, et 42st oleks võinud 31suunas tagasi tulla ja läbida ka 23. Teepikkuse osas keskusesse tagasi polegi suurt vahet sellega, mida valisime.

Olukord parklas ei olnud meie lahkudes muutunud veel päris selliseks, nagu suvel Jukolal.  Torm ja vihm näikse meid sel aastal armastavat.

Tagasiteel autos, pärast lõpmata kaua kestnud riiete vahetamise ponnistust, nentis Jaan siiski mõningate kodumaiste komponentide austusväärseid eeliseid, võrreldes soojade ja kuivade kohtade ees, nagu Iisrael ja Hispaania - kohalik padrik vähemalt ei ürita kogu liha luudeni su küljest maha kraapida.


Kui te sellest ilmast ei saanud juhtumisi veel täit naudingut, siis soovitan oma vaimu järgi proovida novembrikuisel Stockholmi rogainil, kus täiendavat gootilikkust lisab pimeduse saabudes kaljukivide vahelistest veekogudest ülespoole roniv rõskus. Lisaks sellele, mis pudeneb taimestiku küljest või pooltahkel kujul sajab pähe ülevalt. Marssides mõnes Stockholmi pimedas äärelinnas, jõuab tõeliselt kohale kui ennastsalgavas piirkonnas on oma elu üldse võimalik üle elada.

Aga vähemalt meil on siin vett. Vast oli kõigil võimalik lõpetada õhtu kuumas saunas, vannis või dušši all, et kogutud elamused enda sisse uhtuda ja üles leida enda seest kiirgav soojus, mida puistasid kõik kohaletulnud ja korraldajad.

Soojus, mis poeb su sisse kõdunenud seenest, kollasest lehest, sookailu varrest, viimasest mustikast, vihmapärli keest rohuvarrel, niiskest samblast, järve virvendusest, ka siis kui ise külmast üpris tuimaks oled tümitatud.

Viinakuu on tuhisenud vältimatult hingekuu poole. Eks olegi ju loogiline, naljahammas vanarahvas, ongi ju valus.

Olgu, kuidas nende viinaköökidega on. Aastaaeg on selline, et viimase kollase lehe võitlus teda sakutava sügistormiga on iseenesest nii dramaatiline kaasa elada, et hakka või jooma. Ja teele laiaks litsutud märgadele lehtedele peale astumine pimedaks poriks teeb hinge haigeks.



Aga kui asju mitte nii ängistava poole pealt vaadata, on kahel viimasel pühapäeval linnarahvast näha olnud mahalangenud lehestikus sahistamas Maarjamäel või looduse kurbmängu kiuste uitamas südalinnas, kaart punaste rõngastega peos. Et oleks värvilisem ja salasoppides ei oleks nii hallilt hell.

Nii vudis pesakond ühel pühapäeval kodust ida poole ja teisel läände. Jaani meeleheaks ei pidanud suunda otsima kuubikus või õlleklaasis, nagu vahel tavapärastest o-elamustest üleküllastunud tüüpidele hooaja lõpp on kaasa toonud. Ja Raideni meelepahaks tuli nii starti jõudmiseks kui tagasi ikka jalgu kasutada.

Lõpuks olid kõik joovastunud hingekosutusest füüsilis-emotsionaalse pingutuse läbi.


Seikluslikkust on jagunud viimasel ajal ka ilma seiklusrada valimata. Maarjamäel kulges kõik mõnusas uitamise rütmis üleval paekaldal ja all majade vahel, kuniks Lillepi pargi puu punkt 44 keset lagendikku ennast enam kätte ei andnud. Kodanikud oli pikakasvulisse rohtu hulgaliselt viirge sisse tallanud ümber võimalike tähisepuude, kui tuli tunnistada tähise ilmselt mõnesse teispoolsusesse rändamist.

Täna südalinnas tekitas esimese segaduse kolmandast punktist (31) lahkudes värav 'Olümpia' taga. Vahel on õigupoolest päris naljakas kui otsid reaalsusest seda, mida kaart väidab seal olevat, aga seda ei ole. Reaalsus oli seekord lisanud detaili, mida meeled ei tahtnud kohe tunnistada, sest kaart väitis ju muud. Aga võib-olla seda ei olnudki seal ...

Kümnes (49) punkt oli kolinud sootuks teise kohta ning kaart täienes keelualaga, mille teisenemine õnnestus poolkogemata tabada, kui seda infona telgiseinal üles märgiti, kui selle kõrval seisma juhtusime, enne starti.

Iseendale tekitasin vabatahtliku segaduse kui viienda (43) punkti ümbruses aedikute vahelt pääsemist otsisin. Raiden oli seal nii sassi läinud, et vahepeal üldse naaberhoovis 42 punkti juures ära käis, mis teda paika aitas. 

Aga huvitav rada oli. 


Nüüd kui kõrihöövlite kuust on jäänud viimane päev, on aeg oodata vaimude tunni saabumist.

... et mitte öelda lumeraev, mis on hingedele tumedatel väljadel ringihiilimise vaevaliseks teinud. Ent vähemalt ei pea nad tumeporises kooljakuus ringi tuigerdama, vaid saavad jätta jälgi õrnale lumele ja libiseda mööda tänavaid kaunilt liueldes kadrikuus.

Õigupoolest võiks jõulud praegu ära pidada ja parem siis juba ka vastlapäev kohe ära teha. Oleks vähemalt asjakohased dekoratsioonid, nagu me nädala sees töö juures langevaid helbeid vahtides arutasime, kui toa teises otsast oli samal ajal kuulda teravaid poolt ja vastuhääli diskussioonis, kas panna mängima jõululaulud või mitte.

Lennusadama juurest Kalamaja tänavetele o-tähiste juurde libistama siirdunud, tundsid omal nahal, mis tähendab kui 'mõni koht on libedam kui teine' nagu tabavalt üks o-huviline nentis ning suurem osa majaomanikke oleks saanud sundimatu libedusega vahele võtta. Üldiselt, kraabi küüntega või viska parem kohe kõhuli.


Kirju mineviku ja ajaloos nii mitugi korda mahapõletatud, pidevas intensiivses muutumises Kalamajas võis kitsamatel tänavatel pikali joosta hommikusi rahulikke käike tegevaid tuttavaid ning tervitada neid o-tuttavaid, kes jooksid ise neile nii tuttavatel tänavatel. Nii ei tihanudki seikluslikumas formaadis peegelpildis kaardil rinda pista Triina ja Siiriga, sest mine tea, kas oleksin lõpetanud odaga soos või võrguga jahus, köiega patareis tagatipuks.


