Selleks ei pea Tenetit vaatama minemagi. Tuleb lihtsalt keskiga ära oodata.

Istun aegade ristteel ja ei suuda otsustada, kas liigun edasi või tagasi. Kas olen siniste või punaste tiimis.

Kui uskuda enda keskealisuse kohalolus, siis kui väga ka ei üritaks asju edasi lükata, kipuvad nood vääramatult tagasi veerema, parimal juhul paigal tammuma. Ja ainus mida kogu tempo juures suudad, on tõrjuda kokkupõrkamist iseendaga.

Võib-olla kogu nõks ongi selle ära tundmises, millal aeg tagurpidi voolama hakkab ja õigel hetkel pöördukse vahele tormata. Ja see, et justkui minevikus enam midagi korrigeerida ei saa, on kinni ainult mõtlemises.

Endiselt tundub, et minevikust õnnestub krabada vaid hetked ning pidepunktid tuleks leida kuskil tulevikus. Kuigi vahel tahaks mõnes mineviku punktis nii väga rohkem kohal olla ja mõndest hetkest tahaks kõrvalvaatajana mööda hiilida.

Olevikus jõlkumine tähendab ikka vaid kahes suunas mööda veerevatelt rongidelt tähelepanu norimist. Kuid neil on sust sama ükskõik kui vagunitel Kopli kaubateel, kus Teneti peategelasel hambaid suust välja kougiti.

Tenetisse pandud Tallinna arhitektuur on brutaalne - Linnahall, Laagna kanal, Maarjamäe memoriaal, KUMU, Telliskivi mahajäetud raudteed. Vaid Pärnu maantee Robert Natuse maja lisab pisut mahedust üldisse meeleollu. Olin filmi vaadates pisut üllatunud, et teravmeelne idee säherdusse apokalüptilisse miljöösse on valatud. 

Linnaorienteerujana on filmi muidugi kummaline vaadata, pidev tegevusruumi üldistamine segab - Kosmose juurest alguse saanud kihutamine ei saa viadukti juurest edasi jätkuda sujuvalt Laagna teel. Laagna tee oleks aktsiooni ajal vähemalt 3x otsa saanud. KUMU tagaseinast ei saa lennukiga läbi sõita ...

Avatseen Linnahallis toimuvast kontserdist võiks paremal juhul jätkuda rahvarinde algatuskongressi või Anne Veski juubeliürituse või mõne muu kümnendite taguse lavalise tegevuse kujutamisega, aga liigub sujuvalt hoopis III maailmasõja ettevalmistamiseks ...

Peategelased kõõlumas trammis nende totrate nahkrimade küljes (need aasad ise ei ole totrad, aga kui inimesed nende küljes ripuvad, on nad veidi tobedad), aga ei ei välju ei Tondil ega Lennujaamas, vaid satuvad tegevusse kuskil täiesti umbisikulises kohas.

Ükski võttepaiga võimendus pole mind ühegi Eesti filmi vaatamisel niivõrd seganud. Eks tule siis võttagi seda säherduse nihestatud filmielamusena. 

Mitte ainult ajavoolud ei ristu. Vahel lõikub inimese tee robotiga. 

Silkan TalTechi ühikate vahel, siht krõllis silme ees. Silmanurgast näen, et paarikümne meetri pärast olen kohakuti Starshipi pakirobotiga. Appi, mis ma teen sellega - kiirendan ja jooksen eest läbi, aeglustan ja annan teed, hüppan üle roboti antenn tagumikku sügamas, põrkan kokku, panen jalaga - mida sa koperdad jalus ... Täelik paanika. Saan end pidama ja lasen robotil minna. Tal on minust täiesti savi, aga mul temast ei ole. Olen pisut turris sellise alistumise pärast hunnikule iseliikuvale plastmassile ja metallidele.

Tallinna sprindi teatevõistlus Sakus oli muidugi totaalne püüe liikuda ajas tagasi, samal ajal andes endast parim, et tiim edasi liikuda saaks. Hooned kutsusid esile hunniku ajapilte põhikooli ajast, mis kogutud Saku Keskkoolis käimise ajast. Miljon minevikupudru tükki lasid raja vigadeta siiski lõpuni teha. 

Klubikaaslaste kriitikat punktide asukoha suhtes ma isiklikult ei jaga. Minu jaoks on vaieldamatu osa orieneeteerumisest kontrollida punktinumbrit, mis iganes pingutusi selle tarvis teha tuleb. Seda enam, et rada oli tegelikult lihtsakene ja ilmselt siis ajaski kiirused liiga ülesse.

Ikkagi, sümpaatne õhtu sümpaatses aleviruumis. 

Kaks korda hilissuvises Kadriorus kahel väga erineval rajal. Teisipäevakul nurjalikult nurjatutel Hundikuristiku ja Valge tänava nõgesepõõsastes ning sprintlik liblikas Linnaorienteerumise poolt. Häbiväärset valede põõsaste vahel kooberdamist tuli ette teisipäeval ja kaheldava väärtusega Kumu välitrepistiku väisamist esmaspäeval. 

Kunagine kodupark on ruum, kus aeg püsib hästi olevikus. Ajakihid ladestuvad ilma häireteta. Olnu püsib paigal ja pole põhjust mineviku ja tuleviku vahel traavida. Kihte seal jagub, aga need ilusti lapiti üksteise peal.

Loomaaia paarisvalik andis võimaluse etappidel pidevalt ristuda tuttavate kaasvõistlejatega, liikuda punktipaari vahel ruumis täpselt vastupidi, kohtuda potensiaalselt iseenda otsusega kui oleks punktipaari järjekorra võtnud teistpidi.

Seal jäi aega, tunda end unistava ahvina, mõelda ennast puurist ahistatud raisakotkaks, ehmatada prääksuvaks pardiks, liguneda vihma käes hülgeks ...

Loomaias on selle arusaamatu müürijupatsi asemel tekkinud istumine lillepeenarde foonil.

Aastanumbris 2020 ja selles aastas endas on ka justkui midagi tenetlikku, ta nagu üritaks ennast kokku pressida väiksemaks. Kui ta keskelt kokku murda, siis on aasta esimese poole peegelpildilt ilmsesti võimalik välja lugeda aasta teine pool. 

Üks koogipäev Haapsalus, moderniseeritud linnuse ja Evald Okase muuseumiga. 

Tuhkatriinus on samuti olemuslikult midagi Tenetilikku ...

Veider film.

Lähen, suu pohladest paks, tuule poole. 

Tulen, tossu all mustikas, päikese juurest.

Kandun, pea pulki täis, kuskile punkti kanti.

Koperdan, soki sees okas, seenele otsa.

Juba kaks neljapäeva järjest olen pidanud endale põhjendama, milles seisneb neljapäevakute külastamise olulisus. Tuhmuva suve vanaduspõlv sikutab letargiasse. 

Veel sündimata sügis sunnib aga avama välisust. Ja kui uks on juba avali, siis pole enam pääsu. Siis lihtsalt lähed. Tõsi, enne oleks siiki hädapärane endale miskit metsakohast üll tõmmata. 

Ihasallu jõudsin ajaks kui vihmamärga taimestikku jäetud lohad aitasid punktidevahelisi sirgemaid trajektoore valida ning möödapääsmatu vajadus pohli põske pista takistas samal ajal noid lohasid jälgimast. 

Tulemuseks suhteliselt veavaba uimerdamine. Metsast väljas ammu pärast ametlikku lõpuaega juba kerges hämardumises. Mõned üksiklased aga saabusid pohlakütkest veel peale mindki.

Vääna-Jõesuusse minnes andis teel autot mudiv tuul aimu, et kui kasutuses peaks olema rannikuäärne liivaluite riba, siis peaks vast mõned kivid taskusse vaatama. Võib-olla raja tegemisel oli arvestatud ilmateatega ja nii sai hoopis tasasema õhuvooludega sisemaal kulgeda. Mõned männid küll kägisesid kurjakuulutavalt, aga kõik püsisid lõpuni püsti. Mul endalgi ei tulnud ette kõhuli samblasse viskumist.

Mingi kummaline segadik tekkis eelviimasesse punkti (57) siirdumisel. Lihtsamat etappi nagu ei saakski olla, aga punkti asemel avastasin end arusaamatust võpsikust, taipamata kus on siis need majad ja rajad. Kuidas saab nii lühikesel jupil nii mööda susserdada.

Päevakuplatsilt lahkudes sisemist vaidlust, kas oli siis mõtet olla või mitte olla, ei teki ju kunagi. Miks see küsimus siis alguses üldse esineb?

Sambla serv oli sooja sügist täis. Soe sügis seeni täis. Eks seened olid usse täis.

Männiku Kaitseväe linnak oli kõrisevaid kaunu täis. Kaunad olid herneid täis. Ju herned olid usse täis.

Kulgemine militaaruurete vahel edenes üpris sirgjooneliselt punktist punkti. Igatahes ei suutnud ma ennast ühegi maastikuelemendi poolt üllatada lasta. 

Sellele kaardile sobiks tulla rohkem mõnes linnaorienteerumise seikluslikumas võtmes alates peegelpildis kaardist või ainult kaardile märgitud aukude ja kaevikute järgi orienteerudes või midagi muud säherdust lisa ajugümnastikat pakkuvaga.

A teisalt jagus nii tähelepanu rohkem kaunadele ja seentele.

Ja kuigi sealne maastik sõjardliku tegevuse tõttu ebaesteetiliste mõjutuste all kannatab, on seal samal ajal ometi selline kergust loov taimestik, mis ideaalsete ilmastikuolude poolt õhulisust veelgi juurde sai. 

Nii tulin metsast välja, ise ka kuidagi hõredam ja kahedimensionaalsem. Tühjem liigsest mürast. 

Nädal varem Harkus oli ju samal moel korduvate külastustega õige tuttavgi maastik, pakkudes sekka tihedamaid ja porisemaid võpsikuid lisaks männiluidetele. Seikluslikuma poole eest hoolitses kohalik ilmastik. 

Vett, mis õhus horisontaalselt liikus, võis ka vihmaks kutsuda. Meenutas kergelt Jukola miljööd aastast 2016. Veejoad küll lakkasid, aga marutuult jagus lõpuni.

Juba teel starti kohtas mõisapargis mitut tuule poolt ümber lükatud vana puud. Neid jagus ka metsa vahele ning kiirustamisse sundis tüvede paindest valla pääsenud kägin ja mühin. Trajektoori valikul võis otsustavaks saada see, kus pool tuul parasjagu vähem puid sasis, kuigi see kaunikesti suvaline argument suuna valikuks. 

Vahel lendas silmnäo eest riivamisi mööda mõni lahti rebitud lehetuust, mis peamiselt küll vaid ehmatas. 

Kola aga kuidas sa tahad seal Harkus, alati, absoluutselt alati, esineb vähemalt üks kraaviületus, kus jalg vähemalt poolde säärde märjaks saab. 

Aga eks selgi korral tulin metsast välja, ise ka kuidagi hõredam ja kahedimensionaalsem. Liigsest mürast tühjaks puhutud. 

Enne veel proovisin nädala esimesel päeval taas rahulikus klimatoloogilises õhustikus linnas orienteeruda. 

Punkte jagus nii Järve kui Tondi asumisse. Kaardile jagus tükke nii siit kui sealt ajastust, nii selles kui teises formaadis. Need nõukogude aegsed vaba käega sirgeldused jätavad ohtralt tõlgendamise ruumi ning pääsed välja kaasaja detailidest. Oled sunnitud rohkem üldistama, nägema asju suuremalt. Kuid eks säherdune kaardistusviis muudab lobeda kulgemise veidi nurgelisemaks. 

Peamine lõks päädis Energia tänava äärde jäävate majade ja aedadega.  Punktide 14(40) ja 15(44) vahel oli mõõdukas loto aimata, kaugele aed tegelikult ulatub. Ennustamise asemel oleks vast mõni deduktiivsem meetod tõhusama tulemuse andnud - nii ei saanud 14sse olematust aiaaugust, aga 15sse minnes kujutluses olnud aeda tegelikkuses polnud. 

Aimamist jagus ka Tammsaare S-kujulise büroohoone ja selle parkla vahele. Seekord läks õnneks. Võib-olla oli ka mälust kasu. 

Tulin linnast välja, ise kuidagi hõredam ja kahedimensionaalsem. Liigne müra asumite vahele maha jäetud.

PS Kassipildid oleks kindlasti paeluvamad, aga kuna kasse metsas ei olnud, tuleb Männiku Kaitseväe linnaku seentega leppida. 

Täna ongi see sügis, kus vahtralehed keerlevad tuulisel kõnniteel nagu leebe draakon.

Hommikul tuleb kojanaine ja kratsib draakoni rehaga kokku.

Täna ongi see sügis, kus kaselehed kössitavad aia ääres nagu uinuv siil.

Hommikul tuleb kojamees ja ajab siili luuaga nelja tuule poole.

Täna ongi see sügis.

Pühapäeval oli see sügis, kus mõned karud kujutasid asju ette. Kolmest karust kaks vahtisid veidi enne kella ühtteist vihmases hommikus Kõrvemaal Pikkjärve juures nägudega, et nemad küll ei tea, miks nad siin on. 

Selgus, et nad on ennast ikkagi 25+ km matkaks suutnud kohale möldida. Kolmas ja kõige suurem (kui suurust mõõta pikkuse mitte paksuse järgi) päntajalg oli paraku maha jäänud. Eelmisel päeval piisavalt veenvalt etendatud stseenid kurjadest Mašadest, kes järgmisel nädalal viiel päeval viie arvestustööga ähvardavat, olid mõjuvad. No jäi siis loota, et sel ajal kui kaks vanemat mõmmikut mööda rabasid ja metsi tuiavad, tudeerib kolmas innukalt saksa kirjandust, muusikat, geograafiat ja muid hariduslike väärtustega materjale. Vähemalt pääses vorstipunkt hävingust - eelmisel korral püüdis see suur, väikse aruga karu seda üksinda lihatoodetest lagedaks süüa. 

Aga, mis seal siis ikka, jätsime ratsionaalsuse ja mõistuse tahaplaanile ning lasime end voolul kanda looduse embusse. Lubasime meeled vallutada ürgsel grüünel.

Haistsime vihmamärgade laugaste lõhnu.

Tundsime tuulevaiksete männikute maitset.

Nägime õhulise nõmme nägusid.

Kuulsime iidsete kuuskede lugusid.

Saime puudutatud.

Veider küll, aga meil oli nonde tundevirvenduste sees ka sportlik-hasartlik eesmärk - need 25 kilomeetrit Aegviitu läbi kõnnumaa kõndida 4 tunniga. Ai, aga 8 minutit läks üle. 

Täiesti totter, aga selle hasartse marssimise peale on juba kolmandat päeva kannikanukid väga tigedad.

Tulles tagasi olulise juurde - mitte üksi grillvorsti lõhn, soolakurgi maitse, idüllilised vaated, loodusehääled ei ole need, mis aitavad. Aitab puudutus. Unisevõitu kaasteelised bussis, kellega koos starti loksuda. Veidi ärev kogukond stardis, kellega koos vihma üle asjakohaseid arutlusi maha pidada. Ohjeldamatult entusiastlik tugipunkti rahvas, kellega koos targutada tee maitse ja ämbri suuruse üle. Kõik need maratoniraja möödatuhisejad, kes lühikese raja tuttavatele lonkijatele jõudu soovivad. Kõik lühiraja rivaalid. Kõik see seiklev ja sehkendav kamp. 

Leia üks oluline erinevus :)

Unistamine reisimisest on muutumas sama painajalikuks kui kunagi nõukogude ajal. Maailm on täis kohti, aga nendeni pääsemine käib suukorvistatult läbi torkimiste ja küsitluste kadalipu. Tihtipeale sa lihtsalt ei kvalifitseeru ja ei hakka üritamagi. Unistad.

Meeltes võib ju virvendada viimane retk, New Yorki. Hiljem sai Narvas käidud.

Kõndides läbi raba lõputu vaikuse on keeruline mõelda ennast mõnda suurlinna, mille meeletus ja omamoodi paeluvas linnamüras viibimise üks hunnitumaid hetki on see, kui sulle meenub, et kuskil on lõputu vaikuse soo. Sellel momendil muutub maailm nii turvaliseks. 

Metropolil ja tühjal sool on sarnane energia - üksindus, piirideta ruum, mustrite kordus, reaalsusest eemaldumine. 

Sisemise kindluse ja turvalisuse annab see, kui tead et võid minna kuhu tahad. See teadmine ise annabki kaitstuse tunde, et võid seada hommikul suuna rappa, võid minna üle lahe uudistama naabrite tegemisi, võid kaduda mõnda maailma pealinna -  tee pikkus ja suund on su enda valida. Isegi kui mitte midagi ei vali, sul on see valik. 

