Quantcast
Channel: o-juhtumised
Viewing all 205 articles
Browse latest View live

Talv. Tavaline.

$
0
0

Uue aasta esimestel päevadel tuli talv. Selline tavaline. Ja nüüd ongi siin. Vähemalt selle kuu lõpuni. Pärast jaanipäevalikku soojust jõululaupäeval, võib olla veidi üllatuslikult.





Kodanikud klobistavad mööda jääd ja lund, üpris tavaliselt. Natuke ometi justkui imestades, nagu ta ei peakski siin niimoodi kohal olema. Aga ta on. Ja kuskilt ei sula.

Linnaorienteerumine alustas vapralt ja mõnusalt juba jaanuari alguses. Vaatamata Stroomi rannas valitsenud 16 külmakraadile, krõbistas lumises Merimetsas kaartidega ringi õige mitukümmend o-fanaatikut.

Pelgasin seiklusliku ortokaardi liiga ettearvamatuks. Kuidagi ettevalmistamata oli vaim ja vorm säherduseks külmaks ning müterdasin tavapärast rada. Külmunud maa ja lumme mattunud rajad, andsid kaardi tõlgendamiseks uusi lähtekohti ja tekitasid ootamatuid kõverteid sihtkohta.



Sel laupäeval Lasnamäel, kümme kraadi mahedamas õhus, jätkus lumes sumpamise programm juba jupi jagu paksemas valges vahus. Kõik tühermaalik sodi teadmata kuhu peitunud ning lumi koerte ja topsivendade poolt veel kollaseks urineerimata.


Ka seekord lükkasin seikluslikuma formaadi joon-o näol kõrvale, peljates liigset tarvidust joone järgi põlvini hangedes kühveldada. Klimaatilised olud olid ennelõunaks kaunikesti palju kohalikke välitingimustesse ajanud, küll oma neljarattalist mütsaku alt päästma, niisama jalutama või muul rutakal viisil askeldama ning kohati kiskus karnevalikult rahvarohkeks.

Harjumuspärasel suuna-rajal sai mitme teevaliku puhul otsustavaks oskus aimata lumme sisselükatud või -tallatud radade olemasolu.

Tõsi, minu eas igasugune sportimine, mis peaks midagi treeningu laadset kujutama, tähenduses ennast millekski ettevalmistama, on sügav enesepettus. Sportimine, see on pigem tähenduses kere liikumisvõimelisena hoidmine igapäevaseks eluks. Vahel on ikka massiivselt naljakas, kuidas pärast kolme suusaringi pargis, on järgmisel päeval korpuse eri paikadel enda kohta mitu päeva kopsakalt palju öelda.

Las ta siis olla. See talv. Selline tavaline. Et suusatamise vahele ebatavaliselt mõned o-sammud seada.


Territoorium ja kaart

$
0
0
Tänane linnapäevak pakkus mõõdukas talveilmas kultuurikeskus 'Kaja'ümber vigurformaadis kaarti, kus territooriumi oli vallutanud kaheksajalg, seal hulgas mõnede kaheharuliste koibadega.

Priima ülesanne. Mis sundis kaarti lugema tavalisest veidi teisiti ja territooriumi nägema tsipa globaalsemalt. Eriti olukorras, kus Kadaka mets ei ole mingi kodumets.

Valged alad sundisid aju kaardi lugemisel harjumuspärasest intensiivsemale tööle kujutlusvõimega ning sprindile ebatavaliselt tuli teevalikute üle otsustamiseks näha puude taga metsa, et mitte öelda, majade taga teisi maju. Talviste lumme lükatud ja tallatud käiguteede aimamine majade vahel andis juurde veel ühe lisakomponendi, mida rajavaliku planeerimisel silmas pidada.

Nauditav.



* * *

On olnud kuidagi vältimatu ära lugeda Michel Houellebecqi "Kaart ja territoorium", eriti enne seda kui minna teose ainetel valminud samanimelist draamatükki kaema.

Ühest küljest muidugi, orienteerujana loen lõiku, kus peategelasest kunstnik on saanud maha näitusega "Kaart on huvitavam kui territoorium", mille sisuks on taiesed, kus kõrvuti on piirkonna aerofoto sama ala Michelini kaardiga, oma o-rikutuse tasemel - hakkan paratamatult kõrvutama iseenda kogemusi tavalise o-kaardi ja aerofoto järgi orienteerumisel. Eks ole, kaart on ju huvitavam.

Teisalt ärritab, miks sellel raamatul selline pealkiri on, kus muidu kõneldakse generatsioonide suhetest, kunstniku elust, heas ja kurjast, ikka houellebecqilikult magushapus kastmes, koos iseäralike pööretega.