Kindlam oli töönädala lõpuks kuhjunud, mitte just kõige vaimustavamat, enesetunnet keres lahjendada kergel poleerival viisil, uudistades boheemlaslikul moel ilma ja inimesi.


Piirkonnale omaselt võiski ju loota kohtumist mõne elanikkonna värvikama ja olemuselt ebatavalisema persooniga.

Tsoonile kohaselt võiski ju loota trehvamist mõne ajastutruu vormi ja ebamaisema mustriga.

Paigale iseloomulikult võiski ju loota otsa komistamist elustiilile, kus vastutulijate nägudel valitseb kõikenäinud sõbralik ilme, kus avalik mänguväljak on kaetud mitte kellelegi näppamiseks huvipakkuvate mänguasjadega, kus üle tänava hõigatakse üksteisele mingeid eelmise päeva mälestusi, arutatakse uulitsat blokeerides olulisi päevakajalisi teemasid  ja on vältimatu soovida jõudu võhivõõrale, jääd raiuvale majahoidjale.


Orienteerumis-tehnilise poole pealt sai vaatamata venivale liikumisele, valitud ilmselt siiski ka mõni vale kaar, näiteks etapp 3-4 oleks vist Vana-Kalamaja kaudu lühem, kui mööda Väike-Patareid ja Jahu ning14-15 vudisin Suur-Patarei kaudu idast. Samuti näib etapp 19-20 ida poolt Vana-Kalamaja tänavalt pikem kui olnuks mööda Noolt ja Oda.



Tuleb nentida, et lootnuks kaardil kohata suuremat sigrimigrit ja majade labürinti, mida pakkus veidi Vibu tänava äärde jääv poolring hoov, kui kõik muud alad olid suuresti oliivi karva rohelised. Üllatavalt tarastatud tagaaiad, mis ilmselt elukeskkonnana ongi üks atraktiivsuse võti eestlase jaoks.


Kui kalender räägib õigust, saab järgmisel laupäeval silgata enda tagaaias.


* * *

Järgmisel teisipäeval juhtub ameeriklastega sama, mis juhtus suurbritannialastega juba jaanipäeval. Tunnistagem, et mõlemad variandid  - Clinton või Trump - on presidendina ikkagi päris kohutavad. Vaatan seda Trumpi ja mõtisklen, millest küll oleks rääkida inimlikult kahel riigipeal - Kaljulaid ja Trump.

Kuidas küll kaks  nii 'eesrindlikku' demokraatia ja vabaduse kantsi, 'õigeid' väärtusi hindavad, nagu USA ja Suurbritannia, on jõudnud sellise tulemuseni. 

Loen praegu Giuliano Procacci teist osa "Itaallaste ajalugu", aga esimene alustab loo jutustamist "just esimese aastatuhande vahetusest pKr, kuhu paigutub esimene neist majandusliku ja sotsiaalse arengu kvalitatiivsetest hüpetest, mis viivad Euroopa ühiskonna uusaja jooksul ülejäänud maailma suhtes valitsevale positsioonile." No jaa, aga mis siis küll sai Rooma impeeriumist? Autor sõnastab: "Augustuse ajastu ja meie loo alguse vahele jääb tuhatkond aastat. Selle ajavahemiku keerulisi sündmusi lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et järk-järgult hävitati ja nulliti see, mis oli suure vaevaga ehitatud. Hilise keisririigi kohutav majanduslik ja ühiskondlik kriis, esimesed barbarite sissetungid, laastav Gooti sõda /.../ kombed metsistusid."

Kas see ei ole mitte uus Rooma hukk, millesse me praegu elama oleme sattunud. Ja kui iga allakäik kestab tuhatkond aastat, siis millal see täpsemalt algas?

Mõningaid nurki esitatakse reedeses Sirbis - Märt Väljataga "Valge mehe allakäik" ja Andrei Liimets "Domalt Trumpi filmiriiul".

* * *

Mõned loetud lehed on aga jäänud juba pea samasuguse mälutolmu sisse nagu nende bioloogilised nimekaimud tänavusse lumme.

Kunagi veel suvel krõbisesid lehed Niels Fredrik Dahli "Eelmisel suvel" Loomingu Raamatukogus väljaantu vahel. Unenäolik jutustus, mis ongi sattunud kuskile teiste äraunustatud unenägudega samasse riiulisse.

Norman Manea "Huligaani tagasitulek" nii lihtsalt end unustada ei ole lasknud. Kuigi veidi painav, veidi liiga iseennast alasti kiskuv, ometi mingi omapärane nurk Rumeenia kirjanikust, kes elab läbi, üle, välja oma elu üksikasju - Bukoviina juutidega koos Siberisse, tagasi kommunistlikus Rumeenias, paguluses USAs, valuga uuesti Rumeeniat külastades. See rumeenialik kommunism ja sigri-migri näib veelgi sürreaalsem kui meie elu siin on olnud. Seetõttu on see justkui ikka see sama lugu ühest ja samast ajaloo painest, aga mingis eriti groteskses võtmes.

Miskiks traditsiooniks on saanud astuda Viljandi Folgi ajal läbi mõnest antikvariaadist, ja näiteks libistada märssi Ene Mihkelsoni novellid ja laastud 1996 välja antud kogumikus "Surma sünnipäev".  Neid tema ritta seatud sõnu on hea lugeda. Ükskõik millest nad räägivadki. Neil nagu ei olekski põhja all. "Võib-olla endast vaba enda järele, kes ma pole kunagi olnud. Ja nõnda ei teegi ma ehk muud, kui rändan iseendas kes-teab-mis tuulte kantud lõhnade sees ja taustal, silmipõletavais värvides ja vaikimasurutud häältes, mis ikka veel ootavad hetke, et prahvatada rõkkavaks lauluks." Mõtle, kuidas tahad. Aga nii palju on mõelda.

Tjaa, Nancy Hustoni "Loomispäevik" on sellest, mis vahel endagi sees kraabib - kehast, sünnist, loomisest ja loomest. Nancy on küll keskendunud eelkõige kirjanikest abielupaaridele ja sellele, kuidas saavad hakkama keha ja vaim loomingulises vaatepunktis, põimides sinna iseenda märkmed last oodates. Ilmselt rase ollakse kõigil neil miljardil moel, kuid mingil piiril on sel ajal kehaga toimuv andeksantav ainult loomise enda pärast.

Nancy last oodates: "Ja mina olen sinu puu. Mitte sinu sugupuu - sa ei hakka kandma mu nime - , vaid puu, mis on sind oma mahladest vorminud. Sinu isa süda lööb, aga sa ei kuule seda. Sinu isa kopsud hingavad, aga sa ei tunne seda. /---/ Sinu isa keha sirutab end välja, kummardab, tõuseb, istub, heidab pikali, pingutab ja lõdvestub, aga sellest kõigest ei ole sul aimugi. Sinu isa keha ei ole sinu jaoks olemas. /---/ Ometi on ka see elus puu - ja mitte ainult sugupuu. Puu, mis on täis elumahla ja mis pole ainut nimi. Sinu isa on keha."