Igasugune isolatsioon aga mõjub kindlustundele laastavalt. Mitte kartus mingisse väljavalitud tõppe jääda, miks ometi ei joonistada kõikide ülejäänud elust lahkumise põhjuste kohta nii ohtralt graafikuid, vaid ohjeldamatu ruumi piiramine on see, mis hirmuvärinaid tekitab. Eks lõpuks sa kohaned, vanglas ju püsitakse ka elus. Ometi on üüratult kummastav, et leidub liik, kes end ise kinniuste taha pistab - iseenda eest ei saa põgeneda. Oh neid muinasjutte, kuidas inimene soovivat üle kõige vaba olla. 

Õnneks on sood veel lahti, õnneks on kodumaja ümber siin ja seal pool linnas põhjust liikuda olnud, mis laseb normaalsusesse jääda. Unistus reisimisest jääb. Teagi, kus jookseb piir meelelahutuse ja uudishimu rahuldamise vahel. Igikestev inimlik soov midagi teada saada, kasvav soov pageda kodustest mülgastest, et teadjamana tagasi tulla.

20.10.20 järjekordsel Seiklusministeeriumi üritusel väljajagatud kaart:

nägi välja nagu Piet Mondriani "Broadway Boogie Woogie"

Selle kaardi peale jalutasime Jaaniga sellise ringi või rohkem nagu mingi hulknurkse:

Pärnu maantee viadukti alt plagama pistes leiutasime linna: Vana-Lõuna - Ajakirjandusmaja - Pärnu maantee - Koidu - Tehnika - Jalgpalli - Aserbaidzaani park - Kotka - Tondi ülesõit - Linnu tee ring - uuesti Tondi ülesõit - ARS - Pärnu maantee 139a-õ - Alevi - Magdaleena - Pärnu maante viadukt.

8. punktis me majavalmimise aastaarvu lihtsalt ei näinud. Enamus on siiski seda katuseäärt osanud paremini seirata. 

38. punkti Aserbaidzaani Eesti Seltsi vanus ei paljastanud meile kohe, kui mälestukivi asemel hoolega infotahvlit studeerisime. Juba hakkas tekkima tume soov lõpetada see õhtune, kahekraadises, õrr, tuuseldamine tuntud baaris "Argo", aga taipasime kottpimedas parginurgakeses natuke üldistatumalt lõpuks ringi vaadata.

Punktid 36-37-24-35-25 katsid üllatavalt palju nii minu kui Jaani kunagisi ja praegusi kontoripiirkondi (Microlink, Eesti Energia, Swedbank) ning tuletasid meelde, et endiselt on olemas sellised asjad nagu kontorid. Jaan kiikas oma korruse akendesse ja nentis, et paistab, et teda ei ole praegu kohal. No vot sul tekib selline kõrvalvaataja pilk, kui poolaasta sees korra satud.

Punkt 12 maja juurde Magdaleena tänaval ilmus koos meiega politseiauto, sest ilmselgelt olid valgevenelased juba päris närvi aetud, kui otsmikulapidega kodanikud nende saatkonna sissekäiku juba teist tundi käisid järgemööda valgustamas. Tegelikult tuli naaberterpikoja kohalt leida silt, kus mainitakse kraanat, koppa või tõstukit.

Lõpetasime Pärnu maanteel, viadukti peal ja siirdusime mööda Jalgpalli tänavat tõukside vahel loovides koju. See tõukside risti keset kõnniteed maha jätmine meenutab neid inimesi, kes oma riided mööda elamist laiali pilluvad ja oma sokke külmakapi tagant leiavad. Või ma ei tea, sellest on inimkond enam-vähem üle saanud, et kui persoonil autoga sõitmisest järsku villand saab, siis ei jäta seda keset maanteed homset päeva ootama. Tavalist velo ei aseta ka keegi keset kõnniteed, aga tõuksirahvas on mingi hõljuv seltskond, keda füüsilised objektid teel ei sega.

Toreda uitamise pahupool oli seekord see, et rikkamad said veelgi rikkamaks - kui need, kes esimesena punkti jõudsid, said punkte veel poole võrra juurde. Võiks ju mõne vimkaga rahumeelseid lonkijaid ka vahel premeerida, mitte kõik sportlastele jagada ;) Sihuke sotsialisti jutt siis tuli nüüd.

Aga hea, hea et Joonas ikka viitsib kõik linna kirjutatud lood läbi lugeda ja neid teistelegi esitleda.

Täna liikusime Jaaniga Roccal al Mare keskuses ja selle ümber. 

Inimesed mitteorienteerujad on arenenud. Oma varasematest kaubanduskeskuse siseruumides siblimistest on meeles valdavalt kõrvalkommentaarid laadis, mis teil siin toimub. Seekord aga kuulsin mitmel korral korrektsete ostlejate kahekõnesid laadis, mingi orienteerumine käib...

Nii ta siis läks, alustuseks umbsed koridorid keskuse sees, millest värske õhu kätte pääsemine viis tiirule ümber keskuse. 

Kiiskavast tarbimismaailmast vaid mõne pika sammu kaugusel kõrkjasoo ja pajupadrik.

Või päris metsiku moega puudetukk. Hüppad sealt võssist välja ja oled plaksti keset intensiivset ostlemisvoogu, liiklusvoogu, kokku kuhjunud elude voogu.

Päris ammu, TONi hooaja viimasel päevakul, liikusin TTÜ spordimaja ümber. Seal on nüüd lisaks sillale ka tunnel. 

1886. aastal valmis Mustamäe nõlval kahekorruseline krohvimata paene eluhoone. 2020. aasta ühel porikuu õhtul seilasid selle alusmüüridel Maari sõbrad, sugulased ja muidu krapsakad tegelased.

1919. omaniku maalt lahkumise järel rüüstajate valda jäänud hoones otsisid 2020. aasta ühel sõbralikul õhtul selle seinte vahel oma olemise kohta Maari kaasteelised.

1977. pärast kümmekond aastat romantiliselt meelestatud tehnikatudengite müüridel rassimist avati samal nõlval TPI Taidlejate Maja. 2020. aasta ühel optimistlikul õhtul esinesid Maari algatusel kohale neeldunud o-harrastajad ajastutruude elementide vahel entusiastlike isetegevuslastena.

Vana Balti vaksalihoone kivid, mida taastamisel kasutati, õhkasid ajale (2020) omaselt koos jooksjatega sissepoole, püüdes keerutada tolmu üles keskaega meenutavates kindlustornides.

Ülesehitamisel oskuslikult peale asetatud lisakorrus lubas koos manustega labürindis esitada oma arsenalist graatsilisemaid o-poose.

Natuke hullude ideedega Nikolai ja pisut pöörase mõtteilmaga Maari samas ruumis kulgemine ristus 2020, ühel pimedal õhtul ning selle kohtumise energiast valgustatud o-tüübid rändasid veidi kirkamatena tagasi oma kodusoppidesse.

Ideedest paksu õhuga paik ei jätnud palju liikumise ruumi enam minu neuronitele. 

Nii jäi juba esimesest punktist väljudes andmata käsk, külastada ka teist punkti, siirdusin otse kolmandasse. Mari kõrvalmärkused kommentaatoripingilt stardi kõrval, sattusin Jaaniga sinna kolmandasse meeste vetsu punkti samal ajal kahekesi, ja muidu aasimised, ma ikka ei hakka kirjeldama detailsemalt, kuidas me seal koos tõdemuseni jõudsime, et mul teises käimata on, viisid mu siis ikkagi teise punkti. Et sinna kolmandasse uuesti tulla, mainitud lobisemishimuliste kommentaatorite terava pilgu all. Kes annavad üldisele melule täiendtoone.

Mõttetulv viis mind päris ladusalt edasi, kuniks 18ndas punktis sundis trepp, mis lõppes toolivirnas, mind kahtlustele, et kõik ei ole päris õige, asju üle kontrollima. Noo jaa, olin kolmandal korrusel käinud 17ndat võtmas, aga millegpärast hoopis punkti 20 sealt ära noppinud. Nii, uuesti lõigule 17-18.

Kuivaks purskanud kaevu juures tundus, et kõik on kaunis. Lõpupiiks. Lummava pinnalaotusega hunnitu sisustusega paekivi ehitises.

Lõpus teatas aga Maari mulle, et 12. - köögi punkt on vahele jäänud. Ma ei mäletanud, kas tõesti. No eks neid ekspluateeritavaid ruume oli palju. Maari kinnitusel, Jaani survel, et küll ta chillib ja mingu tehku ma ikka see saba uuesti ja õigesti - siirdusingi siis taas lõigule 12 ... 21- F. 

Kuivaks purskanud kaevu juures tundus, et kõik on jälle kaunis. Lõpupiiks. Oodatult lummava pinnalaotusega, täiesti hunnitu sisustusega paekivi ehitises.

Nüüd teatas Maari mulle, et mul on ikka mingi punkt võtmata jäänud. Juba niigi pikaks veninud ajaslippi uurides selgus, et tegelikult on mul 11. - garderoobi punkt hoopis vahele jäänud.

Asi kiskus sünnipäevale omaselt tundeliseks.  

Heasüdamlik korraldaja lubas lahkelt mul kolmandale lõpukaarele minna. Jaan võivat chillimisega rahulikult jätkata. 

Ülemine ots kergelt pöörles. Ma ei saanud oma meeleolust päris lõpuni aru. Kas ma võiksin siiruda veelkorra lõigule 12 ... 21-F, lisades sinna ette ka 11. Või ma olen saavutanud küllastumispunkti selles hullude ideede ristumispaigas. Seda võiks võrrelda ka mõttetalgutega peo teises kolmandikus, kas minna baarist veel ühe klaasi järele ... või on homme ka päev.

Mulle tundus see viimane. 

Paras laks oli käes. Jäi leida väljapääs tagasi reaalsusesse - sirge sisuga maailma, normaalsetesse dimensioonidesse. Astusime Vana-Musatmäe tänavale, Glehni loodud ruumist, täidetud Maari mõtete ja kõikide seal siis ja läbi aegade kulgenute jõuga.  

7. novembril, umbes 43 aastat tagasi, otsisime isaga lörtsisel Suvorovi puiesteel rahavmassis mingit kolonni taga. Teagi, kas me õige kolonni lõpuks leidsime, igatahes korraga kõndisime inimvoos punalippude all mööda Gagarini puiesteed lõputute hurraa hüüete saatel Võidu väljakuni, kus kogu  entusiastlik meeleolu järksu otsa sai ja ühtlane joru kribinal-krabinal linna laiali valgus. Kokkurullitud atribuutika visati kolinal kuhugi furgooni ja meiegi siirdusime tagasi kojuminekuks Balti jaama, et Kiisa rongi peale jõuda ja ilmselt oli juba kottpime kui eesrindlik töökollektiivi rakuke kodus ootavat sooja sööki sai nosima hakata.  

Kohustuslik üritus tervitada ja hõisata Suure Oktoobri üle, nõukogude tööinimese elus jälle tehtud. Mina, 6-aastane tirts olin saanud veeta ühe päeva koos isaga.

Nüüd, 2020, 7. novembril, kogunes 400-pealine inimmass Audentse spordikompleksi hoovi, et end kolmetunnisele astumisele vastu seada kirevamate lippude alt. Palju isasid oma tirtsude, põnnide või kaaslastega, sekka ikka ka ürgsportlasi.

Meie 3-liikmeline uina-muina pesakond, mille pikim ja noorim liige ei ole ikka veel üle saanud oma vanemate hullusest kaardiga mööda linna traavida, lahendas ürituse perekondliku kõndimisena 18 kilomeetril Mustamäe-Tondi-Järve-Nõmme asumites ning tõdes, et kangesti meenutab Stockholmi rogaini. Ainult aega on 2x vähem ja kaart ei koosne viiest kuni seitsmest lahtisest tükist, mille omavaheline kokkusobitamine on juba omaette ülesanne.

Tõsi, rootslased peavad seekord oma 21. novembrile plaanitud rogaini ikkagi virtuaalselt läbi viima ning meie siin ja praegu saime punalippude puudumise kiuste tunda ennast lihtsalt õnnelikena. 

Raja planeerimisel oli meil mõnda aega segadust, mitu sentimeetrit võiks kaardil olla 1 kilomeeter. Kord olime 1 kilomeetriga Audentese juurest otse Männiku metsades, siis saime sama vahemaa rehkenduseks 10 kilomeetrit. Matemaatika ei olnud sel hommikul meie parim sõber, kuid kolm pead saavutasid mastaapide osas lõpuks üksmeele ilma üksteisele torte tellimata.

Ka stardi hetkel ei olnud Raidenil ikka veel mentaliteeti, erinevalt põnevil vanematest aasta esimesel rogainil. Mandumine on tõsine - varem sai ikka tükki viiel rogainil keskmiselt ühe aasta sees osaletud.

Padisime siis alustuseks vasakule, läände, Mustamäe suunas.

Miks küll üks Mustamäe kaunitar just Parditiigis jalgu hargitama peab teab ilmselt ainult T. Kangro ja tema Mustamäe sõbrad, aga nii on. Punkt 34 vaateväljas.

Kummalised skulpturaalsed teosed jätkusid. Legend "paneelid" tõid silme ette mingi suvalise paneelihunnikurisu, aga tegemist oli hoopis kolme otsapidi maasse torgatud betoonelemendiga. 69. Nagu kosmoseodüsseia. Järgmiseks ilmselt ilmub mõni ümmargune platoo, millega kõik mustamäelased juba 60ndate lõpust Marsil käivad.

Mustamäe kivikülv (46) jättis siiski maisema ja loogilisema mulje. Vilde Spordipark, 79, on aga kindlasti uuem nähtus. Kaasagse materjali rabedus ei lase loota, et sama konstruktsioon 60 aastat hiljem sama veenvas kasutuses võiks olla.

Silmispimestav madal novembripäike oli järsku muutunud suureks halliks pilveks koos kergelt udutava niiskusega ning kestis nii lõpuni. Vähemalt ei taksitanud vaatamast.

Saksa Gümnaasiumi ronimispuud (68) jätkasid 21. sajandi linnalaste õue meelitamisega. 

Ja siis olime Sütiste metsa ja vanaka nõlvade huvitavas punktipesas, mida sai lahendada mitut moodi. Katsusime selliselt, et üles peaks ronima ühe korra madalamast servast: 56-51-71-47-76.

Joogipunkti vare, mille olemasolu me endale kunagi teadvustanud ei olnud, päädis diskussiooniga, milleks selline küll kunagi sündinud on. Imestama pani rajameistri oskus selliseid putkastikke maastikelt leida ka siis, kui neid seal üldse olla ei tohiks. Tea, kas need on leitud loodusliku vaatluse teel või neid saab digivahenditega eelnevalt tuvastada :)

Igatahes 47  - Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee Rahumäe jaamahoone, mida 1990ni eluhoonena kasutati, kuid viimased 30 aastat tühjana seisnud ja nüüd pigem sellise näärilaksuliku objekti konditsioonis.

Ja siis vana hea Nõmme. 

Turg, jaam ja lihtsalt jalustrabavalt nõmmelikud majad teisel pool raudteed. See detailiderohkus mida mändidealused majad pakuvad alustades suvemajalikust väikseruuduliste akendega puulobudikest kuni modernsete uue sajandi villadeni ja kõik see, mis sinna vahele jääb - 30ndtate funk, 50ndate viilkatus, 60ndate modernism, 80ndate eklektika, nõukogude tellis, mitmevärvilised mitmepere majad, uusrikaste villad - lõpmatu hulk stiile ja nüansse. Kogu seda ehituslikku virrvarri tasandamas voogav männistik. Eestlaste üldine võimekus eramajade juures fantaasiat üles näidata jätab neis piirkondades alati suu lahti ja silmad punni. Täiesti erilise taseme on see aga saavutanud Nõmmel, tänu kirevale ja pikale ajaloole. Stockholmi linnarogainiga võrreldes on see üks põhierinevus - sealsed linnaosad näevad välja oluliselt homogeensemad. See segadik on teistpidi aga nii lummav ja laseb ühel tänavajupil aegadest nii palju jutustada.

Kreegi metsast (64) jõudsime Männikule, üpris teistlaadsesse miljöösse, ning alles nüüd 77st hauakivide rajooni, 54 poole siirdudes tekkis äratundmine, et selle punkti vahetamine 58 vastu polnud just oluliselt nutikam. Pealegi ei risikinud me kohe mööda vana raudteed tööstushoonete vahelt läbi minna, äkki jääb mõnda aeda kinni, pärast nägime sealt teisi minemas ja polnud seal mingeid aedu. Mõne lolluse peab ka ikka tegema, nagu Jaan nentis.

Üllatusega tõdesin, et Tallinn-Kiisa raudteele on ilmunud Valdeku peatus. Mida? Oleks mul see peatus 90ndate alguses võtta olnud kui kaheaastase põnniga Liiva jaamast ikka Valdeku tänavale ja vastupidi kodisin. 