"/-/, keerles inimese eksistents tööümber, mis võttis enda alla suurema osa elust ja sai teoks eri mõõtu organsatsioonide raames. Tööaastate järel algas lühem periood, mille käigus kujunes välja mitmesuguseid haigusi. Mõningad inimolendid üritasid kõige aktiivsemal eluperioodil moodustada mikrorühmitusi, mida nimetati peredeks ning mille eesmärgiks oli soojätkamine; kuid enamasti jäid need katsed üpris lühikeseks, sest "ajad olid sellised", /---/

Või sellised piinad Iirimaal:"Aga kevad on väljakannatamatu, päikseloojangud on lõputult pikad ja imeilusad, nagu mingi kuradi ooper, pidevalt tuleb uusi värve, uusi valgusi peale, ükskord proovisin terveks kevadeks ja suveks siia jääda ja mul tekkis tunne, et siia ma suren, ma olin iga õhtul enesetapu äärel, kui jälle pimedaks ei läinudki."

"Põhimõtteliselt oli kiriku sekkumine matuse puhul märksa enam õigustatud kui sünni või ka abiellumise puhul. Kirik oli siin täiesti omas elemendis, tal oli surma kohta midagi öelda - armastuse puhul oli asi kahtlasem."
 
Muidugi, kas selleks nii väga ongi vaja Houellebecqi, taipamaks, et Euroopa kaart ei vasta enam ammu tegelikkusele. Kölni uusaataöö sündmused, mis leiavad jätkuvat käsitlemist (n (:)kivisildnik),  veennavad veelgi rohkem selles, et territoorium, kus oma enda maal ei saa ennast kindlalt tunda, on vallutatud.

Lääne kultuuris prevalveeriv sallivus õgib tänases seisus iseennast omaenda sabast täiega. Euroopa on väärtuste sõjas, mis ei leia aset enam kuskil kaugel, koloniseeritud territooriumil, vaid siin samas, ümber nurga, naaberkvartalis. Kolonisatsioon on olnud nagu jõe voog, mis on jõudnud müürini, millelt nüüd tagasi põrkub, tekitades vastandsuunas liikudes täieliku segaduse ja peataoleku - nii ei pidanud see ju minema.

Siis ei imestagi, et eestlane, kes pole päris lõpuni omaks võtnud ei kristliku lääne ega idapoolsema õigeusu traditsiooni, rääkimata arusaamatuks jäävast islamist, rabab lugeda Mikita lindvistikat kui ugrilase pääseteed - maha raputamas ennast sellest kristluse ja islami kokkupõrkest, sest kuigi end EL külge haakinuna oleks justkui pool valitud, sisimas see jamps ju ei huvita, oma santide ja külalollidegagi madinat küllalt. Sattudes taas traditsioonide võitlusväljale, jookseb metsa. Mis ei tähenda, et ei leidu ikka neid, kes lihtsuse huvides poole valivad, kellele ennastunustavalt kaasa ulguda.

Kui kogu seda ajakirjanduse ja poliitika pagulaste ulgumerel ulpimist vaadata, siis tekib küsimus -
mida me siin maanurgas tahame üldse lahendada?

Vahel räägib territoorium hoopis teist keelt kui kaart.

Miks ka mitte siis asjadest ja endast paremaks arusaamiseks ette võtta üks palverännak. Hakatuseks siiski mõtteline palverännak - Jean Lescuyer ja Mehdi Benchelah "Palverännak Jeruusalemma".  Katoliiklasest, eduka ärimehe, kulgemine läbi territooriumite  - alustades Baskimaalt Lourdes´st, läbi Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Türgi, Süüria, Liibanoni, Jordaania. "Palverännak aitab kohaneda emotsioonidega, mida tuleb kogeda enne surma: valu kaotus ja üksinduse tunne."Nii kristlik, nii surmale keskendunud, nii üksildane, nii jumalale pühendunud. Miks mulle alati tundub, et miski, või keski, on nende kristlike palverändurite eneseotsimise teel liigne.

Et tsivilisatsioonide kokkupõrget mitmekesistada, võtsin lugeda Harry Sheini "Eruuv. Tule lobiseme juutidest!" Mingis mõttes on see natuke analoogne lähenemine Mikita püüdele, seletada eestlast. Harry Shein lobiseb juutidest sarnaselt krutskilisel, neutraalsel, kuid üdini selle rahvusekillu esindajana. See oli hea põgenemiskatse Euroopa eest, järgmisse kultuurilisse traditsiooni.

Või peaks kõrvale viskama kõik kristlased, juudid, muslemid ja ugrid kogu täiega ning pugema hoopis mandala sisse, Shein: "Eurooplase jaoks tähendab tühjus kehade puudumist ideoloogiavabas geomeetrilises ruumis, mis ometi teiste kehadega määratud on. Budistlik sunyata on hoopis teist laadi tühjus, millel rohkem olemise ja mitteolemisega pistmist on kui eurooplase ettekujutusega ruumist kui mingit laadi mahutist. Mida küll budismist üle võtma peaks, on teadmine, et millegi osa ega selle hetkeseisund ei ava kuigipalju selle asja enda olemust. On vaks vahet, kas me mediteerime mandalale otsa jõllitades või püüame selle sisse kolida."