Aga mingem jälle meesloojate juurde. Kehad, mis peavad rohkem pingutama, et loojatena arvesse minna. Haruki Murakami on selles osas päris tõhus, kuid "Värvitu Tazaki Tsukuru" pani õlgu kehitama. Veel üks loodud maailm, kuid kahvatum kui "1Q84" või "Kafka mererannal". Liiga vähe hullust. Naisi peetakse ju last oodates hulludeks ja reaalsuse kaotanuteks kui mitte lausa totudeks. Nii ongi, loomiseks on vaja hullust, irdumist ja ükskõiksust.

Suvine Baskimaa külastus sundis otsima midagi, mis aitaks baske natuke lahti seletada ja Mark Kurlansky "The Basque History of the World" tegi seda üpriski palju ja huvitavalt. Iseenesest on kummaline, kuidas Ibeeria poolsaarele on sattunud rahvakild, kelle keelt keegi naabritest ei mõista ning ühe teooriana on kaalutud, kas nad pole pärit Lapimaalt, kuna soome, eesti ja ungari keel on ainsad elavad Euroopa keeled, mis ei ole samuti seotud Indo-Euroopa keeltega ning neil on samuti palju käändeid ja puuduvad eessõnad. Kuid see on ka ainus sarnasus.

Nende tavad on olnud erinevad võrreldes neid ümbritsevate kristlike traditsioone järgivate rahvakiludega - vara ja tiitlid päriti naisliini pidi, sest naised pidasid kodus nö farmi kui mehed läksid sõtta ja kadusid ära. Kummardasid kuud ja päikest. Ja esimesed kirjalikud märked, mis nende kohta on leitud ajast 218 enne Kristust, kõnelevad neist kui väga ammu paigas olnud rahvast, mitte kui äsja saabunutest ning palju muudki vihjab sellele justkui oleks tegemist ühe Euroopa vanima rahvusega.

4 + 3 = 1 on baskide rahvusgraffiti - 4 piirkonda Hispaanias ja 3 Prantsusmaal on unistus ühest Baskimaast. Nende maadel on üpris paljuski sarnast suurriikide madinat olnud koos rohkem ja vähem segaste aegade ja naaber suhetega, kuid nad on ikka alles. Veidi müstilised ja metsikud, aga kohal.  

Austraalias toimuvale seiklusspordi MMi kaasaelajat paneb praegusel ajahetkel rohkem kui valitsuse kukkumine muretsema see kui rahvusvärvides punkt pole täpivahtimise saidil mõnda aega liikunud ning suurem tragöödia kui Trumpi presidendiks valimine on see kui täpivahtimise sait üldse üles ei tule.

Sel ajal kui õnnekütid teisel pool maakera on kolme ööpäeva sees umbes poolteist tundi maganuna rassinud sadu kilomeetreid vees ja metsas, püüdsid kaks kohalikku kakardit seigelda tunnikese kodumaja taga pargis kahel koma kaheksal kilomeetril. 

Koduuksest kell 11:05 välja astudes oli park juba kaardiga lippajaid täis. Saatnud Raideni noorte TeDxile, tundus kahele end veidi nõrgalt tundvale tüübile 2,8km pargi vahel üpris paras laupäeva hommikune jalutuskäik.

Saime omale kaardid 9 punktirõngaga:


millel teisel küljel oli nende läbimise järjekord ja läbisegi punktinumbritega kirjeldused tähise täpse asukoha kohta:

No tundus nutikas enne sumpama asumist punktirõngad kaardil ja nende läbimise jada vihjete järgi koju ajada.

Mhmmmm .... , googeldamist kasutamata, püüdsime Jaaniga koos punkte ja vihjeid omavahel kokku saada. Aga segadus oli valdav enesetunne, mis meid selle tegevuse juures saatis.

Mitte kuidagi ei leidnud tähendust punktile Kumu taga poolkaares olevate valgusšahtide juures. Too ei sobinud ei köögimajaks ega kohe üldse mitte millekski . . .

Omas peas teadsin, et vahimajas on praegu pargi muuseum ja raamatukogu, aga tolle juures punktirõngast kaardil polnud. Äkki siis oli mõni neist lossi külgedele jäävatest kõrvalhoonetest vahimaja, samas punktirõngad olid rohkem lossi enda küljes.

Arusaamatust tekitas ka punktirõngas Poska tänaval päris kaardi põhja servas, sest see pole üldse mingi pargiga seotud koht. Kirjeldus maja kohta, mis asub kunagise linnapea ja Jannseni tütre järgi nime saanud tänavate nurgal - ehk Poska ja Koidula ristumisel - polnud ühegi maja küljes jälle rõngast kaardil.

Täielik tohuvabohu. Või me ei tea koduaiast pooli asju ... või meid võib asetada Kumu sisehoovi, kõrvuti ülejäänud kivipeadega ...


Nii valmis plaan, et hakkame liikuma ja eks siis punktitähste juures saab uurida, millega täpselt tegu on. Punktitähistele pidi olema lisatud ka vastav S-number. Esimene, S1, oli selge kui siil - Miia-Milla-Manda. S2 on üks kahest Kumu punktist ja nii oli asjakohane alustada sisehoovist - S2. Asi klaar.

Kui me siin üleval juba oleme, lähme siis nende valgusšahtide juurest ka läbi -  seal aga polnudki mingit S-tähist. Süga kukalt kumma kõrva tagant tahad, mitte ei mõika. Jaan oli mõttes pannud S3 külge punktikirjelduse - 44 Kadrioru administratiivhoonest 80 m kirdes asuv puu. Kuna me juba olime piisavas desorientatsioonis, omistasime esiotsa admin hoone tähenduse Kumule endale. Siis kappasime nõlvast alla Pargi muuseumi maja juurde, pidades silmas pargi adminhoonet, kusjuures märkamata seal terrrassi pingikesel olevat punktitähist, aga kuna seda kaardil polnud, siis ei osanudki seda sealt vaadata. Siis tutvusime kummagi lossitreppidele jääva punktiga, millega sai selgeks S4 asukoht ja see, et ka teine lossitrepi punkt ei ole mingi S punkt, kuigi on kaardil.

No midas siis nüt.