Võidu puiestikust (65), seal kus tuletõrjujad harjutavad, läbi Mängu tänavale, punkti 67.

72 Rahumäe vidakukti all, mille juures lõpeb Tallinna(!) tänav.  No mida aadressi, näiteks Tallinna 1, Tallinn. Mida ilmsesti poleks kui Nõmme iseseisva linnana alustanud poleks. Viadukt ise oli meil ka varasemast külastamata. Ikka leidub neid haudade taguseid kohti, kuhu ses linnas sattunud pole.

Rändrahn 42 Järve selveri taga koos aiaauguga raudteel. Kah midagi uut. Poe tagant tulid just sellised kolm poetagust selli - keskpäevaselt õhulises meeleolus, soovisid meile jõudu ja jaksu lõpuni vastupidamist. Aga kas keskmine oma aiaga nõmmekas soovib vastu pidamist. Ei, pigem vaatab altkulmu kahtlustavalt ja hakkab õiendama kui liiga valjult jooksed. 

Muserdus kaubanduskeskuse aluses parklas - kuhu poole see Matkasport (80) siit alt vaadates nüüd jääda võiks. Jaan teadis aga mingit kavalat parkla ja seina vahele litsutud trepikest. 

Tühised 28 minutit olid veel jäänud, et kapata läbi kolm punkti (41-40-70) Järve metsas ja jõuda keskusesse tagasi. See on see faas rogainist, kus läheb tööle tiimi see osa, kes teostab seda igakuist tuletõrje paanika kontrolli. Kus paanika roll on minul ja Jaan on see tüüp, kes ei muuda suunda siis ka kui sireenid juba 5 minutit huilganud on. Nii tuli kõigil võtta pikem samm ja Raiden, Sa keri ka ükskord oma jalad kõhu alt välja.

70st punktist järgnes Järve metsa kadunud seenelise otsimise stiilis hargnemine Pärnu maantee suunas. Kiskusin kampa veidi tagasi, selle foori poole, mis on Virve tänava juures ja kus pääseb läbi müüri Alajaama tänavale. Pärast kodus selgus, et kaardi järgi seda müratõkkeaias olevat läbipääsu polnud. Aga liikusin rohkem peast kui kaardist.

Paanilises liikumises kontrollajaga võidu vehkides ei taibanud, et 37 oleks meil olnud lausa ringutuslatuses, aga silla punkt 32 sai kindlalt võetud.

Sillast üle tekkis igal tiimiliikmel oma versioon, kuidas kõige otsem on Tere keskuse tagant Audentese juurde jõuda. Kellel Tondi Selveris käimise, kellel tennisetrenni, kellel orienteerumise mälestused. Seekord jäi peale minu kõige pikem versioon, mille läbimiseks olin sunnitud jooksmise ette võtma. Pärast oli meestel hea targutada, et oleks otse läinud, poleks jooksma vaja olnud hakata. Nojaa 3 minutit ja 20 sekundit jäi veel varuks.

Lõppu jäetud kolmelistest (36, 37, 32, 33, 31, 35) sai kinni püütud ainult 32. Eks 54 asemel oleks saanud ikka kaks kolmelist lisaks, kui mitte kolm. Niimoodi revolutsiooni ei tehta.

Raiden oli jätkuvalt streigi meeleolus ja andis mõista, et valmistab selle järgmisel korral põhjalikumalt ette. Ülejäänud tiim peaks läbi võtma V.I.Li teose "Mida teha?", kuid miski ei takista korraldajatele hurraa hüüdeid karjumast. Kui ei saa just revolutsiooni, siis on üks hästi korraldatud paraad alati hea töörahva vaimse meelsuse kontrolli alla saamiseks.

Ei tea, mis lõhna peale päike hommikuti ärkab, aga novembris ei ole tal enam midagi nuusutada. Nii ta eriti ei ärkagi. Vahel harva kui silma lahti teeb ja end naabri maja korstna otsa sätib, ei jõua üle hoovi varju otsani kõndidagi. Enne saad jälle rahmaka piisku kaela.

Ja kes lumepilvi pidi kloppima. Pealinna piirkonna lumevabadus laseb lumepuhuritel vaikida. Ja kressidel aias õitseda.

Segasel ja soojal sügisel, mõnel korral oleme astunud tänavale. Näiteks täna Kitsekülas. Piirkond, mis on formaliseeritud kahel pool raudteega alates Hendriksoni küürust kuni Järvevana teeni välja.

Täpsemalt tähendas see esimeses osas hulkumist Jalgpalli tänava otsast Tallinn-Väikse jaama ümbrusesse. Ütlemata kentsakas kant, kus põhja pool domineerivad kunagised vineerivabriku tööliste majad eelmise sajandi algusest, mille aedades võiks tänagi kitsi veel kasvatada. Ajale kohaselt on aga hoonete vahele pikitud nii 30ndate Tallinna maju kui varast ja hilist nõukogude aega, kuni viimase aja sünnitisteni välja.

Juurdeveo tänavast üles rühkides jõuab jaama, kus olen kooli ajal sadu ja sadu kordi rongile astunud, aga eks ole olnud ka nukramaid hetki perroonil rongi tagatulede vaatlemisel.

Jaama esise platsi ääres on praegu kirbukas Re/Depoo, mis jääb minu mälestustesse eelmise riigikorra ajal toiminud jõleda õllekana, kust tuigerdas pärastlõunastel tundidel rongile täiesti umbjoobes meesisendeid ning kelle rongivallutusplaanid olid ettearvamatud ja hirmuäratavad. Või katsuge ise talumatult agressiivse ja räuskava nähtusega pool tundi ühes ja samas vagunis vastu pidada. Eks tuligi siis istepaika vahetada kui väljendusvabadus talumatuks muutus. 

Juurdeveo tänav mõjub kui keskne telg ja jätab lõuna poole Türi, Käru, Saku ja teistele Viljandi liini peatuspaikadele omastele tänavatele ohjeldamatult tööstushoonekesi ja laokesi, sekka ikka ka eluhooneid jälle nõukogude perioodist tänapäevani. 

Milline veider segadik paljude kolemajadega. Isegi kui korraks vilksatab mõni vuntsitud puitmaja või uusaegsem hispterlik idüll, siis paljaks kistud loodus laseb näha liiga palju viltuvajumist, kõveraks väändumist, tüütut pleki tuimust, ebaproportsionaalsust, mahajäetust. Või on ajaga kujunenud ruum lihtsalt niivõrd isetekkeline ja kaoselik, et tingib paratamatult ükskõiksust, oludega kohanemist.

Raja teine pool viist tagasi teisele poole Pärnu maanteed, peamiselt Magdaleena ja Asula tänavatele. Sinna on viinud sel aastal mitmedki muud o-üritused (Tallinna MV sprint, Pelgu Peitus). Asula tänava stiilipuhas stalinism ning endise Vogti suvemõisa ümbrus ei mõju kolmveerandiki nii ekstsentriliselt kui küla teisel pool iidset magistraali, kuid eks leia sealgi inetsiivsemat ruumi mõtestamist.

Võib-olla sai seda rada natuke palju. 13. punkt (43) korra käidud Estoplasti hoonete hoovirägastikus ja 25. punkt päris pikk edasi-tagasi, olid kaks päris tuima punkti, aga andsid võimaluse teevalikuid nuputada või vähemalt kaaluda. Seitsmenda (37) maja juurde kaardile kantud soojatrass tekitas segadust kui seda algselt sellist tähistust aiaks pidasime. 

15nda(45) hoovist väljudes oli hämune lootus number 1 alla jäänud aeda eest mitte leida. 

Neid kohti oli õigupoolest rohkemgi, kus punkti järjekorra numbri alla võis jääda, aga äkki ka mitte, teed sulgev tara. Päris lärmakas oli 19nda (48) punkti juures, kui madal betoonbarjäär mis kaardil ületamatu aiana tähistatud ikka ületama või siis teiste poolt korrale kutsus või 23(53) mänguväljak, kus kaardil aiaväravat ei olnud, aga mida ohtralt ikka tarbiti. 

Punane rada koos kodust tuleku ja sinna minekuga andis kokku uskumatud 14 ja pool kilomeetrit ning novembrirammestus Kitsekülast püsib kontides sees siiani.

* * *

Juba mitu juppi tagasi, siis kui esimese advendini kolm nädalat veel aega oli, veiderdasime vanalinnas. 

Jaaa, ja alati valin vana kaardiga seikluslikuma variandi kui selleks vähegi võimalust antakse. Selle 1865 aastast pärit linnalaotusega oli alguses tegemist, et see Vabaduse väljaku stardipaigas ära kalibreerida  - no ikka keerad kompassiga ülemise serva järgi põhja suuna paika. Siis vaatad kaardilt esimest punkti, ahah Väike-Karjasse ja ... ei saa midagi aru. Kogu linn läks korraga sassi täiesti. Siis taipasin, et sel kaardil mingit põhja suunda polegi, või on, nii umbes 45 kraadi niheks. Läksin siis peast.

'Sõpruse' ees oli vaatamisväärsus. Turist vanalinnas. Pildistas hoolega kõike. Nägin sama isendit pärast veel Harju tänaval ja Lühikeses Jalas. Ta oli ikka silmatorgatavalt märgatav ülejäänud kaartidega kulgevate masside vahel. Teised kaardiga liikujad olid lihtsalt kõik kohalikud linnaorienteerujad. 

Tänavate laotus on püsinud piirkonnas viimased 150 aastat meeldivalat samasugune ja seetõttu oma asukoha määramisega suurt probleemi ei tekkinud. Küll aga päädis kolmandas punktis suur peata olek.

Peaks olema no ilmselgelt Harju tänava haljakul kuskil Niguliste ja uisuväljaku vahel. Ilmselt seal lamamistoolide juures. Jõuan punkti 57. Ei, mul peab olema 47. Noh äkki on legendis vale punkti number. Siis märkan paarkümmend meetrit eemal linnakodanikke ilmega, nagu nad oleks just punkti leidnud. Selge värk, lähen kaen  - 47. Kõik on hästi. 

Neljas punkt, mingi koht üpris kiriku külje all. Mhmm, näen kahte punkti. Üks on selle kummalise aia küljes kohe kiriku kõrval, teine selle Kelchi pärna ümber oleva aia küljes. Pärn pidavat seal olema arvatavasti juba aastast 1680 - Eesti vanim võõrpuu. Ühe punkti number on 31, teise oma 46. Aga legendi järgi peaks olema 47. Mhmmm. Kindlasti ei olnud ma ainus segaduses ümber katku surnud Christian Kelchi matmispaiga tiirlev isend sel ja järgmisel ajahetkel. Võtsin mõlemad punktid ära ja liikusin edasi viiendasse Niguliste nurga peale. Seal punkt numbriga 49, aga mul legendi järgi 31 peaks olema. Oot-oot. 31. See on täna juba olnud. Ja sellega loksus kogu numbri segadus paika  - legendis oli numbrit 47 sattunud kaks korda - nii 3 kui 4 punkti juurde ja kõik järgmised olid ühe võrra nihkes. 

Tõsi punkt 9 Kanuti aias oli ka suhteline. Sealne kaardile kantud hoonestus jättis tegelikkusega võrreldes veidi soovida ja paik oli väga aimamisi, aga õnnestus õige puu tabada.

Päris huvitav, kui Katariina käiku ei oleks kaardile jõuga juurde veetud, kui palju oleks selle taipamine aega siis võtnud. Linna teades, ega seal palju variante poleks ka eriti rohkem saanud olla. 

Ühe Harju tänava restorani uksel oli agar sisseviskaja, kes püüdis kõiki kaartidega tüüpe võõrkeeles einestama meelitada, aga muidu oli väga rahulik. Peale mõne mitte linnaorienteeruja oli vaid üksikuid persoone, kelle jalutamist veidi uljamad kaardiga tüübid häirisid.

See osa tavapärasest vanalinnas orienteerumisest, kus vältida tänavajuppe kuhu koguneb eriti tihedalt turiste, ei olnud enam üldse mingi aspekt, mida silmas pidada.

Sel hommikul oli isegi päike midagi nuusutanud, võib-olla pannkooke ja kohvi koos teiste woltlastega.

Musti auke ei pruugiks ju naabergalaktikast otsima minnagi. Neid võib leida iseenda peast - hämmastavalt palju on seda, mis sinna kinni jääb ja enam mitte kunagi välja ei pääse. Mida rohkem peale kühveldada, seda vähem on juhtumeid, mis suudaksid eirata sündmuste horisonti.

Võib olla sobib see põhjendamaks miks kinnisesse ruumi paikseks jäämine ning ainult iseenda kere ümber tiirlemine musta masendust tekitab ja sunnib liikuma horisondi suunas, kus äkki mõni sündmus aset leida võiks.

Jaan tegi keerulisi nägusid, kui püüdsin juba kohe teisipäeva õhtul teda järjekordsele Pelgu Peitusele meelitada, kuigi selle kiire asjaga oli aega õigupoolest pühapäeva õhtuni.

Võib olla oli see üks neist kordadest, kui otsid iseendas materjali unustamaks Woody Alleni poolt sõnastatud olemuslikku tõsiasja -  "Lõppude lõpuks oleme me kõik ju üks füüsika viga. Pealekauba veel piinlik." *

Tea, kas seda piinlikku füüsikat nii väga vaja ongi. Vanalinna aina mustavamad vaateaknad peegeldavad noil päevil üpris ilmekalt millisesse kibatusse see eneseteadlik mateeria vorm kergesti jääda võib.

Uljas mõte inimtühjast keskajast linnamüüride vahel osutus siiski veidi ülepakutuks - kristlik okaspuu keset Raekoja platsi oli ebatavaliselt palju kohalikke oma urgudest välja meelitanud.

Nii keerukaks asi aga ei läinudki - vastusevariantides olid seekord esitatud aastanumbrid tähtedena, mis kaardi allservas oleva šifriga lahti kodeerida. No üpris kiirelt sai selgeks, et piisab vaateaknalt leitud aastaarvust kahe viimase numbri ümberkodeerimisega, et õige vastus tuvastada. Aga igatahes on meil nüüd isemõtlev featuur, mida läheb kindlasti vaja kõigil neil, kellel tuleb lugeda tekste, kus tähed on asendatud numbritega või numbrid on asendatud tähtedega. Te mõelge, äkki panustate tärkvasse idusse. Kui te seda kasutama hakkate, siis te ei saa kolme kuu pärast enam absoluutselt aru, kuidas te siiani ilma selleta üldse elada olete suutnud.  ;-)

Aga tont nende IT veidrikega. Jooksujalgade puudumisel olime tekitanud paberile punase joone läbi rõngaste, mis välistas täielikult üleval Kalamajs oleva punkti 99. Ja eriti ei panustanud ka alumise otsa 94-71-33-74-96 ringile Vabaduse väljakust lõunas. Punktipusas Suur-Karja ja Väike-Karja tänaval arvasime millegpärast hiigelkaareks punkti 38 külastamise ja ka see lendas välja.

Nagu näitas ringkäik mööda mineviku ja oleviku maamärke: Vabaduse väljak - Gloria - Pegasus - Kullasepa Kelder (ei mingi uus koht) - Vivian Vau kingapood (kohe seal Nimeta baari kõrval) - Moemaja (mhm, Route 33) - Müürivahe - Valli tänava WC (uups, seal on nüüd ka mingi pubi hoopis) - Pritsumaja - Aia tänav - Farm (ah selline koht) - Rukis Viru tänaval (aga kus on Oder, Lehm jt farmi saadused) - Vanaturu kael - Raekoja plats - Saiakäik - Maiasmokk - Pühavaimu - täiesti tundmatu rattarent Vene tänaval - suveniiri baar Oleviste taga - Hell Hunt - Nuku Teater - Nunne tänav - Rataskaevu - Rae Köök (uups Beer House) - Lühike Jalg - Neitsi torn - Toomkirik - Roosikrantsi tänav - Vene Teater - Keskraamatukogu - Vabaduse väljak. Enne kui "Tegelikult kaob ka terve universum ja pole enam kohta, kus saaks lasta endale kübaratki teha" *, ei ole siiski väljasuremist veel karta ning isegi kui kübarat polegi enam kuskil teha, siis saab vähemalt ratast rentida.  

Vahest on viga pigem keemias, kus mingil segasel asjaolul Mendelejevi tabelist väljakukkunud ainest inimesed tekkisid. Nood on algusest peale kuidagi mustrist väljas.

* * *

Laupäeva hommikupooliku jalutuskäik viis Tallinna Masinatehase ja Volta territooriumile. Kui viimase 10-hektarilisel alal on kinnisvaraarendajad hooneid otsast juba närima hakanud ning seda, mis tulevikus sündima peaks, näeb Viru Burgeri Volta tänava kohvikus olevalt maketilt, siis Masinatehase sama suures kinnises aias jätkuks materjali kolme Näärilaksu tarvis.

Kübaraid ei tee ikka keegi. Vahest on viga matemaatikas.

* * * 

Pühapäev ennelõuna Stroomi metsas näis uljam, kui seda läbida seikluslikuma kaardiga, mis sisaldas rohkeid valgeid laike. See on siis kui musta masendust halli pilvelaotusega segad - silme eest läheb valgeks.

pääs punkti 10

Lihtne põige veel korra rannamätaste juurde ning ringi lõpuks oli mälupesadesse paigutatud järjekordne kiht päevasündmusi.

Teinekord on viga äkki hoopis biloogias.  

* * *

Ometi on justkui üllam ja helgem kui oled oma korrapäratuid tegusi linna peal teinud. Oled hinges lõputult tänulik neile, kes väsimutult paberile punaseid rõngaid veavad, et teha veel mõned vead.

Ometi on justkui piinlikult soe kui loed "Tal oli liivakellakujuline keha ja ma ei tahtnud teha muud, kui liiva sees mängida." *

* Woody Allen. "Nii muuseas".

Meiesugused Kristiine põllupealsed elanikud lähevad linna asju ajama ikka liigutades oma koibi üle Toomgildi heinamaade. 

Ja kuigi Toompea heinamaale tekkis hooneid juba enne Põhjasõda, hakati piirkonda mingiks koha moodi kohaks ehk Kassisabaks kutsuma ilmsesti peale toda sõda. Isegi kui võiks fantaseerida Toompea kassidest, kes kõik sealt alla kupatati ja valli alla pidama jäid, nagu mõnes Naksitrallide loos, on proosalisem seletus sellisele nimetusele hoopis see, et arvatavasti tulenes nimi 17.-18. sajandi kindlustuse muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemate tugipunktide saksakeelsest nimetusest Katze ja kindlusest välja viivat teed kutsuti kassi sabaks (Katzenschwanz).

19. sajandil panustas kodanik Falck piirkonna kultuursemasse väljanägemisse, lastes korda teha sõidukõlbmatu Paldiski maantee alguse, et keiserliku perekonna liikmed saaksid sõita Keila-Joale ja rajas Toompealt Paldiski maanteele kulgemiseks Falgi tee ja arendas välja pargi.

1999. aastal avasid britid tassikese tee nautimiseks vaate pargile, ja tükike kuninganna maad kohe seal kõrval nüüd laiutab.

Sellises aristokraatses kohas sai III advendi hommikul ülejäänud linnabande end esmakordselt o-tuulutada ning Kassisaba kogukondki pidi selgeks saama endale selle hulluse, mis mõnesid nende kaaslinlasi aeg-ajalt tabab.

Võimalusel eelistan linna-o seikluse-nimelist rada, kuid seekordne variant nõudis joonistamisannet, et omale kaart stardis ise valmistada ja kuna kardetavasti ei ole selles nii osav kui kaardi päris autor, siis esmakordsest külastamisest soovisin alles jätta reaalsemat mälestust punase raja näol, mille seekordne linnulend korrutus kahest väiksema koefitsendiga kogukilometraaži saamiseks.

Pärast paari lihtsat alguse punkti pargis hakati teevalikutega kummitama  - siit või sealtpoolt Westholmi koolimaja, mis 1940. aastal valminuna oli üks Baltimaade moodsamaid õppehooneid. Läksin maja tagant tühermaalt.

Edasi, neljandasse Eha tänavale Raudteelaste Haigla maja kanti - sama lugu - otsusta ja vali. Minu tee läks tühermaa servast, läbi Koidu tänava stalinistikust korrapärast, põikega Adamsonist. 

Punkt viis, taas - valik vasakult (Adamsoni-Loode) või paremalt (Eha - Paldiski mnt) või hoopis Ao tänavalt keskelt, mille äärsed majad paiknevad kunagisel Franz Krulli viinavabriku sisseseade tehase alal (jaa ikka see, kelle viinavabriku seadmete äri nii suurelt õitses, et selle jaoks Koplist suurema maa-ala ostis, millest saigi viimatiseks nädal tagasi külastatud Tallinna Masinatehas), et jõuda Loode tänava 1897. aastast historistliku maja nurga sisse, mille esine kõnnitee on kaetud kunagisest keraamikatöökojast pärit potikildudega. Ah, et mis ma siis valisin?  Adamsoni-Loode, mille nurgal veidi Keila Harju KEKiliku moega elumaja.

Kuuendasse minnes läksin Tehnika tänaval maja jagu liiga vara punkti otsima ning peaaegu, et rändasin juba keelualas hoovis. Aga polnud ainus ja eks selle õnge läksingi. 

Seitsmes punkt taas teevalik ja nüüd kodus näen, et minu Tehnika-Wismari-Kapi asemel oleks targem olnud Tehnika-Roopa, aga Koidu tänava maja taha jäävat väravaauku lihtsalt ei märganud kohe.

Kaheksa-üheksa lihtsamad ilma tänavate assortiita, kuskil Underi sünnimaja ümber, mida enam ei ole. Oli veel 2. juulil 1984.

10-11 - ikka sorteeri tänavate vahel - kas võtta pikemalt mööda Koidu tänavat või alt poolt Villardit mööda - võtsin viimast.

11-12 - olin juba kooli tagusest tühermaast diagonaalis üle liikumas kui keerasin majadevahelisele  käigule ida pool, mis tundus oluliselt lühem.

13ndasse minek tähendas ühe teise historistliku maja juurde minekut aastast 1878 - jõudsin hoovides sakitades. 14sse läksin majade vahelisest ja alusest hoovist.

15-16-17 radade paljusust ei pakkunud, aga 18sse minek jälle küll - kas mööda Wismarit ja siis hoovides seigeldes või Koidu ja Roopa kaudu, mis oli ka minu variant. 19sse minnes võtsin nurga väiksemaks liikudes läbi A. Kapi tänava hoovist. 20sse näis selgelt lühem tee jalgpallistaadioni kõrvalt hoovist. 

21-22 pigem auring ümber 60ndal ehitatud modernistliku koperatiivelamu ning uuesti tagasi jalgpallistaadioni taga hoovis oli õigele aiaaugule pihta saamisega veidi tegemist, et jõuda 23sse. 

Sümmeetria moodustasid kaks viimast lihtsat punkti lõpetuseks jälle Falgi pargis - 24 ja 25, aga nendenigi jõudmiseks oli 23st kaks teed, kas pargiäärse müüri lääne- või idapoolsest nurgast, aga mitte üle müüri nagu paljud pidasid kohaseks. Musta joont madala müüri tähistamisel ei taheta ikka märgata. 

Jäigi vaid üks Kassisabast läbijooksmata tänav - Oa. See tähendab ikka Ao nagu tähelepanelikud lugejad märkasid.

Eks Toomgildi aegadest on Kassisabas üht-teist muidugi muutunud - Evangeelse Karskuse Selts asemel võib leida Tiibeti Budismi Karma Kagyu Tallinna Koguduse ning Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituuti püüa asendada Noore Tehniku elektroonika pood, rääkimata orbude kodusse rajatud Wismari Haiglast.

Kuid ega see ei takista lugemast uusi aegu, o-kaart peos piilumaks sinna vanadesse aegadesse.

* * *

Jätkates seda eellugu **, mida pakkus seekordne Pelgu Peitus, siis meie tiim suutis ametnikena katuserahade jagamise plaane selgitada täpselt nii palju kui lõpuks välja kukkus - seadusele mittevastavate töötingimuste tõttu (hooaja esimesed miinukraadid koos rõveda tuulega) jäidki osad jäljed tuvastamata ning suurem osa katuserahast läks sõprade ja sugulaste MTÜdele, mis parasjagu meelde tulid, eks ikka selles järjekorras, kes viimati suurema kingiga külas käis ja millega puudulikud andmeaugud said täidetud. Tõsi, karta on, et opositsioonipartei võib siiski matsu ära jagada, mis omakorda võib kajastatuda lõppprotokollis.

E-maililt saadud kaks alusdokumenti, millest üks kajastas Estonia ümbruse tänavaid ja teine 25 jalajälge, tuletasid ühe arveametniku mälusoppidest meelde need kultuursed hetked kui ta ükskord Draamateatrist mööda G. Otsa tänavat Solarisse jalutas. Aga päris hästi ei olnud selge, mis sellisest meenutusest praeguse missiooni juures kasu peaks olema.

Koha peal (Estonia ees) avanenud käskkiri (äpis olnud küsimused) jäi lõpuni lugemata, mille tagajärjel pärast kõiki kiiruga läbikäidud jälgi ja mõningasi arvutusi paberil, tuli mõnda küsimusse mõnes asupaigas uuesti süveneda. 

Kuna tööks antud ajaauk oli kuni tund aega, siis polnud midagi teha, tuli raport ära esitada.

Välitööde jaoks eraldamata ebapiisav nutikinnaste limiit viis omakorda olukorrani, kus tiimi määratud funktsionäär J ei allunud enam funktsionäär T ettekirjutustele ja pärast mitut minutit mittetöötava sidevahendi peksmist F tähe peal, saatis bürokoraat J bürokraat T ettepanekul proklamatsiooni peakorterisse, et antgu välja käsund, see jama ükskord lõpetada.

Ametnikkond pääses kodukontorisse ja soojendas oma siniseks külmunuid sõrmi ning keret veel mitu tundi. Ajas kuumaks püti teed ja püüdis, võib-olla ei püüdnud ka, korraldada retro teemal, mida saaks järgmine kord paremini teha. 

Eks olla ikka eesrindlikumad ja võtta tarvitusele asjakohased külmumise vastased abinõud. Puuduliku ajutöö parandamiseks ei osatud midagi välja pakkuda.

Remargi korras olgu öeldud, et ootamatult palju jälgi ja eks kui pea ei jaga, siis ei aita jalad ka. 

Kui nad üles soenevad, siis tulevad järgmisel korral jälle.

* Kassisaba aitas kirjeldada Robert Nermani ja Karen Jagodini "Jalutaja teejuht. Tallinna kesklinn"

** Seiklusministeeriumi eellugu enne rajale minekut:

Hetkel on meedias kuum teema "katuserahad" ja nende jagamine. Ka minu, kui auväärt ministri, ukse taga käis palju sopaste jalatsitega tegelasi. Küll sooviti ühte ja küll teist. Kisa oli kõvasti ja igal kodanikul oli oma visioon, et kuhu seda raha jagada võiks. Võtsin mõtlemiseks aega ja juhtus kõige hullem. Näljane koer sõi osa paberitest ära ja rebis osa neist ribadeks. Nüüd olekski vaja teie abi, et minu juures käinud inimesed tuvastada. Koera käest sain kätte mõned paberid sünniaastatega ja mõnel paberil olid näha ka inimese ees- ja perekonnanime esimesed tähed. Suurim varandus on aga sopased jalajäljed valgel vaibal. Kehastu jäljekütiks ja paneme "Puzzle" uuesti
kokku!

Inimesi on palju, aga tigusid ja nälkjaid rohkemgi veel.

Elusorganismide ränne mööda ilma jätkub. Sportlikumas keeles, rändeedetabelis võttis esikoha üliväike rakulise ehituseta eluvorm, tõrjudes teisejärguliseks tõmmude kahejalgsete voo aina soenevasse põhjakaarde. Lokaalsemas areaalis kuulub esikoht aga vaieldamatult teetigudele, kelle rändepoliitika on rajatud eelkõige lillepottide logistikale.

Ajal, mil päike nurrus oma talvepesas talveund, leidis aset ükskuid rändelise iseloomuga urust väljapugemisi ka pesakonna poolt. 

Kõigest järgemööda-läbisegi.

* * *

 "Aga kui sa juba kodus istud, siis pead ka suutma oma mõtetega koos eldada." (Tauno Vahter)

Säherdust talumatut olukorda on juba mitmendat aastat olnud kombeks murda uue aasta esimestel minutitel, väljudes kodust üritusele, millele meeldib oma nime vahetada. Nii on see tuntud küll Kalamaja lahtiste, Kadrioru lahtiste nime all või siis sel korral Uuel aastal Uues Maailmas vol2. 

8 minutit pärast südaööd koukisime selle maja ees välja oma kaardid ja legendid ning asusisme küsimusi läbi lugema. Sest Aasa 5 juures paiknes üks punkt, mis tuli sobitada sobiva küsimusega leides kohapealt ruumis vastus. Selle võistuluse omapära ongi see, et tuleb keskenduda küsimustele. Aasa 5 sõbralikud elanikud uurisid, kas me oleme mingid orienteerujad ja kas meil oleks mingit abi vaja. Kui me erilist osavõtlikust üles ei näidanud uppudes silmini käes olevasse kirjandusse, kadusid elanikud oma majja ja meie vahtisime lolli näoga nii Aasa 5 kui ümberkaudseid maju ning asutasime ennast edasiminekule, sest välistamise teel õnnestus korda kolm kõik küsimused välistada, mis sellesse paika oleks sobinud.

Liigutasime ennast Videviku tänavale. Siin ei olnud kahtlust vajaduses rohelise maja ümber olevalt aialt  keelumärke kokku lugeda. Peaks Mooni tänava koerad ka keelumärke lugema õpetama, sest aianurgad keelasid nii koertel jalga tõsta kui suitsu ette panna.

Järgmiseks oli meil Luha tänava stalinistlike majade vahele planeeritud ideloogiast tulenevat kollektiivse elulaadi ühishoovi vaja külastada. Ühiselule viitavad objektid nagu laud ja pingid olid markeeritud täiesti ebakohase sildiga 'Eravaldus' , aga midagi mis võimaldaks mõnele küsimusele vastuse leida, selles vastuolulise maailmavaatega ruumis me leida ei osanud. 

No pähkleid jälle korraldajad pildunud. Vaatame, mis saab viadukti all. Juba teel sinna, olin kindel, et tegemist on küsimusega kaamlist. Kes siis Hendriksoni küüru ei tea. Vana-aja inimesed ikka teavad. Tõsi, selle kaamli 40 jala kokku lugemine oli päris tegemine - tuli käia ka teisel pool raudteed - sest täistossutatud udus oli võimatu kaugemale kui paarkümmend meetrit näha.

Nii, järgnevad kaks punkti Lutheri rahvamaja ümber. Istepinkide arv ümber puu tundus ainuvõimalik ja pärast detailset Lutheri tööliste klubi põhjala rahvusromatismist mõjutatud hoogsate kaartega juugendfassaadi läbivalgustamist, õnnestus leida kunagise vineerivorpijate rahvamajalt reljeef, mis kujutas ilmsesti mingit puukepi ja tööriistaga habemikku vanameest. 

Enne kui siirduda 1920. traditsionalismi vaimus ehitatud majade piirkonda, mis ümbritsevad Vaikset parki, kus leidus mitu plaanil eraldi märgitud puud, tuli läbi minna 2020. kes teab mis vaimus ehitatud Uus-Veerenni majade piirkonda, mis ümbritsesid haljasala kuue valgusaknaga.

Siselinna kalmistule minek nõudis energia kogumist linna vanima kivisilla all, et silmitseda keskhaigla pesuköögi varet ja lugeda kokku trellitatud aknad. Jaan ütleb "7". Seisan edasi - mingi error on. Aga olgu, kui 7, siis 7. Pärast tuli välja, et üks oli uks. 

Kalmistu kaks punkti, neist üks suht umbluus ja neist üks ilmselgelt tähistamas Poska hauda. Leiame üles sinise kupli all olevad 12 kollast posti. No mida paviljong surnuaias. Aga miks mitte, lasen endale ka ehitada - pole vaja nii palju lehti riisuda kogu aeg. Tegelt tuleb tuhk Keila jõkke visata. Paviljong püstitage kuhu tahate. Aga järelikult on teine punkt Poska oma. No ei suuda seal pimedas kõike surnuid üle lugeda. Googeldame - leiame hauast pildi, oma meelest 4 kiviga. Pärast tuli välja, et googeldada me ei oska ja tegelt ei olnud see võistluse ajal lubatud. 

Lahkume Poola mäe suunas. Mälestuskivi sealt otsast kergelt leitud. 

Vaatan allesjäänud küsimusi, siis vaatan allesjäänud punkte - aina imelikum tundub - kirik, paadimehed, mummudega kohvik, teravnurgad, kommunistide hirmutamise tähed, spordiplatsid, ümartornid, putukahotell(!). No saab näha nalja. Paar asja jooksutan koju - tunnen punktiasukohana ära Lätte ja Allika tänava vahele jääva idamaise restorani - Haku. Väga mõnus jaapani koht. Soovitame. Ja spordiplatsid on superministeeriumi taga.