Keskendusime legendile - S3: Päts pani hoonele 1937 nurgakivi. See saab olla ainult Presidendi loss ja admin hoone on hoopis Presidendi kantselei. Ahaaa. Aga ka siis ei saanud me punktile kohe pihta, sest 80m kirdes olev puu oli kuusk ning tähis tüve küljes okste all peidus. Jaan märkas seda, mina jõudsin ikka tammesalus juba tammi loendama hakata .... haa - haa.

Uuesti S4 lossi trepil. Nüüd tuli mälu tagumistest kihtidest ikkagi tuvastada, milline lähikonna majadest on vahimaja. Ikka veel ei märganud me kedagi pargi muuseumi esisel terrassil askeldamas, maja ümbrust takseerides, punktitähist ei paistnud. Võib-olla oleks tasunud sel hetkel süveneda põhjalikumalt punkti 54 kirjeldusse - muuseum-raamatukogu, terrassi idaoolses servas asuval pingil. Jeebus me olime selleks ajaks korda kolm selle eest mööda kapanud ... aga ikka läksime tegime vaatlusi Weizenbergi ja Poska nurgal oleva lustla e I-punkti ja külalistemaja e Katherinetali kohviku e nn vana vahimaja ümber ning tagatipuks ka Poska tänava äärde tehtud vale punktirõnga juures.

Kuniks olin saavutanud oma teadmiste tagataskutes sobrades veendumuse, et vahimaja on ikka see raamatukogu maja. Nüüd fittis ka punkti 54 kirjeldus ära ja S5 käes.

S6 oli Mikkeli muusemi e köögimaja ja Jääkeldri vahele jäävas lehtlas. S7 oli eelduste kohasel tennisehalli kõrval.

S8 asukohale ei saanud punkti vihje järgi palju ruumi olla. Võib-olla siis endine Kadrioru seltsimaja, kus nüüd ei ole enam mitte midagi olnud juba mitu aastat. Või siis mõni vastastänaval olev maja, aga neid olnud enam kaardil. Eemalt tulid ühed tavarda kulgevad naisterahvad ja siirdusid üpris eneskindlalt seltsimaja taha punkti järele. Sumpasime neile järgi ja seegi punkt käes. Tõesti, see maja ongi ju Koidula 32 e kunagine aedniku maja.

Nüüd veel Kastellaanmaja e Vilde muuseumi ees oleva puu küljes S9 ja finiš. Hoilaa. Saime jagu. Kuigi see punktirõngastega valedele jälgedele juhtimine oli alguses ikka massiivne. Legendile olekski tulnud ainult keskenduda ja kaarti poleksi vaja olnudki :). Ülesande spetsifikatsioonist oli lihtsalt puudu lause, et kaardile kantud punktid võivad olla õiged, aga võvad olla ka valed.

Selline mõnus seiklus, mis lõpuks ei nõudnuki muud, kui mõtteuidu veidi kastist välja piilumist ja pisut tähelepanelikumalt kirjaliku materjaliga tuvumist. Ega neid rajameistreid ei või kunagi lõpuni usaldada ja vahel tuleb mõistata, milles ta võis eksida ;)

Õiged ja valed punktid

Tuhmivõitu aastaajal tuleb hinge ja keha iha värvide järgi kontrastsemalt esile kui mistahes muul sesoonil - kevadine õite pillerkaar, suvine lopsakas palagan või sügisene toonide ohjeldamatus, on kättesaamatus kauguses.


Külmunud ilu tardumus, on ootuses. Mis mõnel talvel jääbki luhtunud lootuseks.


Lähed ja kougid siis, end urust välja.
Lähed ja torgid siis, hallusse augu.


Lased end üllatada sellel, mis avausest välja paiskub.


Pistad nina näitusele - Värvide dirigendid - hoopis isevärki kuraatori päris omamoodi mõtestus. Või ajad meeli ärevusse - Unest ärkajaga.


Teed silmad suureks sõgedaid PÖFFi filme vahtides. Ekseldes ühelt katsetuselt teisele ja katsud, et väljapakutud fantaasiamaailm päris ära ei lömastaks.


Lähed linnaorienteeruma, ja satud metsa. Raku metsa. Männi kõrvale. Kuuse taha. Kivi ette. Võsa keskele. Surnud taimede vahele.


Looberdad risti-rästi etteantud joonte järgi. Kougid kõdunenud lehtede alt tundeid. Torgid tuimenenud närve noorkase tihnikus. Üllatud monotoonselt valge kaardi tegelikust mitmekesisusest.


Korjad värve.

... leidsid sel laupäeva ennelõunal aset Poolamäel. Punkt, kus alustada ja lõpetada oma suhete šansid.


Võisid proovida surnukuuri tagant jõuda sünnitusmaja ette või silmakliiniku kõrvalt kiirabisse.

Võisid üritada Invaliidi-Hospidali-Ravi.

Võisid passitada Herned, Oad Kauna.

Võisid üle elada Vaikne, Puhke, Kodu.

Võisid päevi näha Õpetajate, Kodu, Tares.

Võisid nuusutada Püsirohu Magasini.

Võisid väljakutseid esitada StaadioniVõsitlusel.


Linnaorienteerumine andis mängumaa tormamaks ühest kolmnurksest suhtest teise. Veerenni ja Juhkentali asumis, keerates tuksi asumi rahulikke hommikusi jalutuskäike lumes.

Hea formaat.

Ühel ilma helgemal hetkel sattusin Mustamäele.

Nii läheb kui lasta end mõjutada linnaorienteerumise poolt üles riputatud aktiviteetidel.


Mhmmmm ... uuuuuu .... jooksmine oli lihtne kui olin noor noor noor ...

Üks toonuse kurnajaid näikse olevat siiski taaskord liigse hooga kogutud talvevarud. Mis peamiselt on ladestatud kere keskmise osa piirkonda.

Meeleolu oli selline run run run:

Kuna viimasel ajal kipub kiirema pulsiga sebimine päädima pooleteistpäevase peavaluga, siis püüdsin leida üles see tsoon, millega minimeerida leiduvate jamade hulka. Nii läks korda väljaprinditud tulemuste lipikult nautida olukorda, kus kõik etapivahed olid läbitud alla 10 min/km. Ühtlaselt, ühtlaselt. Mis võib aga samahästi viidata ka Sõpruse-Tammsaare-Vilde-Mustamäe tee ristkülikusse jäävale eriti passiivsele maastikule.


Tõsi, päris lootusetu see ju polnud. Liigendust pakkus Mustamäe kivikülv, millest paar korda läbi liikuda võis (etapid 7-8 ja 10-11) ning silma riivas pisut ebatavaline kaarjas maja Tammsaare 81, mille tagumisest küljest avanesid esimese korruse korteritest uksed otse maja taha jäävasse inglaslike suurusega aedadesse. Hämmastav idüll muidu nii karmis korrapäras.