Aga tuleb minna Võistluse tänavale - Panorama majad. Mida neil paadimehega pistmist on, ei tea - kas see on see Kangro Kalevipoeg - kolm meest paadis. Lahkume kuju juurest ja hakkan kahtlema, äkki üks ei olnud mees, vaid oli naine, mille peale Jaan küsib, kas ma siis ei kompinud neid läbi. Jätkem uusaasta perverssused ja lähme Kalevi Spordihalli ette - nii, nii, siin on betoonteravnurki küll. Madistame sealse geomeetriaga jupp aega. Silitame betooni ühes ja teisest küljest - lõpuks saame 1 horisontaalse ja 7 vertikaalset. Betoonist teravnurka.

Aga edasi, mida võib leida Keldrimäelt - Mardi ja Turu tänava nurgalt, kunagisest iidses bordellide rajoonis olla olnud ka asjakohaselt saunamaja. Ja sellel on siiamaani 2 ümartorni alles. Sauna pole, bordelle ka pole. Vist.

Nüüd lippame Haku juurde - loeme üle täiesti valed laternad ja tagasi Veerenni asumis - Ravi tänaval on kohvik. No siin peavad siis mummud olema. Betoonist. Taas on tunda korraldajate armastust betooni vastu. Aga olgu, kus siis on need mummud. Kui nina ees midagi ei ole, tuleb suurema pildi saamiseks astuda paar sammu eemale - märkan katuse serval mummu - beetonist(!) kera. Tudeerime maja ümberringi, ronides peaaegu naabermaja hoovi - jaah 3 betoonist mummu.

Seda, et Veerenni ja Tatari nurgal Swedbanga taga on kirik, ei olnud ma endale varem teadvustanud ja et veel nelja korstnaga.

Nii, üpris vähe on veel järgi jäänud - kommunistide hirmutamine, putukahotell, kultuurimälestised tänaval ja spordiplatsid. Nüüd jooksevad kõik küsimused oma paikadesse, aga kas nendes paikades vastused ka kohale jooksevad.

Alustuseks ajakirjandusmaja - noo seal on need kaksis-W-d. Meenub mingi Jaanuse heietus seoses selle majaga, aga mitte ei mäleta selle heietuse sisu. Oleme kohal. Mhmmm, vaatleme järjekordset betoonivalu ja need W-d on pigem siiksi nagu V-d. V on selgelt võitluse täht. Pärast Anu värskendab mu mälu, et ajakirjandusmaja olla sellepärast V-dele paigutatud, et ei saaks põrandaalust trükikoda rajada. See see Jaanuse lugu ju oligi. Tuleb ikka kõik jutud riiulitesse panna, mitte teisest kõrvast välja lasta.

Lähme loeme ministeeriumitetaguseid spordiplatse ja diskuteerime uue aasta kolmandal tunnil Jaaniga selle üle, kas pinksilauad on sportiplatsid või ei ole. Jääb, et ei ole.

Tuleb uuesti minna Luha tänavale putukahotelli otsima. See jääb meil leidmata. Demonteeritud. Turistid blokeeritud. Hotell haihtunud. Anu hiljem annab teada, et seda olla võib-olla pimedas raske märgata. No mine või valges uuesti.

Ja loomulikult lõpetame Aasa tänava majadelt kultuurimälestisi tähistavate kivisedelite kokkulugemisega - tervelt 4 saame. Aga miks seda ei ole Aasa 5 majal.

Lööme kella lukku. Hunnitu. Lihtsalt hunnitu on see udune ja rõskevõitu öine kooberdamine linnas ajugümnastikat pakkuvate harjutustega. Seekord jäi seltskondlik muljete vahetamine paraku ära. See on üks ettevõtmise parim osa, jagada pärast üksteisele, kuidas kellegi mõte öösel jooksnud on ja milliseid loogikaid arendada suudeti. Vahel jõuavad mõttekäigud ikka päris fantastiliste tulemusteni.

* * *

Näärilaks 2020.

See on sõgedavõitu ettevõtmine. Eriti meiesuguste tarvis, kellel alati pärast viimase käskkirja saabumist põhi alt läheb ja tekib 101 mõtet, kuidas leida põhjendus, miks seekord mitte kohale minna. Kuskile Maardu taha endise fosforiidi kaevanduse aladele kella viieks õhtul. Tavarändurid sellisesse paika tihti just ei sisene.

Lähedale jääv Ülgase küla tundub paik, kus võiks lavastada pooled Midsomeri mõrvad ja Võerdla päevakutelt meenuvad kohutavad järsakud ja totaalselt segane reljeef. 

Otsustame ikka kohale minna, sest Barnaby ei suuda veenda Watsonit, et äkki meie kohale mitteilmumine jääb märkamata. Teeme panuse proloogile. Katsume sellega hambad ristis hakkama saada, ükskõik, milliseid koopaid, majavaresid või kaevutruupe ka ei pakutaks.

Kohapeal selgub, et väljajagatud propusk lubab algatuseks turnida hoopis mäe otsa. Ma ei tea kuidas, aga seltsemehed ülejäänud rahvamalevlased (vaadake näiteks 31:20 minut 'Tuleb tuttav ette') saavad hümni järel kohe aru, kus pool asub mägi. Järgneme üksikutele koroonamullidele, ise pole veel lubatähte rahakoti vahelegi jõudnud panna. 

Mida aga tõotab kätte tuua värskelt jagatud lubakiri täna õhtul?

Muidugi, rõve mägi, märg, porine, kivine. Kuidas siit alla saab. Ei tea. Jaan, kellel on pahalaste vahelevõtmisega kiire, on nende hulgas, kes õhtu ülejäänud sündmustiku käiku dirigeeriva materjali pesunöörilt haarab. Kahtlane. Miks selle mäe otsas pesu kuivatada.

Kaks kaarti. Vaatad üht, vaatad teist. Õudne. Millistest kolletest alustada? 

Kas lõpetada koljumurruga kõigi lohkude ema tipus. Või tünnis. Maagilises metsas majas. Saada peksa Maardu linnas jõulupuu all. Või rehetares Võerdla põllul. 

Teine kaart: kuur - kuusk - peldik - mustas majas - aia nurk - saab läbi. No äkki saabki siis.

Alustame kuurist. Kuurides juhtub asju. Kirves on seal ka ju alati kohe käepärast. Mõningase uurimustöö tulemusel tekib esimese sündmuspaiga külastamiseks teekonna plaan. Kui ma ei mäleta täpselt, kuidas me sinna jõudsime, siis jeebus küll, on ikka kontrollimeetmed, seda saab näha ka GPS träkilt, mis meie puhul võrreldes teistega viibib peamiselt juurdlevas asendis. 

Minu meelest oli meil edasine plaan jõuda joogipunkti, aga võib-olla siiski aerofotokaardist välja jäävale silla punkti. Igatahes viisid juhtlõngad meid kuskile, kus me tontigi enam aru ei saanud, kus me õieti oleme. Tagasi poleks seal triiphoonete paradiisis enam ka osanud minna, seega sai minna ainult edasi. Lappasime kahte kaarti ja püüdsime aerofotot ja vähendatud kribu suurel kaardil omavahel sobitada. Möhhigi ei saa aru, kus me oleme. Miks me oleme.

"Asjatu on kujutleda end väljaspool maastikku, põgeneda illusioonis, nagu võiks too maha jääda, nagu seisaks maastik paigal ja sina jookseksid maastikul ... maastikust välja, nagu liiguksid ainul sina ja maastik seisab seal." *

Paigutasime ennast lõpuks mingisse kohta maastikul, mis jäi sillast oluliselt kaugemale kui joogipunkt. Vähemalt nii me arvasime ja järelikult me tahtsime minna joogipunkti.

Hiilisime vargsi ligemale ja selgus, et objekti Kallavere külas on skvottinud üks Eensaare peredest. Õdusas miljöös pakuti uksel keelekastet ning jätkasime juba reipamal toonil karoonakollete tuvastamist muudes piirkondades. 

Saabus tranduletiga skvotterite sugulane ja uuris, kas meil on kõik hästi. Nüüd oli meil juba kõik hästi.

Küsimuseks tekkis, kas võtta järgmiseks ette peldikukolle või kuusekolle. 

No kuusega saime hästi. Veidi rabedamalt läks järveäärse punktiga. Liikusime alguses lõunapool kallast, kui Jaan otsustas kuskilt võsa vahelt allapoole laskuma hakata. Minus tärkas ellujäämisinstinkt, mis oli ilmselt ajendatud vaenuliku riigi pinnal asuva Bryce kanjoni rahuvuspargi külastamisest - pagana hull koht, kus oma lehm ära kaotada. Igatahes mu valjuhäälse keeldumise peale laskuda mingisse iks kohta, lähenesime järve punktile teiselt poolt. Tulivad kaks tükki, kahel poolt, aga teiselt poolt oli siiski tiba konkreetsem. Pärast träkki vaadates selgus, et oleksime otse sellesse rohelisse järve laskunud. Jaan küll arvas, et no jää oli ju peal. Ma ei tea, see ei olnud paik, kus ma oma meest tahaks mälestamas käia. Lehmadest rääkimata.

Järve äärest puu otsast tagasi, võtsime sihikule aianurga kolde. Siinkohal on raske seletada, mis juhtus mõõtkava tajuga. Teisalt võib seletada juhtunut ka lihtsalt nii suure koldega, mis hõlmas enamus pilpaküla aianurkadest.

Kui see punane punktiir oleks olnud natuke adekvaatsemalt siia suurele kaardile joonistatud. Hea soov Jaanil. Mida ta kujutab ette, et need propuski jagajad tunnevad maastikku ja mõõtkava, või. Mitte et me ise just suurepärased jagajad oleksime.

Kui taju naases, siis saime aru, et viimane aeg on tegeleda hoopis peldiku koldega ning uhasime jälle paar vahet üle. Veetes äraseletatud ilmel aega kaevukoldes, mida ei olnud millegipärast kaardile märgitud, nentisime, et liikuvate tulukeste valgus kumab eespool.

Aia nurga asja ei saanud aga niisama jätta ning seal oli patrullimas teisigi seltsimehi rahvamalevlasi, kellega ühise pingutusega aianurgas koht kätte näidata. 

Kas maardulased sama segased kui viljandlased. Mingi Vello Orumetsa skulptuuri teinud omale siia. Kaardi nurka sätitud pildi teravamal takseerimisel ja salastatud andmebaasist Orumetsa nimelise persooni otsimisel selgus, et siin on selline tänav. Mhm, Orumetsa 12. Rahulik. Kolm seltsimeest õues, tõmbavad suitsu, teab mitmendat juba tõmbavad. 7 võrra vähem kui kümme, lubatud olukord. Lähme edasi.

Aga misasja need kaks ülemist pilti kaardi servas üritavad kujutada. Loogika töötas nagu pooleteist Watsonit. Et tegemist on Ringi ja Nurga tänavatega, ajus ei kajastunud. Ei ole vaja siin korrapidajatele mingeid segaseid sõnumeid esitada. Kirjutab teinekord konkreetselt - sündmuskoht Ringi 54, Nurga 8 - kahtlustatakse koldeid alfa ja oomega.

Üldse oli kõrvalproduktide realiseerimise küsimus standardiseerimise tingimustes, veidi segadusse ajav ning meie 15 kilomeetrit kolme ja poole tunniga kaheksas koldes tuli keskusesse ära raporteerida.

No kes oleks arvanud, et me sellisel maastikul proloogist kaugemale jõuame.

* * *

Mõni aeg tagasi varem sai aga tegeleda Boole'i algebraga. Seda ikka orienteerumislikus võtmes kui rändasime SK100 Jõuluseikluse heategevuslikule püsirajale.

Vot seal metsas läkski väga loogiliseks kätte. Ausalt öeldes Jaan oli juba ülikooli ajal see tüüp, kellelt ma Boole'i algebra ülesandeid maha viksisin, ja näete kuhu see välja on viinud. 28 aastat hiljem ma vaatan jälle süütute silmadega Jaani, siis neid päkapikke, siis jälle Jaani ja tean, et tal on juba vastused olemas. 

Seegi kord vedas Jaani loogika meid metsast puhtalt läbi ning peagi olime viimase kapi juures, millest sai omakorda uue ülesande.

Sedapuhku siis külastada keskuse kaupluseid. Vaatasime neid kaheksat väljapakutud poodi ja meenus ainult Home4You umbmäärane asukoht 2. korrusel. 

Püüdsime midagi väljapigistada majajuhilt, aga need interaktiivsed ekraanid käituvad alati mingite oma reeglite alusel. Ükskord õnnestus meil Viru Keskuses üks selline midagi printima panna - vähemalt nii ta väitis end tegevat, pärast seda kui selle peal mõnda aega nühkinud olime.

Parem mitte. Kappame siis keskuse läbi. Esimene pood, mis ette jäi - Charlot - Faber Castelli vesivärvid. Seisame selle seina ääres, kuhu kõik vesivärvid on riputatud. Loeme hinnad läbi, loeme värvide arvusid komplektis, aga ei mõika. Sooritan vahepeal ühe väikse ostu, mis mul oligi ju plaanis ja koguneme jälle vesivärvide juurde. Mõtlesime juba müüjaga suhtlema minna, aga õnneks jõudis pilk põrandale ning sealt vaatas vastu sobiva tekstiga kleebis, mis andis kätte ühe numbri kaheksast. 

Sportlandis sattusime juhuslikult kohe Ski Snow Jacketite osakonda, muidu oleks seal vist tunde veetnud spordijakkide vahel. Kõige keerulisem oligi lõpuks Home4You Titanum Gold küünalt leida. 

Äge. Kuigi eks selline siseruumides kondamine on praegusel ajal osalt tugeva põlu all. 

"Psühholoogiline inimene, inimene psühholoogiaga - lollus, ei ole sul psühholoogiat, on ainult maastik, kuhu sind on visatud, pandud, mida endaga kaasas vead, hambad ristis tassid." *

* * *

Pelgu peituse raames on saanud Vanalinna juba õige mitut moodi läbi käidud ja läbi loetud, aga midagi niisugust ei olnud me veel teinud. Pelgu Peitus 18 raames tuli tegeleda veevõtu kohtade üles leidmisega ning tuvastamisega kui jämeda toruga nood vett välja annavad. 

Algus ikka Võidu Väljakult, st Vabaduse platsilt. Manasime tuletõrjuja näod pähe ja alustasime järjekordse vanalinna rändega. Tuleb tunnistada, et ega need puna-valged tähistused end nii lihtsalt kätte ei andnudki ning kodus kaardile silitud ring sai optimistlikum kui ootasime.

Leidisme lihtsalt Rüütli tänava kaevu nr 1003, rohkem oli ukerdamist Rataskaevu kaevu juures. Veel rohkem panime mööda Lühikeses jalas. Üleval Toompeal läks päris ladusalt. Tuletõrjuja poolt kinnikaetud Rahukohtu tänav ots tekitas küsitavusi, aga kõndisime otsejoones õige sildini.

Nunne tänava toruotstega saime hakkama, aga Laia tänava oma ei leidnudki. Siis sujus jälle päris okeilt, kuni suuremaks keerutamiseks läks Paksu Margareeta juures. Seal oli üks vale numbriga märgistus oletatavas kohas, aga õiget teisel pool tänavat posti otsas kohe ei märganud. Keerutasime seal jupp aega lugedes ühtlasi üle ka kõik muuseumi külastajad.

Sealt tagasi mööda Olevimäe, Uut ja Müürivahe tänavat, põikega Vene tänavale, Sauna, Karja tänav kuni lõpuni läks eksessideta. 

Tõsi ta on, et eks need mustad põlenud laigud kaardil nuputamist andsid, et nende alla jääv tänavavõrk asjakohaselt taastada. 

Veider viis linna vaadata. Veel üks viis linna vaadata.

* * *

Muidugi, Xdreami jõulurada. Sinna õnnestus pesakond täies koosseisus vedada. Pikk loikam sai välja meelitatud klausliga, et pärast sööme Olde Hansas. Viimast korda sööme. See oli nimelt viimasel päeval enne pealinna ja selle ümbruse söögikohtade lukku keeramist.

"Tassid oma maastikku nagu risti, seda ainukest."  *

Tundub, et sellele maastikule satuti sel päeval üpriski massiivselt. Niisama ja samas nii nagu meiegi - kaart peos. Uusrändurid sisemaalt olid kaemas Revali elu, või elutust, täites ise selle paraja meluga.

Jälle mõned hoovid, kuhu polnud enne sattunud või polnud üldse sattunud. Loodusmuuseumi õue sai läbi näiliselt lukus värava, aga ootamatu oli näha nii kõrgeks kasvanud luuderohtu vastasmaja seinal. 

Skoone bastion on senimaani olnud paik, kuhu meist keegi polnud oma jalga varem saanud. Mida kõike seal otsas ei ole olnud. Lapsepõlvest mäletan seda kui mingit koledat venelaste kohta. Tea, kas ta nii kole oligi võrreldes sel ajal seda paika ümbritsenud muude aladega. Igatahes on seal praegu üks kuivanud puu ja mõttetu auk, mida me sinna vaatama läksimegi. 

Šnelli tiigi tagant üles Toompeale oli kaks päris alternatiivset varianti ronida. Läksime Patkuli trepi poolt. 

Taani Kuninga aias olevat eksponaati ei ole varasemalt ka tihanud lahti mõtestada. A ju see üks lipu langemise lugu on ... 

"Iseseisev, maastikuta inimene on asjatu lootus, meelepete." *

Enne veel kui rae poolt üles seatud kuuse all teha lõpupilt, tuli käia mingis kummalises kohas ventilatsiooni ava juures. See vabadussamba, vana linnamüüri ja parkla vahele jääv käik, on õigupoolest üks õige arusaamatu käik. Või mis ta üldse on?

Pärast sellist risti-rästitamist ja kannatlikkust kuuse all, oli ikka üks väga paras istumine Olde Hansa portsude taga, et oma oravanahad üle lugeda ja hea meel tõdeda, et küll on ikka hea ajastu, kui pärast pikka teekonda näljastele ikka midagi veel jagub. Paljudki read menüüst olid juba kustutatud. Enne aprilli need ei taastuvatki.

Ja on hea kui näljastele ikka teekondi pakutakse.

* * *

Eks mitmeid mõtteid teekondade osas ole olnud veelgi. Näiteks teekond Mustamäel, Sütiste metsas. Selline hea linnane jalasirutus, päris kolm korda vanaka nõlvast üles.

See on ongi see, mida usud. See ongi see, mis laseb unustada. Sammal. Okkad ja kõdu. 

Kiisa ja selle ümbrus on maastik, kus minu jalad on rändaja jälgi jätnud mu elu 19 esimest eluaastat.

"Jooksed, maastik kukil, jooksed kuni hukkud ja maastik katab su. Maastik matab su, nagu ta su sünnitas, oma mudast välja haudus, et sinu kukil läbi maailma ratsutada ja lõpuks sind enesesse imeda. Et koos sinuga jääda, kes sa oled seal, sees, uppunud jälle sellessamas mudas, et olla, et olla olematu, et olla maastikus." *

Võib olla ma ei taha veel olematu olla. 

* * *

Tahan veel tunda noid maastikuhulle, ässitada nagu Tarvo. 

Olla tänulik, et on neid, kes on maastikus ja maastikuga.

Uute maastikuteni uutel maastikel!

* Madis Kõiv, Vaino Vahing. "Endspiel, laskumine orgu", Tallinn 1988

Kolm koroonapaksu seisid kevade teisel päeval Mineraali tänava nurgal ning püüdsid külge riputatud atribuutikat ja meeli o-lainele häälestada. 

Mikrorogain 3.

Cederhelmi/Löwenruh'ümbruses, Lilleküla asumis. 

Kaardil punktid trassil: kodu - pood 1, kodu - pood 2, kodu - pood 3, kodu - töö, kodu - lõunasöögipaik 'Weis'. Kunagi kui käidi lõunasöögipaigas või käidi isegi tööl. Ülejäänud punktid tööpäevajärgsel ringkäigu joonel kodukontorist elutuppa, mis katab peamiselt risti-põiki just tollele kaardile jäävaid tänavaid. 

Ühesõnaga - kass oli jällegi magavatele hiirtele otse hammaste vahele jooksnud. Tuli lihtsalt aiast välja minna.

Sportlik-hasartlikud tegevused ei ole sellel aastal pesakonna sõbrad just eriti olnud. Raideni tennisetrenn on taandnud harjutusteks hüppenööriga Zoomi valgel. Jaan on maapaos olles peamiselt lumelabida kavale keskendnud ja minul on olnud tugevad mõtted suuskadega seoses - näiteks avastasin ühel ilusal talvepäeval, et Merimetsas on päris hea klassika ring keskealistele. Igatahes, jätsin meelde, kui unetus peaks vaevama hakkama. 

Elu maise hääbumise ja kaduvuse seadused on oma aega nõutanud. Kui pead leppima siiajäämisega, aina vanimaks põlvkonnaks liikumise teel. "Strawberry Fields forever" on lugu, mis peas mängima hakkab kui isa peale mõtlen.

Ilmsesti ei olnud Mustamäe tee ja Endla nurgal selle veidi igavikulise ja liikumatu baasi pealt minnes seis lootusetu, kui eelnev keskendunud ajutöö rajaplaneerimise osas oli tubastest oludes tehtud ning sai eesseisva pingutuse võtmeks. Tund aega tuli sisustada arvestades punaste ringide väärtuseid ja meie uitamistempot. Kas meil ikka piisavalt sobiv lukuauk aga leida õnnestub?

Mingites unistustes pressisime ka Löwenruh' pargi punktid sisse, aga siis oleksime pidanud jooksma hakkama. Sihukest vääritut leemendamist koduauulis püüdsime vältida. Kagu suuna punktid Vuti, Mõtuse, Varese, Kure, Haki, Algi peal jäid kohe välja. Ma ei saa aru, miks seda kanti nimetada ainult Lillekülaks, rohkem ikka Lillekülalinnu. 

Kohati lõikavad nimistusse sisse väga toorelt Metalli, Keemia, Mehaanika, Mineraali, mis rajati 1904. aastal Wittenhofi suvemõisa maade tükeldamisel ning kuhu hakkasid eelmise sajandi alguses kerkima piirkonna esimesed elumajad ja pisitööstused.

Jaa, ja õigupoolest kui alustada algusest, olime Kristiine heinamaal, kus enne seda, kui ala 1652 kraavidega kuivendati ja võsast puhastati, käisid hundid Koplis lammaste järel. Partsellideks tükeldatud maad kingiti loosiga linna rae ja muudele mõjukatele isikutele ning peagi tekkisid piirkonda iluaedadega suvemõisad.  Paljudel partsellidel oli ainsaks hooneks siiski vaid suur heinaküün.

Muistend Ülemiste vanakesest, kes Tallinna linna ähvardab ära uputada, võib pärineda ka nimelt Kristiine heinamaa asukatelt, sest 37 meetrit merepinnast kõrgemal asuv Ülemiste murdis oma kallastest välja näiteks 1867 vihmasel suvel ning siinsed heinamaad olid veega kaetud mitme jala sügavuselt.

20. sajandi alguses oli kõrreliste aasadest vähe tulu ning Kadrioru ontlikumad suvemõisad said popimaks ja siinsed omanikud tükeldasid oma partsellid omakorda väiksemateks, et neid hakkajatele aed- ja puuvilja kasvatajatele hangeldada. See heinamaade tükeldamine ja müümine kestis hoogsalt 1920ndate lõpuni. 1930ndate lõpuks oli heinamaade asemel tänapäeva mõistes suured, kuni 4552m2 (1000 ruutsülla) suurused tükid elumajadega. Tihti elustatud vaid ainult pikkade juurikapeenardega.

Lumikellukeste väli taasheinamaastunud krundil Mõtuse ja Sõpruse vahel, mis peagi uusehitise alla jääb

1930. aastate Nõmmele erilist iseloomu andvad funktsionalistlikud villad puuduvad siinkandis peaaegu täielikult.

Alal jätkus hoogne potipõllundus ka II maailmasõja ajal ja järgselt. 

Mooni 77 nüüd

... mõni aasta tagasi

Suured juurikakasvatamise aiad tükeldusid 50ndate lõpus veelgi väiksemaks ja 60ndate alguses vormus valdavalt aedlinlik miljöö, kuhu on nüüdseks pikitud eriilmelisi eramuehitisuse näiteid kõikidest kümnenditest.

Lilleküla 60ndate klassika

Mõni stiil on lihtsalt rabav ...

Noh, aga sealt Wittenhofi mõisast panimegi siis mööda Endlat leekima Cederhelmi mõisa poole, mille häärber ehitati 1851. aastal, et mingist imelikust risust saada esimene punkt - 56, võib-olla kunagise E. Lilienthali vorsti- ja kapsavabriku kohalt.

Edasi on vaja saada teisele poole aeda mõisaparki. Mööda Keemiat ümber kunagise M. Sidorovi kompvekitööstusest - Iirise 7 tagant aianurgast punkt 40 ja kohe edasi Cederhelmi mõisakeldri otsast 80. 

No ja nüüd. Ümber Forssi autoremondi parkla, kui suund kodu poole keeras, andis see võimaluse Raidenile rõõmustamiseks, et kas juba saigi läbi. Aga tutkit, põikega Meleka ettevõtluspiirkonda, järgi punktile 71 ja siis üle Koskla JahiSmoke'i (on selline koht Grossi poe taga, millest möödudes püüad teha näo, et mind ei ole olemas), kõrvalt punkti 81 - kortermajade hoovi paigutunud kuuristik, mille juurde me oma viimase jõulukuuse tarisime - kaamlitele või millekski muuks taaskasulikuks ja kus sõjajärgselt piirkonna esimeseks uusehituseks Endla 47/Koskla 4 oli sõjavangilaagri nr 286 III osakonna linnak, mis 1949 küll likvideeriti.

Ühesõnaga siiamaani, üdini kodused kohad.

Sõpruse puiestee algusesse jäävad ridamajad aastast 1962 peitsid enda taga järjekordse garaazi rivi küljes punkti 72. 

Täiendavalt tilkusime Tihase tänavale, sealt Haigrusse, sealhulgas möödudes majast nr 22, mis kinnitati veel 1990. aastal kui Soome Vabariigi Leningradi Peakonsuli filiaal, mida sinna ei tulnud, küll aga olla see veidi aega Hiina saatkond olnud, et siirduda punkti 61, mis asub krundil, kus kaks aastat tagasi põles maani maha maja või see mis sellest veel järgi oli. Seda, et Haigru tänavalt selle krundi kaudu otselõike Moonisse saab, ei olnud me endale siinelutsemise ajal teadvustanudki. Päris kindlad me aga polnud, et seda otseteed tulevikus kasutama hakkame. Tegelikult on sellel mahajäetud ristkülikul isegi kaks krunti. Põnevusega ootan, millal see tihkelt järgmist ridamaja täis ehitatakse.

Kui 70ndate keskel on osatud Lilleküla aedlinna väga pealtükkivad üheksakordsed kortermajad püsti ajada, siis uuemal ajal on normiks vabanenud krunt otsast otsani kahe-kolmekordset ridamaja täis ehitada, nii et parim haljastus, mida parkivate autode ja maja kõrvale annab rajada, on krundi piiril laiuv elupuumüür.

No ja siis võib muidugi lajatada ka sellise täiesti tuima halli, ilma ühegi aknata mitekorruselise seinaga - nagu näiteks punkt 84 juures on Rimi poe sein Varese tänaval. 

Mis oli küll selle aedniku mõtteis ...

Tõttöelda, on põllupealsest tänase rohelise ja sümpaatse elukeskkonnaga Lilleküla teinud just sinna elanike poolt istutatud suureks kasvanud puud. Kuid kui nende jaoks ruumi ei jäeta või neid istutada ei mõisteta, siis kaob selle piirkonna olemuslik mõte. Kolmes kõrrelise puhmas viies reas vaheldumisi kortslehtedega ei asusta elama just mitte palju laulvaid tegelasi. Oravatest, siilidest ja kassidest rääkimata. 

Cederhelmi 120 aastane lehis kuuga

Jätkasime aedlinnasemas pooles - Krookusest punkt 60, Mooni 50 juurest punkt 64. Pideva kruntide tükeldamise tõttu on siinkandis palju maju numbritega laadis n 42a, 42b ... 42e, mis vahel omakorda tükelduvad, n 42a/1, 42a/2 jne. Või siis on osa maju jälle vahelt kadunud. Näiteks kui on majad 35a, 35b ja 35/2. Millise maja juures on kuller kui tellida kaup majja 35. 

Avalik kaev Keemia ja Krookuse nurgal

Tedre ja Kuldnoka vahelises  vabaplaneeringuga elurajooni hoovist saime punkti 65 ning Kuldnoka 18 taga aianurgas, milleni jõudmist hägustas kaardil ortofoto, punkti 75.

Selleks hetkeks tuli samm kiiremaks võtta ja Löwenruh' mõisa kalatiikide, kus kalad juba 1957. aastal hukkusid halva veeriizimi tõttu, kuna vesi voolas sinna kraavidest, kuhu äsjavalminud majade kanalisatsioon voolas, ja pargi külastus lükkus edasi ning siirdusime kohe 1985. aastast pärit kahekorruselise garaazikoperatiivi "Autom" estakaadile Kuldnoka 4a. Seal otsisme punkti 82 tähist hakatuseks estakaadi tagant, enne kui seda üleval märkasime. Legend, legend!

Nüüd, Kirsi 8 (30ndate lõpus laius sealse kortermaja asemel suur puuvilja aed) mänguväljaku taha jäävas võpsikus punkt 58 ja siis 91 - loomulikult Otto Krameri 1936. aastal rajatud puukoolis. Otto elas Keemia 41 aastatel 1938 - 72.

Ribake Krameri aiast

Või kes siis Ottot ja tema kuulsat aiandit ei tea, millest nüüdseks on järel mingi ebamäärane tükk haljakut, kuhu võsastunud puude vahele julgevad minna ainult kaardiga orienteerujad ja hulkuvad kassid.

Nujah, Keskkonnaagentuuri maja taha punkti 74 järele minnes oli minuteid kontrollajani umbes kümme korda vähem kui kättesaadavaid punkte ja see oleks võinud panna helisema need kellukesed, mis peaks ütlema, et joosta on vaja. Mitte sörkida.

Meie aga liiberdasime punkti 63 suunas, mis paiknes, raske öeldagi, kas Sõstra või Mustsõstra tänava mänguväljakul.

Nüüd oli muidugi kõik selge - Keemia kaudu Mehaanikasse, et sealse number 10 maja ebamäärase betoonaia küljest saada veel punkt 41. Minuteid oli jäänud umbes 2. Meile tundus, et meie liikumistempo võimaldab võtta veel kaarega Mustamäe tee äärde jääva punkti 39, umbes M. Haavisto endise konservitööstuse kohalt, selmet otsejoones mööda Metalli tänavat lõpppunkti poole kablutada - 1912. aastal rajatud Juhan Kulli malmivalutöökoja juurde. 

No saime oma 9 trahvi (1 iga alustatud 10 sekundi pealt) kätte. 

Raidenil saapad kive täis, mul kandadelt nahk maas, Jaanil nägu tuulest õhetamas. Säärased peaksid enne sügisesest Rogaini EMi etteastet Otepääl oma treeningplaani pisut läbi mõtestama.

Aga ju me olime veidi siiski õnnelikud. Et kodumõisad jälle üle vaadatud said, alati ei pea ju kuskile Paldiski mülgastesse õnne otsima minema. Tõsi, Raidenil on õnnest siiski veidi erinev arusaam.

Kui ma seda kaarti vaatan, siis üks teadamata läbikäik avaldus veel  - Kure tänava lõpust pääseb Vuti tänavale. See on siis kui oleks punkti 73 läinud.

Tagasitulek o-ilma on alanud, väheste sammudega, kodu lähedal.

Saanud lõuna ajal vastse doosi vedelikku, mis panevat olendid kiirgama selliselt, et kodust võib mikrolaineahju välja visata ja nagu Jaan nentis, noh varsti pole helistamiseks telefoni ka vaja, kui ise 5G lainetad, siis oli enne õhtust väljasõitu metsapoole, starterit käivitades asjakohane endale esitada adekvaatsuse kontrolliks mõned küsimused.

Kes ma olen?  - Keskealine, kes ei taha tunnistada, mis vanuseklassis ta tegelikult võiks osaleda.

Mis päev täna on? - Neljapäevak.

Kus ma olen? - See küsimus peaks hiljem tulema.

Kohale jõudes küsimusi ei olnud. Kõik läks sujuvalt kuni avastasin ennast läbi kevadise võssi tungeldes uute küsimuste laviini alt.

Miks oksad kriibivad? Kes puges tossu sisse? Kas päike ei võiks paista selja tagant? Kus kõik teised on? Appi, kas need on karude julgad? Mida mullused lehed oma sahinaga öelda tahavad? 

Kõndimine kevades läks neli esimest punkti siiski väga rahulikult ja üheselt. Kõik oli nii helge ja hea. Kuniks neljanda punkti juures tuli järgmisse minemiseks tsipake tõsisemale o-lainele naasta. Mingit rada mööda uimerdamist plaani võtta ei olnuks kõige optimeeritum viis. Tuli siis sirgelt võtta. Kraavide lugemine ning metsa ja raba piiri tajumine läks valutult, Reljeefipesa, kus punkt asus, on nii mõnelgi varasemal korral tõsisemat loodusvaatlust pakkunud, seekord olid pinnavormid kohtades, kus neid kaardi järgi kujutati. Päris imeline.