Halluse tükkideks lõikamisel oli vaja sootuks mingit uut filosoofiat nädal hiljem Tõnismäel, Rahvusraamatukogu ümber ja taga, Tuvi pargis.

Uus formaat kaardil, võis etappide vahel veeta minuteid, et leida paigad, kuhu siirduda punkti järele. Esimeste punktide asukohad tulid päris vaevaliselt, sarnaseid paiku kaardil jagus. Raiden tänitas kõrval: "Noh, mis sa passid siin, ei tea kuhu minna või", kui mina ikka veel esimese tähise asukoha tarvis kaardilt mustrit otsisin, kus saaks kokku hall, oliiviroheline ja beež.


Või siis, seisin üheksandas punktis ja otsisin kaardil pingeliselt puu asukohta, mis oli nägemisulatuses. Teises pooles hakkas tekkima vilumus, leida rõnga seest midagi iseloomulikku, mille järgi piltmõistatuselt kiirelt asukoht leida. Kaart rõnga sees oli omakorda keeratud, mis viis paigast suuna taju. Lisaks puudus kaardilt abistav joon, millega etapijärge hoida ja nii lippasin korra raamatukogu taha kui pidin hoopis tolle ette jõudma.

Eepiliselt lõbus, kui Jaan samal ajal klassika rajal kohtus keerulise ja rõhuva igapäevaga:



* * *

Frédéric Gros''Kõndimise filosoofia' jagab nii palju põhjuseid, miks olla kiindud pikkadesse uitamistesse. Ja mitte nois sportlikes variatsioonides, vaid nendes filosoofilisemates - kõndimise vabaduses, kõndimise aegluses, kõndimise energias, põgenemistungis, vaikuses, igavikus, kohalolus ja raskusjõus. Nietzche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nervali, Kanti, Gandhi, Hölderlini kõndimistes.

"Kõndimisel võib leida neid puhta mõnu hetki juhuslikest kokkupuudetest".

Rogainid, mis aitavad paika seada reisisihte ja täita elu filosoofilisemaid tahke läbi kolamise tundmatutel maastikel, on tulevasse aastasse seadnud Läti ja Toskaana.

Nii on ilmunud lugemisriiulisse läbi vuristamiseks Giuliano Procacci 'Itaallaste ajaloo' mõlemad osad, aidates natukenegi puhuda ära tolmu viimase tuhande aasta ajaloo kihistutelt ja natuke rohkem aitas Toskaana värviliselt maastikumaalilt tuhme toone maha kraapida Tim Parksi "Medicy Money. Banking, Metaphysics and Art in 15th century Florence", mille läbilugemise tulemusena võis nentida, et nii nad selle kapitalismi pekki keerasidki. Või nagu Giuliano oma ajaloos kirjeldab: "Medicite võimuletulek 1434. aastal, ei avanud Firenze ajaloos mitte niivõrd uut etappi, kui viis lõpule juba mitukümmend aastat varem alanud oligarhilise režiimi kujunemise protsessi, pannes sellele krooni ja pitseri." Suuresti pole raha ja poliitika võimus muutunud sellest ajast peale mitte midagi. Vaid dekoratsioonid vahetuvad.

Jõul liikus oma küllastumises vältimatu lõpu poole, kui selle uimast kulgemist asus segama unetute seltskondsete koondumine kesklinna suunas. Viru keskuse ülakorrusel, kehakultuurlaste klubisse oli nooblite kehade vahele kogunemas korrapäratuid päkapikke ja jõulupersoone.


Sel II püha hommiku varajasel tunnil, kui ülejäänud linnakodanikud alles asusid välja mõtlema, mis on nende tänase päeva missioon, olid virgad kulturistid mõneks tunniks päästetud punakuubede väe käest, kui nood morni Tammsaare pilgu alt laiali valgudes alustasid Viru keskuse alumiste kihtide piiramist.

Kui noid kepsakaid tüüpe pidada eemalt paistnud vana tuletõrje maja hämarate kedrivõlvide alt välja pugenud zombi-päästjateks, võinuks arvata, et Viru keskusesse on sisse lennanud viie rikkama riigi laste poole teel olnud Jõuluvana põdrarakend.

Tutvunud esimese punkti märketegemise järjekorras Merineitsi restorani terrassil optimistlike kaasvõistlejatega vaatamata sellele, et õlut ei pakutud, kuigi ilm oleks lasknud sommidel väljas olla ju küll, siirdusin teise punkti Bussiterminaali, erinevalt ülejäänud hasartsest kambast, kes hoone sisemusse kadus, Narva maantee poolt ümber maja, pugedes sisse sealt, kus muidu bussid välja tulevad. Saavutades sellega oma muidu 70. etapiaegade juures üllatuslikult 10. etapiaja. Tollega minu eesrindlikud spordisaavutused ka suuresti piirdusid.

Segane kamp ei jäänud Viru ümber siiski pikka äri tegema, vaid külvanud veidi segadust ühistranspordikasutajate seas, valgus välja neljas eri suunas ruumikõverusega tunnelist ja silkas maa peal pikkade sammudega Kadrioru poole.


Enne veel, jätkus luusimist Kompassi ja Raua asumi tänavatel. Ning kaart, mille I pool lõppes osavalt enne parki, nõudis etapi 4(36)-5(37) teekonna komponeerimisel mõningast mälutööd, et mitte näiteks sattuda kaardi järgi Köleri tänava tupikusse. Selge oli, et tuleb jõuda tiigi taha kohalikku labürinti, millesse saavad eksida ainult väga madalad härjapõlvlased.

Kui külastatud lossi juures lõunapoolne pergola ja jõutud endist kõlakoda tähistava heki juurde, tuli läbida KIT Clubi tõukekaga jupp slaalomit. Ilmselt oleks lume olemasolul välja otsitud soome kelgud, millega Valge majaka juurest alla kihutada, nüüd sai rattaga krudistada horisontaalsel killustikul.

Loodetavasti Silver tasandas pärast jõulisemad kurvid, samal ajal kui punamütside lehvides siirduti rodumisi tennisetribüüni suunas.

Ilmselgelt ei ole muidu saanidega õhus hõljuvatele tüüpidele takistuseks aiad, mis jooniste järgi poleks justkui läbitavad või näevad nad aiaauke seal, kus neid tegelikult ei eksisteeri. Lõpuks vahet pole, kuidas täpselt see gnoomide kamp Lasnamäe astangu, vana loomaaia väravat tähistava Ilvese silla poole siirdus, sest ainult väga kogenud jõuluvanad oskavad nii hõljuvalt ületada Lasnamäe kanalit nagu Ets, et ilmutada end headele lastele ka Majaka asumis.