Järgmine põnevam ja sisu pakkuv ettap oli 6(43) - 7(60). Lausa küsimus tekkis. Kas minna otse alt üle raba ja üritada hulpida üle teadmata jämedusega kraavide või teha suurema haagiga ülalt ümber järve mööda matkarada. 

Kas päike ei paista mitte selleks, et soojärvel kelmikalt peegelduda? Kas lõunatuul ei ole mitte selleks, et sel end soojärve ääres paitada lasta? Kas otseteed ei ole mõeldud mitte selleks, et neid eirata? Kas minu eas veel üldse kuskile kiiret on? 

Vastused jäid valitud teekonda.

Seitsmendast punktist lahkudes tuli päevakorda küsimus - kus ma olen? Jõudnud matkarajal uuesti selle murdunud kuuse juurde, kus ma juba olnud olin, tekkis vajadus uute küsimuste järgi. Miks ma siin olen? Mis on kompass? Kas kell on juba palju? Kus veel punkte on? Selleni, kes ma olen, ei jõudnudki. Teised olid.

Rõõsa metsad ja rabad ei ole seda ainult nime poolest. Seal muutud ise ka selliseks rõõsaks ja rahulolevaks. Viimased punktid looklesid siredas õhetuses, et tasub tulla ja olla.

Auto nina Tallinna poole keerates jäi veel üks küsimus - miks ma olen?

Kolmapäeva hommik kell pool kümme. Värava kell. Kargan kodukontorist üles. Õhk on veest paks ja kuuma täis nagu Miamis. Mingi kulleri moodi mees.

'Tere hommikust. Kas teie tellisite omale WC?'

'??' 

'Ee... teie vist ei ole tellinud WC-d... Mooni XX?'

'Mooni XX võib siin ju olla, aga WC ... ee... tõesti ei ole tellinud.' Meil on siin üldse pitsaparandus, lisan mõttes.

'No ma vaatan siis edasi.'

Meie oleme nüüd küll mõlemad 50, aga ...  pidu oli juba neli päeva tagasi ära. Või kuhu filmi ma nüüd kinni jäänud olengi ...?  

Kummaliselt külmavõitu ja märg ilm päev hiljem neljapäeval -

Vihmamärg floora jagas jahutust, järves oleks saanud end pärast üles soendada.

Mõned kurdavad, et parmud viivad neilt tükke küljest ära. Mul on selle tükiäraviimise ürituse järgselt see koht mõnevõrra suurem kui enne tüki hauskamist. Kanni kallal oleks nagu algaja ilukirurg midagi botoxiga katsetanud, põlved ja sääred mõjusid samuti ebasümmeetriliselt.

Kuskil 17. punkti juures olin kiletiibadega metsalistele alla andmas ja valmis rajalt põgenema. Aga kuhu? Vaatasin alles jäänud viit punkti kaardil ja vahet polnud, leidsin jõudu lõpuni vehelda. Siis ma veel ei teadnud, et vehklemine ongi uus rahuvussport.

O-tehniliselt olid mikroreljeefipesad surnud kuuskede ja mitte nii surnud muu võsa vahel, väljakutsuvad. Kummalisel kombel õnnestus kõik välja lugeda juba esimesel katsel. Ainult etapp 17(39)-18(44) läks nässu - punktist väljudes täitsa vale suund. Kuskilt täiesti oma suunast lendas kohale Heidi, kelle mõtteavaldused sundisid trassi korrigeerima ja nii sai seegi etapp vehklemisega pooleks tehtud. Vehklemine ülajäsemetega on abiks ka kaasvõistleja veenmisel õige suuna valimiseks, mitte ainult parmude peksmiseks.

Päev hiljem, reede õhtul valmistun puhkuseks ja olen teel maale. Rohkem siiski, et olla Jaanile abiks, ema hooldamisel. 

Laupäeva hommik. 31 kraadi sooja. Laotan jahedaid rätikuid segaduses kehale. Kui vaim selles kehas on alustanud teekonda uute universumite poole. Silitan palet, millele on siinsel maatükikesel paistnud juba 91 suvede päike. Jaan püüab kuskil kõrvalruumis mobiili levi, et saada juhtnööre kiirabilt. Ühe elu tavapäraselt alanud hommik suubub mõne tunni jooksul määramatusse. 

Ühel hetkel on tuppa jäänud vaid need maised tegevused, millega pannakse elulause lõppu punkt. 

Nüüd me siis oleme siin ühel viledaks kulunud planeedil. Üks jäänud emata, teine mõned kuud varem isata. Ja mis, nagu noist morbiidsetest, lõplikest vopsudest vähe oleks - kahekesi viiekümnesed. Ilma otsale ligemal kui ei kunagi varem.

Aga enne veel. Alati on enne veel. 

Enne kui sust saab üks veninud, kärbunud ja lotendav tädi kategooriasse kuuluv asjandus.* 

Enne üle otsaääre kukkumist peaks korra metsas ära käima. 

On uus neljapäev. On ikka veel heinakuu. 24-kraadises õhus sahistab tuul ja kuskil eemal vispeldatakse üles pakse vahupilvi, mis Venemäe kohale äikest siiki ei too.

Jalutan starti, teel kuivanud konni näen. Kohe päris sellised lõplikult kuivad. 

Saan kaardi. Punaste rõngastega. Elu mõtte ähmastunud piirid muutuvad selgemaks. Ees seisavad väga konkreetsed 17 punkti. 

Väga konkreetselt suundun esimesse lohku. Matsti. Jätkan kindlalt järgmiste nõgusvormide tuvastamist. Lopsti. Tõsiasjalikud ninad ja sooservad saavad käegakatsutavateks. Naksti.

Pärast kaheksandat (63) punkti muutub maa väiksemaks. Hoog on nii uljas, et mastaabi taju kaob ja kütan üle. Ei õnneks veel mitte üle otsa ääre. Saan tossupaela männijuurika taha kinni ja pöördun tagasi, et 9(64) ära käia. 

Kas selle pooliku sarvesaia ja selle kolm auku ka kuidagi üle leiab? 10(35). Hästi ei leia, kuidagi sarvedega punkt. Võtan ennast kokku kui kõdukuusikust läbi sumpan üle oosi, punktid koju toodi.

Järgmised kolm punkti 12(65), 13(54), 14(55) lappavad korda mööda ja üks haaval täiega. Esiteks olen endiselt mingis lohkude lummuses ja ei tunnista kurjade kaevikute olemasolu ei kaardil ega looduses. Edasi puudub sõnajalgadel igasugune süütus ja nende siivutu säärte silitus eksitab mind ninadelt.

Viimased kolm punkti on lihtsad, kui vaid suudaks end lihtsalt neist teele jäävatest küngastest üles vedada. Mitte just hõljudes, eks maa külgetõmbejõud ole oru põhjades ikka tugevam, aga pääsen lõppu.

Lõpus tuleb astuda jälle tagasi päris ilma. Kus juba vesi laual ja Jaan posti najal ootavad. Et siirduda koos pannkookide poole, mida järades saab langevas päikses romantiliselt ülejäänud lauakaaslastega sotsialismi üle aru pidada. Ja kui aega jääb, siis ikka ka rajameistri vimkasid siunata. 

Soustise papptaldriku lennutab tuul kohe lauanaabri külge, kui sealt viimane koogitükk põske ära pista. Kahvel-nuga takkajärgi.

Võib-olla siinpoolsus ei olegi nii poolpidune.

Mõned olukorrad on kaardiga aset leidnud siiski ka kuskil  heinakuu ja kevadiste küsimuste vahel. Näiteks Andineeme raiesmikel või siis ka Paldisiki auuli tänavatel ja isegi Kadrioru kandi küngastel. 

Tõsi, üksikuid ähmaseid mälupilte võib üritada taasesilekutsuda, kuid vahel on aeg nii tühjust täis. See on justkui vana linnuse müür, milles varisenud aknaaugud. Ning nood avad on nagu kaduma läinud lood, kildudeks purunenud ning laiali tassitud. Võib-olla müüri all maad sonkides leiab mõne tükikese kadunud aknast, aga sellel ei ole võimu pajatada kogu lugu. See vaid helgib korraks kui päike välja tuleb. 

Eks kleebin kaarditükid avade asemele. Nii jääb igal ise fantaasia võtta ja lugu jutustada.

Kiri portatiivse käimla seinalt

* Uku Masing, "Mälestusi taimedest"

Kanarbikukuu alguses, vanakuu eelviimane keskpäev.

Tehvandi staadioni sellest osast, kus tavaliselt stardib Tartu Maratoni esisada ja mõned veel peale Pulleritsu, lookleb Otepää kuplite vahele ligi pooltuhat entusiastlikku o-tüüpi. Kõikidesse ilmakaartesse. Meil on neid kaheksa, mõnel pool mõnes keeles vaid neli.

Näol lõpetamata naeratused, ilmselt õndsast teadmisest, et samasse paika jõutakse tagasi järgmiseks keskpäevaks. 

Käes 250 ruutkilomeetrit katvad kaardid, ainult iseendale teada oleva valuga, mis on markeeritud punase niidina ümber nõidusliku Pühajärve.

Üll riided, mis jahutavad päiksekuumuses ja murravad jää. Kui vaja, siis kannavad soost välja.

Jalas mitmepenikoorma saapad. 

Kaasvõistlejate ettevalmistused

Seljas number, et te teaks. Et me pole siin niisama uitamas. Meil on EM. Rogaini EM.

Teiste hulgas kaks tegelast, kes nii põhjaliku spordikuuri võtsid viimati ette rohkem kui neli aastat tagasi Itaalias. Nüüd on palju muutunud. Esiteks on tegelased veidi paksemad, jalad käivad aeglasemalt ning vaevalt et mälugi oluliselt paremaks läinud on. 

Modeli viisime läbi siseruumides

See ei seganud tüüpidel teha kolm tundi enne starti hunnitut rajaplaani. Ikka 55 km niipidi loodekaarest õhtuks ja 35 km naapidi kirdepoole hommikuks. Eks neil oli veidi kõhklusi oma võimekuse osas. Aga kus sa muidu ikka teada saad, milliseks füüsilise ja vaimse kombinatsiooniks valmis oled, kui sa ei lähe. Kui sa ei lähe Coca pudel koos vorstivõileiva (Jaanil kahe banaani) ja viie hapukurgiga (Jaanil tudengieine ja šokolaadiga) kotis.  

Etteruttavalt võib öelda, et Euroopa tasemel oli nende kahe tegelase valmisolek siiski pisut kesine, vaatamata sellele, et keskmisele töökollektiivi liikmele tundub 60 km matk 14 tunniga äärmiselt ekstreemne ja võimaldab endast jätta mulje kui ektreemsetesse äärmustesse kalduvast ägedast sportlashingest.

Aga lõpuks on kõik ju tavapärane. JustForFun.

Ronisime hakatuseks esimese punkti (25) saamiseks Karupesa hotelli tagant Otepää linnamäele. Jahedas stardituules mahajahtunud veri sai selle turnimise peale soojaks. Päris keema õnneks ei läinud.

Esmane punktijada (66-75-60-80-90), teab mis lihtne kohale jalutamine päris polnud, kuid õnnestus võtta üllatavalt sujuvalt ja suuremate lisandusteta. 

Veidi segaduses olime viburadade vahelt õige rajaotsa leidmisel 80 ja 90 vahel. 

Kohtumine keeluala tegelastega

Mets näitas oma ürgsemat palet, kuid oli siiski üpris hõlpsasti läbitav, ilma suurema rüseluseta kuusepadrikus, kaserägastikus või sarapuutihnikus. Üksteise ligi litsutud puud jätsid alusmetsa hõredaks. Kaart oli täpne, isegi kaduvad teerajad olid usaldusväärsed. Nood kadusidki seal, kuhu kaardil märgitud. Tavaliselt neid kas ei märka looduses üldse või  siis kestavad kilomeetri jagu ikka veel edasi. 

Aga muidu, nipernaadilikud teelõigud, mis polnud ei ilus vale ega karm tõde, vaid ilus tõde. 

Punkti 71 eel hakkasid ilmnema esimesed ülemõtlemise tundemärgid. Otsustasime peale minna ülemiselt konksrajalt, ümber künka raiesmiku otsani ja siis tolle serva mööda lohku, millest saab edasi õigesse lohku. Hakatuseks oli raiesmiku ots väga ebamäärne ja liikusime vales servas liiga kaugele, siis ei saanud me sellest energiavõsast hästi läbi, siis hakkasime punkti otsima liiga vara ja liiga raiesmiku servast. Läksime lõpuks poolmadala alumisse nurka, millest suutsime aeglaselt nii samme kui pinnavorme lugedes end siiski punktini liigutada. 

Teel 69sse sai tutvuda kobraste arhitektuurse talendiga - mitmetasemeliseks paisutatud kraavi, tiigi ja lihtsalt veidi rõvedalt märja kohaga. Elu on näidanud, et kopratammid on ehitatud mingite kergemate olevuste tarvis, kui üks pool meie võistkonnast. See on see küljeluu pool, kellel on kombeks rapakalt vormistatud tammidest läbi vajuda, erinevalt sellest tüübist, kes küljeluust aegade hämaruses ilma on jäänud. Ilmselt ta juba teadis, mida tasub ära anda, et kopratammidest kuivalt üle pääseda.

Pärast poolte jalgadega mudas mulistamist läksid 64-70-30 ja isegi 82 jälle päris loovalt ja kenasti.

Too meie valitud loodekaar oli ilmselgelt ebapopulaarsem kui muud ilmakaared. Lohasid praktiliselt polnud. Liivastel teedel oli näha umbes neli paari jalgu enne meid liikunud. 

Kardetavasti tuleb uskuda rohkem GPS träkki kui enda mälu, mis siis õieti sündis punktis 101. Õige ruttu kadus tihedas metsas pätsikeste lugemisel järg käest ja sellist kaunist usjast künkakest nagu kaardil manatud, ei õnnestunud reaalsete puude vahel tuvastada. Läksime seda lihtsalt liiga vara otsima. Ühetaolisi pinnavorme oli nii palju, et sumasime alla teele, et proovida teiselt poolt. Kui kaks tuleb teiselt poolt, siis jah, kaks jõuavad loodust ja kaarti aju- ja oksaraginat miksides ikka punkti lõpuks.

Enda kahtlane mälu

GPS träkk

Enne 72 saabus pimedus. Nähtuse olemasolu ei ole ju üldiselt taunitav, aga mõjub meie duuole rogaini olustikus dramaatiliselt. Teada on, et siis saabub murdumise punkt. Küsimus on ainult, kui ruttu seekord.

Selleks valmistusime kolme tee ristil söögitagavarade kotist kõhtu ladustamisega. Õhk ei olnud enam embavalt soe, vaid kippus kriipivalt külmaks - oli võtta veel üks jopekiht ja kindad.

Vahel mõtlen, et kuidas need 18. sajandi inimesed toimetasid ja elutsesid ja nad ei teadnud, et on olemas elekter. No mõelge, kuidas oleks elada ilma selle teadmiseta. 

Vahel ma mõtlen, et kuidas ma siin toimetan ja elutsen ja mida ma täna ei tea, mis veel olemas on. Paarisaja aasta pärast saaks teada. Aga kuidas saaks?

Lauanurgale on kuhjunud kaardilehti. 

Neis võib leida üht-teist, mida ma kuu-poolteist tagasi veel ei teadnud. 

Näiteks, et Rotermannis võib ümber Arhitektuurimuuseumi teha ebakompetentseid teevalikuid. 

Etapid 21-22-23 läksid veidi lappama. A kesse teab.

Või et Nõmme sillast siin ja sealpool ei ole kerge radadega üllatada, aga saab tekitada linnarogainiliku punkti vanasse raudteelaste maja varesse. 

Punkt 40. Ma tean.

Ja et Taltechi ümber saab jooksutada kodanikke viisil, mil nad ühel hetkel enam kuidagi otsustada ei suuda, kummalt poolt minna. 

Etapp 15-16. Lahendasin sujuvama maastiku poolt, ehk siis lääne poolt. Ikka ei tea, kumb siis.

Veelgi peenema  nimega Cederhelmi kaardil, mille nurgale ka kodumaja peale jääb, sai aga võetud hoopis tiba seikluslikumas võtmes - ortofotona. Kas ma kõiki koduauuli aedu tean. Sest just need võivad selles formaadis üllatada. 

Üldiselt oli tegemist jookse koju, jookse sööma, jookse tööle ja koju tagasi marsruutidega. Start oli Telia parkla nurgas ja kaugemad punktid jäid 'Weis'e kanti. No tean-tean.

Meremõisa on teada idüllilise paigana, kus neid pisikesi paiku ikka on, mida ma veel ei teadnud. 

13. punkt võis kaardile vaadates ju ka ülal olla. Aga ta oli all. Ta oli paejärsaku all. Selline punkt, kust persetades mööda kiviklibu alla tuled ja mõtled, mis on küll selle rajameistri mõtteis. Kui vaid teaks. Eks kibuvitsamarjad mererannal pärast ravi. Nemad juba teavad.

Männiku Polügoon on päris veider maastik. Ei, teagi, mis seal õieti kohtuvad. Militaaruurded liivaväljadega. Kui teaks, mida liivast välja võluda annab. Võib-olla nois pisikestes terades on veel midagi peidus peale selle, et neist kuumutades klaas saab. Võib-olla saab neist midagi veel, midagi, mida meil tegelikult elektri asemel vaja on. 

Ootamatu etapp 8(36)-9(42). Jõudsin enne ikka 10(48) ära käia kui 9ndasse siirdusin.

Õhtud jõuavad aina varem öö juurde, aga enne ööd jõudis käia Õismäe rabas, Mhmhm. See linnaraba ei reeda samuti, mis veel õhus olla võiks. 

Aga sa võid jääda seal sõnajalgade alla, kui neid parasjagu kuhjas üle aia visatakse. 

Etapp 16-17. Kulged mööda aiaäärt, millest läbi ega üle ei näe. Kui pääsed napilt aiakoristuse käigus üle jäänud taimematerjali alt. Nagu Jaan tõdes, hea, et kasepakke aiast välja rookima ei hakatud. Vahest need nina ette visatud sõnajalad on märk, et tuleks neid terasemalt uurida, et leida see, mida ma veel ei tea. Nad, need sõnajalad, tulevad nii kaugelt minevukust, et neil võib kardetavasti meile veel midagi öelda olla peale seda, kui nad kütuseks muudetud on.

Merimetsa. Vana hea Stromka. Oma võsas, hiilguses ja hobustega. 

Lõpupunktid tugevas tuules, mis tõmbab sirgeks lohesurfajate lohede trosse. Ja lahe poolt ei puhu ühtegi mõtet, mis see siis on, mida ma täna ei tea. 

Kas Sokrates teadis? 

Võib-olla häirib mind siin ja praegu kõige rohkem hoopis see, et ma olen oma aja sunnitud veetma mingis poolikus maailmas, mis polegi veel valmis. Mis paistab kahesaja aasta pärast mingi naiivikute külana. Sest mida ma praegu üldse õieti tean?

Sellest on möödas oma kaheksa aastat kui ma viimati Suunto Games'il käisin. Nüüd siis sedasi jälle.  Juhtumisi jäi o-kalendrist silma, et seekord on plats Kolgakülas.

Kolgaküla aga meenus kui üks ütlemata mõnus maastik 18 aasta tagusest TAOK rogainist. Tegin toona kuue tunnise tuuri mõlema poisiga - ühel vanust 12 aastat ja teisel miinus kuus kuud. Jaan oli härjamate tüüpidega hoopis omaette võistkonnas. Väga erandlik pesakonna jagunemise kombo. Aga eks see inimese maailma tulek sunnib veidraid erandeid tegema.

Võib-olla siis sellest, aga kirja ma ennast kahele päevale seekordsetele mängudele sain. 

Kui võistlemine oleks käinud punktide peale, siis teise sahmaka punkte väärinuksin selle eest, et laupäeval ennast uduvihmasesse metsa ka päriselt kohale olin tarinud. 

Seisime Maariga stardieelsel rajal ja filosofeerisime selle üle, et mis meid küll siia toonud on. Enne maailma muutvatele järeldusteni jõudmist sundis stardikell mind rivvi asjalike sportlaste vahele ja veel mõned minutid hiljem äbrist kaarti haarama. Püüdsin seda silti 'N50 N55 N21B' omale omaseks mõelda, aga enne olid ülejäänud sama minuti tüübid juba K punktis kui ma ikka ümber ämbri jalga keerutasin, et kas tõesti siis nüüd niimoodi N50 lähengi. 

Võib ju öelda, et vanus, see on ainult number. Aga no tõsi kentsakas number võib ikka olla küll.

Rabedalt, väga rabedalt läksid esimesed kolm punkti. Sisemine suunataju oli väga paigast ära ja uskusin rohkem kiivas kompassi ja mööda sebivaid masse. Ikka, ka neljas ja viies tulid kuidagi juhuslikult. Kuidagi nagu klapiks maastik, aga suund üldse mitte. Mingisuguse üldise entusiasmi pealt jõudsin kuuendasse. 

verev lemmalts *

Kuni siis ja edasi  tuli juba palju joosta - üle Valgejõe ja selle ääres.

Et siis kümnendast alates pohlametsa uurded ehk Kolgaküla terviseradade ümbruse lohud ja muhud. Terviseradu oli kohati kurnavalt palju ning keskuse kisa järgi sain viimasesse end tagasi kallutatud, muidu oleksin mõnes kurja maakoeraga hoovis väljas olnud.

Teine päev, õieti ei saagi aru, millest pärineb o-võistluste puhul see mitmepäeva traditsioon ja et liidetakse kokku ajad, mitte saavutatud kohad. Aga mis iganes. Minu puhul võib tulemust ka jagada gravitatsioonikonstandiga, ikka ei muutuks midagi. Ma tulin ju ikka rohem maastiku pärast. 

Terve see aeg tundus, et kaardil oleks nagu midagi valesti. Alles kodus sain aru, et teise päeva kaart oli mõõtkavas 1:7500, mitte 1:10000. Kusjuures punktide tabamisel see üldse ei seganud. Vestlusringis võib ju pikki diskussioone pidada, et 45+ tegelased ei näe enam midagi. Mõnede 50+ isendite seniilsus küündib selleni, et nad ei saa nikuinii aru, mis mõõtkava neil ees on. Organisaatorid võivad 1:2000 kaardi ka ette anda, ma jõuaks ikka kuidagi loobadi-loobadi pärale ilma, et asi mõõtkavas oleks.

Noh ei tea, punktid tulid kõik suhteliselt ludinal, mõnulesin pohlametsa künkaid nii- ja naapidi läbi joosta. Vaid kuuendas (47) läksin liiga alla jõe serva. Punktirõnga järgi ei oodanud punkti päris platoo ülemisel serval, vaid vähemalt kõrgusjoone jagu allpool. Nojah, väiksema krabu pealt tulevad mingid suuremad üldistused, igat kõrgusjoont ei hakka lugemagi. Nüüd sihukesed kolme millimeetrised vahed joontel vahel.

15(71) ootasin millegipärast teerajal või tolle kollase lagendiku servas, mitte rohelise tihnikuga augus. Tea, kust selline nihe sisse sai. A see võis tulla ka mingi teadvustamata mälu pealt, eelmise päeva punkt 13(76) oligi seal, kuhu ma teise päeva 15ndat otsima siirdusin. 

Tagasi keskuses. Mugavalt kõik vajalik - söök ja müük, info ja lapsed, tulemused ja olemised, ümber metsa joonistatud palliplatsi. 

Kaks päeva suunamängudega sujus suuremate suunisteta ütlemata sugestiivselt, noil nii sumedatel pinnavormidel.

----

* Verev lemmaltsa loetakse invasiivseks võõrliigiks. Kohtasin seda esimesel päeval enne neljandat (40) punkti. Või siis vahetult pärast kolmandat (38), päris kindel ei ole. Aga igatahes metsavarju jäävas lammi osas. Tähelepanu äratas loomulikult imelise kujuga õis. 

Otsin algust ja lõppu. 

Sellel loole, mis rullus laupäeval ümber Kilingi-Nõmme. 

Kui JFF seekordsel TAOK rogainil inkognito rebis tihedalt rankingu number 2 ja 3 all esinenud Võtsi ja Triibiku ning Klaabu ja Tige kalaga. 

Alati. Ikka. Nüüd ja tulevikus.

Ja muidugi kõik need teised olendid, keda sel puhul taimede vahel kohata võis. Mõned päris ammused tuttavad juba esimese TAOK rogaini päevilt ja mõned, keda me ei tundnud, aga kes teadsid meid Jaaniga võistkond number 1 olevat. 

Nii oli antud meilegi heameelest helkida. 

Tõsi, Jaan lubas järgmine kord ise numbri trükkida, mida ikka nähtavalt endile külge saaks riputada. A mis järgmine kord, kes oleks tunamullu arvanud, et järgmine kord ei tulegi kohe järgi, vaid jääb korra vahele.

Võib-olla on loo algus reede õhtus, kui olin ära vaadanud Eesti esimatkajate kastide pakkimise video, kus oldi minemas rännakule: nelja päevaga ~600 km Galiitsias. Samal ajal kui me püüdsime saada mõistlikku komplekti asju kahte kotti 8 tunniks Saarde vallas. Kui Jaan jõudis checklistis nimetuseni pealamp ja seda sahtlist tooma siirdus, hakkasid mul silmad mõistmatusest ringi pöörlema. Pärast tuli välja, et seda minevat hoopis järgmine päev maal vaja. 

Võib-olla on loo algus hoopis laupäevahommikuses päiksetõusus Pärnu kohal. Kuldkera naasemine tõotas soojemat päeva algust kui viimasel korral Vetlas.

Igatahes olime ühel hetkel kummargil kaardi kohal ja võiks öelda et lugu oli juba alanud, kui me Jaaniga rõngaid keesse ajama hakkasime.

Võtsime stardist seega suuna põhja, et mitte öelda kirde suunas.

Esimesed kolm punkti 22-56-27 läksid meie kaheses seltskonnas kaasvõistlejatega tutvumiseks, enda sammupikkuse mõõtmiseks, mõõtkava tunnetamiseks, ilmaga kohanemiseks, meeleolu loomiseks.

Nali hakkas aga juba neljandas (47). Õige nina tabamine läks päris nohuseks. Keerasime vist liiga vara teelt alla oja poole ning päris tihedas kase ja muu mudru võpsikus oli täiesti võimatu aru saada, kaugel ikkagi oleme. Päris hästi ei hoomanud ka, kas punkti peaks päris ülemisest horisondist otsima või kuskilt joone jagu altpoolt - rõnga sees lainetas mitu kõrgusjoont ning asi meenutas ameerikalikku punkti kuskil poolel maal lamedas orvandis. Tuhlasime alla kraavi nurka ja proovisime alt läheneda. Kui ühest naabervõistkonnast ei oleks keegi oma kaaslasele teiselt poolt läbipaistmatust võssist hüüdnud, hei punkt on siin, siis oleksime kindlalt mööda pannud. Siinkohal tundmatule vastasvõistkonnale: tervist! 

60 poole siirdusime maanteeservas, mida kuldasid keskpäevale aina lähemale nihkuv päike ja tee äärde pikitud vahtrad ja kased. 

54sse minekul hakkas Jaan originaalitsema ja otsustas kohale jõudmiseks kasutada jõe veerde jäävat teerada ja kraavi, mille lõppemisel otse üles punkti keerata. Plaan hea. Teostus algas alustuseks harvesteri poolt ära hõljutud oksarisus ning jätkus võsas mulistades. Juba mõnda aega ei saanud aru, kaugel me siis oleme. Mingil hetkel läks nii mudaseks ja soiseks, nagu oleksime juba jões. Otsustav sööst kuivema maa poole viis otse punkti. Ikka nagu kogemata vedas jälle. 

Selle innuka kümbluse peale oli nii mõnigi seljataga lonkinud tiim 46ndasse jõudes meist mööda saanud.

46st 38sse minnes pakkus kujutlusvõimele ainest järjekordne ette jääv kraavike, mille sinine ümbrus tõi vaimusilma ette pildikesi mudas mulistamise jätkumisest. Eks me saime kahetseda, et meil polnud Jaaniga õnnestunud kaasa meelitada pesakonna kõige pikemat tegelast, kellel on kahest meetrist puudu 5 sentimeetrit ja kellega oleks olnud hea kraavide sügavust mõõta. Tuleb tunnistada ebaõnnestunud taktikat, kui olime juba kuuendat korda nädala jooksul oma 'nalja' visanud, miks meil Raidenit ikka kaasa vaja oleks. Eks tuli tõdeda, et sellise pikkuse juures see enam ei loe, et vanemaid valida ei saa. Või on asi siiski rohkem vanuses. Nii tuli meil mõõtmistegevus veekogudes Jaaniga omavahel kuidagi kahekesi lahendada. 

Liivase põhjaga kraavist sai kergelt üle, Jaan loomulikult kuiva jalaga, mina pea põlvini märg. Leidmata jäi aga teisel pool ojakest hoopis raja ots, mis punkti suunas viiks. Kuniks jõudsime ühe energiavõsa servani. Peast käisid läbi võimalikud erinevad asukohad, kuhu sattunud oleme. Kentsakas oli see, et maapind polnud tõusma hakanud, kuigi kaardipilt seda nagu joonistas. Kuidagi olime suunaga lootusetult lõunasse kaldunud. Mõningase heitumise järel olime siiski teerajal, ning 38 sai pulgale.

Kui 55 oli päris õdus männimets, siis retk 62 juurde kulges sõnajalases ürgmetsas, umbes nagu Bondil viimati Norras. Mul on mõningased kahtlused, kas Põhja-Norras ikka on selliseid inimkõrguseid sõnajalgu. Isegi selles mõnusas mudas 62 punkti ümber polnud nii eelajalooline miljöö. Aga nii mõneski võistkonnas visati mudase ristuva kraavi ületamisel seikluslikult selili kui haarati kraavi servas olevast puust, mis inimkeha raskuse all ümber vajus. Mu meelest Bondil oli sõnajalgade vahel üksluisem.  

Järgnev kolmede kolmik 39-37-36 oli küsimuse all, kas järjekorras 37-39-36 oleks äkki lühem träkk tulnud. Kontrollaeg 36s kinnitas, et oleme algsest plaanist pool tundi maas. Mida alt poolt kärpima peaks hakkama, selle üle veel mõtisklema ei hakanud. Läbitavusel jätkus pidevalt üllatusi ja nii vaheldus hea kiirkõnni tempo jälle kerge rapsimisega juurikate ja varte vahel.

Sihtide labürindis 29-35-23 möödusid samuti väga käidavad maatükid täiesti lootusetult kinnikasvanud nõgese-vaarika-paju padrikuga. Nii näiteks diagonaal liini alt alla 23 juurde oli läbipääsetav metsast, mitte sihilt. Samas kui punktist üles liini alla tuli väga tugev kruusarada. Kaardil näevad mõlemad sirged täiesti ühtemoodi välja, aga selliste eest oli meid ju lõpeks ka hoiatatud.

34st suundusime teisele poole Uulu-Valga maanteed 20sse. Kuues tund on see aeg kui seltskond muutub üksinduseks ja silmad hakkavad tasapisi punni minema. Mida teevad jalad, sellest ei saa veel aru, sest neid tuleb hoogsalt vehkida. 

Kui on kaaslane, kes on nii seltskond kui üksindus Foto: Ivo Kraus

Mõnusasti matkates jätkasime 53st 43 suunas, hakkas tekkima aga see moment, kus üksindus ei olnud enam seltskond. 

63 oli veel rahulikult aja ulatuses. Sinna siirdudes tekkis arutelu, et miks küll selline kallis punkt nii kättesaadavas kohas. Äkki pakutakse siis midagi looduskõditavat - kopratamme kaardipilt ei lubanud, aga äkki muhedat tuulemurdu. Aga ei miskit - muudkui loobi jalga jala ette ja kõnni läbi. Päeva esimese poole rändurite poolt sihtki sisse sõtkutud.

Lõpuponnistuseks tundus, et 31-30 ja siis aitab. 31s tundus, et 44-30 ja siis aitab. 44s käis korraks läbi ka 52-30 ja siis aitab. Aga minu silmad olid juba väga punnis ja õhkkond seltskonnas läinud sedavõrd teravaks, et jäi 30 ja aitab. No pärast oli selge, et 52 oleks ka üksi aidanud, ja vast isegi koos 21ga. 17 minutit jäi reservi. Masendavalt palju, kas pole.

SI-pulk käe ümbert lahti lõigatud, punktilipik käes, tuli loole lõppu otsima hakata.

Võib-olla on loo lõpp selles momendis, kui istud makaroni tops peos, staadioni ääre peal ja lased hämmastavalt soojal õhtutuulel end lohutada nende punktide pärast, mis jäid kogumata.  Lased puude varju kaduval päiksel ümmarguseks vormida kandiliseks muutunud jalgu. Lased kõrvadesse kõnesuminat, mida kostub kaasolendite emotsioonidest. 

Võib-olla on loo lõpp hoopis laupäevõhtuses päikseloojangus Pärnu kohal. Kuldkera lahkumine loomas soojust meeltesse, mis vallandub alati pärast TAOK rogaini.

Takistus on tee, nagu zen-meistrid tarvitsevad öelda.