Tõukeratas oli tühiasi, kui Sossi mäel sunniti muidu matsakaid horisontaalset liikumist eelistavaid isendeid kulgema mööda seinu, vertikaale pidi ülesse, et saada kätte 11s piiks.

Plaan hea, viskasin oma pulga üles, ühele ennastsalgavamale virgemale ronimispäkapikule, kes muidu ilmselt Alpides susse täidab ning minu pulga ära komposteeris ja alla tagasi viskas. Eks Ronimisministeerium võib rohkem jõulupraadi söönutele nüüd resolutsioone menetlemiseks välja saata.

Kaar keeras alla linna tagasi. Võis lehvitada Bussijaamas laskuvatele ja tõusvatele saanidele, võis keskturult läbi silgata ja põdrale kapsast võtta, võis imetleda enda täiuslikku kerajat siluetti Maakri tänava klaashoonetelt, kui korraga nõuti Tegude Kalendri ees, Loovala kunstistuudio uksel, luuletust. Vähe sellest et päkapiku aju pidi meenutama, mis on luuletus, tuli ka mõelda, mis on üks jalg. Jõuluriimid kippusid vägisi meelele, kuid keelele neid lasta ei tahtnud ja nii improviseerisin mingi ulja jama kokku, millest kohtunikul hakkas ilmselt nii piinlik, et ta mu kiirelt kahel jalal tulema laskis.


SEBi eest, üle ERKI, läbi ruumimoondusega tunneli, jee - kohe esimesel korral õigest mulgust väljumist võib pidada teiseks oluliseks sportliku tipu vääriliseks saavutuseks, tagavara treppi pidi katusele, kus Rahva Raamatus oleva 'More' kohviku kavalamad külastajad said omale atraktiivse väljavaate sõeluvatele tüüpidele, kelle liikumises võis tajuda siiski teatavat korrapära.

Ja hei-hopsti, oligi justkui noos koos, taas fitnessi lihvitud kehade vahel, kui nemad samal ajal püüdsid paaniliselt vältida kokkupuudet veits ülbete, suvaliste ja higiste jõuluvanadega. Mine sa tea, kuidas päkapiku higi trimmitud kerele veel mõjuda võib ...


Selgeks sai, et Ronimisministeeriumi määrus sohi tegemise osas oli hõljunud kohale eelviimasesse punkti tänava frondil, mis oli minu pulgal jäetud mulgustamata.

Juba mullusest korrast jäi meil Jaaniga endale asi küll lihtsamaks tegemata, sest päkapiku müts näikse olevat endiselt koera kõhus, kuid vahel ei olekski üldse paha, endale punane kuub üll ajada ja pool linna lihtsalt läbi traavida. Või tahtsid siis jätta endast arukat muljet.

Ühel näärikuu eelsel õhtul hakkas Stifti tänava otsa, vaid mõnikümmend meetrit eemal vanapiigadeks jäänud aadlidaamide hooldekodust ja kasvatuslikust instituudist, imbuma piraadi moega persoone, kes suutsid parimal juhul oma kogunemist põhjendada segase jutuga mingist näärivana otsingutest (ilmselt mingi eriti hinnaline varandus).

Tõsi, anno 1756, kiiskas mäe jalamil vastu Christian Frese hilisbarokne-varaklassitsitlik eluhoone, ning langenud aadlineiud pidid ootama veel 107 aastat Aleksander I käsku hoone asustamiseks. (Hetkel ehitatakse sinna lasteaeda).

Varasemad laksud pole meiesugustele pehmodele Jaaniga suurt konti mööda olnud, kuid seekordsed teated lubasid loota, et äkki on pardale vaja ka tüüpe, kes mõistavad kirjatähti lugeda ja on veerimisega ka varem kokku puutunud ning õige kauged maailmamered jäävad puutumata.

Enne ulgumerele saatmist, pidid piraadisellid aga veidi järgi proovitud saama kodutiikide sogases vees kalu püüdes, ning esiotsa laiutas vihjekaardi keskpaigas punane rõngas, mõningaste märkustega kaardi servas. Ülejäänud tuli endal välja mõelda.


Kui olime alustuseks paika saanud, kus tollel üllitisel asub meri ja kus mägi, tekkis juba ühtlases aerutamises kõigil suund uue vahimaja kõrvale. Et seal postile kinnitatud maatähiste viitadelt leida enda kaardile vajalikud:
120m - Noorte park
300m - Vilde muuseum
403m - Peetri maja
605m - Jaapani aed.


Nende külastamine pidi andma kokku vihje, kus asub see kaart, millega tegelikult seilama minna.

Mõningase siseheitluse järel, kas Peetri maja või Jaapani aed - valisime kaugeima punkti. Jaapani aial on kaks sissepääsu ja lossi poolsed teadetetahvlid ei lubanud midagi. Liikusime Kadri tee poolse väljapääsu suunas. Mhmh - SEES. Uus vihje, sadakond meetrit edelas mitmeharuline tamm. Ilmakaarega oli meil segadust, kuid olime üpris veendunud, et tammed on üleval Peetri ringi sees ja ümber, ning äkki on tegemist selle valgustatud puuga. Nii oli, kuid sõnadega SEES ja KIRDE ei osanud me veel midagi otsustavat peale hakata. Võtsime kursi Peetri majale.

Trajektoorile jäi juba varasemast tuttav kirde suunaline kuusk, mille okste alune kahtlaselt helkis. Jaan arvas kasuliku järgi uurida, mida seal kuuse all on. Ahaa, päkapikud. Neid meil oligi vaja, nende abil saab näärivanale ligemale. Enne kui me ise midagi jõudsime kosta, olid meil uued kaardid peos ning näärivana otsingud võisid jätkuda.

Kodutiikidelt võis edasi hulpida kaugematele veekogudele - üle Liiwa oja, Härjapea jõe suunas. Jätsime Lasnamäe heinamaale Valge ja Punase tuletorni liinile, silla alla, minemata ning esiotsa oli hea mässumõte koguda ennast uulitsa nukil populaarse vürtspoe (Wiedemanni 2A) ja elitaarse bordelli Grand Local (Wiedemanni 2B) juures, viie tänava ristil, ühel ilmekamal Kadrioru sisesel tänavasõlmel. Kus algselt Vesivärava tänavat mööda kulges puhta vee kanal Ülemistest sadamasse ning hiljem see roiskumise tõttu täis aeti ja millele 1897 rajati Viljandi-Tallinn raudteelõik.


Pääsenud sellest liikluse keerdsõlmest, ei teinud sugugi kurja minna läbi linna tapamaja väravast. Sest kes teab, näärivana leidmisel võis äkki abi olla just vereseerumist, kilpnäärmeekstraktist, loomamaosisaldist, pulberväetisest, maosisaldisest pressitud küttebriketist, koera- ja kanatoidust või defibreeritud verest.

Tapamaja tagant mereväe Aiawilja aiast (hiljem Pedagoogiumi aed arbuuside ja baklažaanide kasvatamiseks, veel hiljem Loomaaed, praegu kompostihunnik) oleks ju võinud pikale teele miskit veel skorbuudi vastu põue pista.

Midagi ei olnud teha, nüüd tuli minna läbi Politsei ogorodi hirmsasse Kompasna asumisse, mis võinuks ühele piraadile just paras paik olla. Tavaliselt oli krundi serva ehitatud madal kuuritaoline osmik, seejärel kõrvale rajatud teine osmik, ning kui elujärg paranes, siis tänava poole kahekordne puitmaja. Maja koos kõrvalseisvate ehitistega moodustas kõverate ja pimedate koridoride keerulise labürindi.

Asumi elanikkonna moodustasid eestlastele lisaks tatarlased, juudid, sakslased, venelased ning vabameelses linnaosas võimude korraldusi eriti ei respekteeritud ning paigast on pärit mitmeid legendaarseid pätte.

Meil ei olnudki esiotsa muud rohkem sealt tarvis, kui nõglapuud. Ilma google'ita oleksime ilmselt uppunud Härjapea mudastes voogudes või Kompasna Voltsi poolt mõnes majalabürindis oimetuks löödud, teadmata mis puu see nõglapuu on. Nüüd säras tuledes kuusk eemalt Gonsiori tänavalt tulles täies hiilguses vastu.

Aerutasime Härjapea jõge mööda üles, et Naeri tänava otsast silla alt ja katoliku kalmistu (Poolamäe) tagant lepistikust läbi minna. Esiotsa ei jaganud, et paistiigi taga on kalmistu, mis seda täna ei ole ja seega ei saanud kohe asupaiga skeemile pihta. Hiljutisest Juhkentalis ringi kooserdasmisest oli siiski nii palju kasu, et meenus toonane punkti koht silla vare all, kuid mitte ei mäletanud, et Naeri tänava tupikust sinna ligi hästi ei pääse ning tiigi kohal on nüüd Tiigiveski park ja Poolamägi on vanade poolakate kalmistu, mida enam ei ole.

Veetorni Tõnismäel teadsin umbes-täpselt, et see peaks olema Tõnismäe tänava ääres tolle punastest tellistest maja (Inseneride Maja) naabruses, aga kas kohe tee ääres või mõnes sisehoovis, toda siis näis. Aga seal ta oli, varustamas Toompead veega alates 1883 aastast. Kui enne seda veerenn Ülemistelt, mis saabus Ingeri bastioni juures olevasse kaevu, oli muutunud eeslinnade pesupesemise kraaviks ja kust üles Toompeale oli üldse nadi vett tarida.

Näärivana ei paistnud mingi lihtne asi olevat. Vähe sellest, et sellist tuli otsida surnuaia tagant lepikust, võis Barbara kalmistu lähedalt (Linnavalitsuse hoone tagant) saadud juhiste järgi seda äkki hoopis kohata kummitavas vanalinnas.

Proovisime ja mis me mõõtsime, aga linnuvaatega vanalinnast tundusid ajalises ja ruumilises plaanis olevat selgemini leitavad paigad mingi koht Kiek in de Kökist edasi ja Raekoja plats.


Seda, et kummitab, kinnitas meile juba esimene otsitud punkt - palvetavad mungad (kelle täpset asukohta me ei teadnud) - selgus, et üks munk palvetab Neitsitorni juures, müüri ääres. Mungale kolm tiiru ümber teinud, tundus kaval ronida müüriäärsest trepist üles ja nentida, et üleval kaitserinnatisel kummitasid kaardiga tüübid küll, aga turisti klassi kuuluvad. Ülevalt alla vahtides võis märgata aga juhtumisi veel üht munka ja siis veel ühte. Appi, kui palju neid siin on. Katsusime, et mõnda turisti mungaga segi ei aja ning keegi kõrvalvaataja andis vihje ühe munga käte vahele piiluda. Kus SI-jaam oligi. No on kloostrivennad.

Tunglesime turistide vahelt alla raekoja platsi suunas, kui jõudsin arvata, et aga kus pagan seda tähist seal Raekoja platsil põhjapõtrade ja teiste pühadehõnguliste külaliste vahelt peaks leidma, kui legend täpsustas nõglapuu piirdeaeda. No klaar. Aga nii klaar, et SI-jaam ka tähise juurest minema puhutud.

Uute teadete järgi jõudmiseks oli jäänud parasjagu nii palju aega, et silkasime Ladina kvartali poole ning lasime end järjekordsetel ilmikvendadel Peeter-Pauli juures eksitada:


Õnneks oli mahti Katariina käigust läbi põigata põrnitsedes läbi kõik aknaorvad, leidmaks just see õige kinnimüüritud ja trellitatud aken.

Teel järgmise kaardini pidasid meid kinni teised vitaalivennad küsimusega: "aga kjus saab registreerida?" Teab mis jahu me neile ajasime, vaevalt meil pardale rohkem korsaare näärivana jagama vaja oli.

Järgmiseks lajatati meile sellise taiesega, et ei suutnud oimetusest isegi mitte rummi rohkem peale võtta.

"Kapten, teil on vesi põlves.""Ei saa olla. Ma olen elu aeg ainult rummi joonud". Näis, et just selline kapten on selle kaardi kokku pannud. Võttis jupi, et taibata, mida ta on püüdnud selgemate rummihoogude vahel õieti kritseldada ning kõigile ponnistustele vaatamata, näis, et näärivana asukoht on endiselt selgelt märkimata. Õnneks oli ta üht teist märganud logiraamatusse üles tähendada.

Olles Vremja kursil, halssisime mööda loodushuviliste ringist linnukülas, nõiaudust Mulla piirkonnas ning Seewaldisse ravile lootsime jõuda mõne järgmise reisiga. Lükkasime kõrvale funktsiooni, millega oleks siinust võttes saanud ilmselt seina eest, aga toda meie üles soenenud piraadiajud päris välja ei jaganudki, korrutamisest rääkimata.

Seega seadsime otsad liinile: Vabaduse väljak - Köie 6A. Loovides läbi vanalinna, Balti jaama taha tundmatumasse vette, Kalamajja. Kalapaatide tagaajamisest suurt tulu ei olnud, ja nii edasi kiiruga Linnahalli juurde Idapoolsesse parklasse.

Juba parkla õige nurga otsingud elustasid hoone mastaapsuse, taipamata koheselt mitmeks tükeldatud parkla territooriumi laiaulatuslikkust.


Kunagine ruumihiilgus on tänaseks justkui pahempidi pööratud ajas. Tollest ainulaadsest mere äärde lubajast toonasel tööstus- ja sõjamajanduse maastikul, on nüüd saanud vastupidine objekt - endasse sulgunud ja eemaletõukav kui ümbritsev kiiskab kohati juba nagu Las Vegas.

Varanduse otsingud läksid komplitseeritumaks - tuli hakata langetama otsuseid. Näiteks, kas pugeda PEHMODE AUKU, et saada kohe teada, millised punktid on õiged või uurida kõik 15 läbi. Tõlgendasin seda enda jaoks nii, et kõvemad korsaarid lihtsalt kolistavad alati kõik koopad läbi ja mingitesse pehmetesse kanalisatsiooniaukudesse ei hakka trügima.

Jaan kui kõhnem ja muidu ka julgem, puges kaevu ja teatas, et ta ei tule sealt enam välja. Seal on soe.

Hoopis hiljem teiste piltidelt selgus, et eksisteeris ka NAISTE AUK, ning kahe augu vahe oli selles, et ühest sa ainult 3 õiget punkti, teisest kõik 5. Liiga keeruline. Ühel piraadil oleks selles staadiumis näärivana otsingutel piisanud pudelist rummist, hakka siin veel aukudega jamama.

Vremja alguse aina kiirenev lähenemine tegi meid murelikuks ning ilma kapteni karmima soovituseta, ikkagi mõned punktid külastada inkade templi tühemikes, ajas meid mureneva hoone otsa.

Kuna teised piraadid platvormi alt toru juurest, punkt 6 (helikopteri maandumisplatsi alt) karjusid, et me ei tuleks enne kui nad on mööda basseini keskele jäävat betoonriba tagasi tulnud, siis teades oma tasakaalutust, läksin nii tasakaalust välja, et keeldusin sinna üldse minemast.

Hoone keskele, katusele jäävas punktis 4, oleks saanud sõbraliku käru keerata mõnele kaaspiraadile, kaaperdades nende järelt punkti laskudes ära seina ääres oleva redeli. Selle töllakuse asemel otsisime üles ühe nurga, punkt 2, mis asus all olevas käigus ja kadusime kabuhirmus kodusadama poole.

Proovisin Jaani meelitada trammi peale, aga nii hull ei pidavat asi olema, et kui pole 20 viimast aastat ühistranspordiga (va takso) sõitnud, siis nüüd ka ei hakka - kui pole 20 aastat vett joonud, siis nüüd
ka ei hakka ...

Eelviimasesse punkti - Röövliauku, kohta kus mõrtsukad endistel aegadel mäe sees elasid, meil asja polnud, sest näärivana ei olnud me ikkagi ühestki kirstust ega koopast üles leidnud ning midagi koopasse peita ei olnud.

Tegelikult läks juba nii kiireks, et mööda Koidula tänavat ülespoole sõudes, tekkis meil küsimus - kus kõik on? Jaan: " Seewaldis". Mina: "Mõnes kanalisatsioonikaevus."

Tulemuse pulgalt maha lugenud ja kartulipirukat mugides, tekkis hõredas baaslaagris tunne, et no jaa ... eks tegemist oli ju palju ja kes see ikka raatsib ilma näärivana leidmata tagasi tulla. Hiljem selgus, et naasmise ajana oli võimalik lihtsalt tõlgendada mitmeid erinevaid kellaaegu. No eks see sõltus, kas sul oli aja rehkendamiseks liivakell või olid varasematelt reididelt mõne kepsakam uuri kätte saanud.

Aga kõik pöördus paremuse poole, kui tagasi tulnud piraadid said hambarahaks lisaks mandariinidele ja kommidele kaks väikest Vana Tallinnat. Elu oli ilus ja mis selle näärivana asja pärast ikka muretseda.

* * *

Kribingu ajaloolisemate hetke tarvis oli toeks Robert Nermani ja Karen Jagodini "Jalutaja teejuhid" - Tallinna kesklinn ja Kadriorg ning Entsüklopeedia Tallinn, A-M ja N- Ü

Õues mahutab end tuhm, +7 kraadine sooja tuulega vettinud ilmastik, mis ootab pimestavat lumevalgust. Hing ihkab helisevat kevadet.


Aastalõpp juhatab veel korra lahtilaskmatu kiindumuse juurde, et hoida kaarti pihus ja o-sädet silmas.

Ja kui mõned päevad enne ürituse algust näitab registreerimise leht oma lühidust, on stardijoonel ikka kõik kohal.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Kahman kaardi ja katsun ennast basseini juurest üles Glehni parki vedada. Tõusev maapind osutab karmi vastupanu. Meel unistab kergest heljumisest.


Sa oled laulev laine, mina vaht.
Hajutuspunktid ümisevad nagu sireenid, et eksitada. Vahutan teiste kannul järgmistesse.

Sa oled valvamine, mina uni.
Kärbitud tiibadega liblikad sunnivad punkti järjepidamises tähelepanelikkusele. Unistan suurelt edasi.


Ma olen leek ja sina toitev taht.
Esimene ots soendas olemise üles. Kaaslast oodates kasvab kirg järgmise ringi kaarti hingeõhuga põletada.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Kõrgusmudel paljastab maakamara oma eheduses, ega jäta lagendikele ruumi.


Sa oled tiib ja mina olen lend.
Lasen end üle pinnakihtide vedada voogavatel kühmudel. Tajun liikumise hüplikku pingutust.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Seisan tähetorni all paigal. SI-pulk paarilise käes korjab märkeid. Puud voolavad minust läbi.



Sa sigined ürgelamuste soost.
Kohvik täitub nägude ja muljetega. Tähendusi jagatakse eelmistegi õhtute maasikatest.

Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.
Võitjad on peatunud hetkeks, et pärjatud saada. Kaotajad hoiavad pilgud vaos.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Sisemises tänutundes hiilin Tavi Greppi kalendri järgi, et endagi seina varjutada o-elamuste peegeldustega.

Ma olen vaev ja sina oled troost.

Piiritu tänu ja jaks neile, kes võtavad korraldada. Põhjatu müks neile, kes maldavad kohal olla.

* * *

Otsa saanud silpide varjamiseks, kaldkirjas sõnad laenatud Artur Alliksaarelt.

Varasemad lõpud:
Pigistus
Igavus
Puudu(tu)s
Lõpp
Võimatus
Võimalus
Talveuputus
Võistlus
Elamus