Lescuyear oma palverännakul justkui astuks tasapisi lääne ruumist välja: "Ma avastasin positiivse ükskõiksuse, teatud fantaasia. Ruumi, mis avab väljapääsuteed seal, kus tavaliselt nähakse vaid müüre." 

Lõpuks võiks ju küsida, milleks sellised raamatud. Võib-olla siis selleks, et mõista - mida me siin maanurgas tahame üldse lahendada.

Lääne kultuuriruum võib küll püüda sallida kõiki inimesi, aga ei salli paigalseisu, kõik muutub spordiks, palverännak füüsiliseks valuks ja piinaks. Logelev muslim on hukatuse tipp ja mediteeriv budist ei jõua iilagi tehnilisest progressist tingitud külluseni.

Kuidagi toimivad nad kõik. Ühe, mitme või mitteühegi jumalaga.

Kipun endas ära tundma seda kõike mõista püüdvat eurooplast, lõpuks käitun aga ilmselt ikka nagu tüüpiline ükskõiksusega hiilgav ugrilane, vaatan metsa poole ää, ega pretendeeri naabertsivilisatsioonide täies koosseisus maha nottimisele.

Eilases Sirbs viitab Aimar Altosaar artiklis "Vene õiglus ja Allahi käsk" Jüri Saare raamatule "XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused", otsides vastuseid küsimusele, miks on lääs jäänud oma naabertsivilisatsioonidega vastakuti? Toda peaks lugema.

Õhtul käisin teatris. Houellebecq mässab jätkuvalt oma kaardi kallal, millega tuvastada territoorium. Juhan Ulfsak lavastajana oli mässanud, et tuvastada Houellebecqi. Oma Jeruusalemmani pole veel kumbki jõudnud.

Röövitud talv

$
0
0

Talv on lasknud end jälle paljaks varastada. Kas kelgumäed ja suusarajad on labaselt maha mängitud või hea intressiga laenuks antud, näitab järgmine hooaeg, kuid selles tappa saanud seisus ei näi ta jaksavat ka kevadet asemele pakkuda. Valitseb mitteilm.

Selline ilma puudus ei sega ometi laupäevahommikusi jooksuliigutusi.

Tänases Löwenruh pargi harjutuses sattusin stardis kokku vaimustunud kaug-ida päritolu persooniga, kes püüdis aru saada, mis toimub ning kõike seda paaniliselt fotodeks plõksida. Nii ei pääsenudki kaardiga poseerimast stardijaama taustal ning veidi harjumatu kõlaga inglise keeles leppisime kokku, et tegemist on intresting exercise´ga.

Tõsi ta on, et ega täna hommikul palju rohkemat kui huvitav liikumisharjutus, ei tundnud ka mõistlik. Kui tennise mängus visata oma kohmakas kere hoo pealt põrandale ning kere ja põranda vahele asetada tagurpidi keeratud jalg ja ka käsi sinna vahele kuidagi sättida, siis tulemuseks saadud sinise-lilla kirjud ja veidi moondunud jäsemed ei võimalda just täiel rinnal kehakultuuri tarbida.

Proovisin siis end mõõdukamalt keskmisel tavarajal libistada ning aegalsem liikumisviis ei lasknud mõistust päris lahti ning teevalikute kallal ei tohiks liiga palju normist olla.

 
Seevastu nädal tagasi, sattusin Maariga elutervesse konkurentsi, veel konditsioonis liigestega Hiiu kandi männikute, seikluslikumal rajal. Valge kaardi osa pargis, kus varajatud alal ehitsed ja nende jäänused tsipa segadust tekitasid, ei jätnud hea Maari etapil 8-9 õigele suunale hõikamast, kui märkas mind täiesti valede puude poole liikumas, et konkurents püsiks.

No mis sa ikka niisama puude vahel tuiad, hea kui saab kellegi sabas tirida. Justkui mingi sport.

Lähinädalate ilmaprognoosid ei näita märke, et keegi talve peamised atribuudid - lume ja pakase võiks kätte leida. Ning nagu Jaan maratonikorraldajate arutlustele tuginedes nentis, läheb sel aastal ilmselt nädal selle läbimiseks.

Priisle kabe

$
0
0
Alustasin agressiivselt Läti gambiidiga kui juba teisel käigul põlve maha panin. Võtsin seepeale sisse Sitsiilia kaitse kuniks neljandal käigul Maxima juures hakkas tunduma, et tegemist võib olla on siiski hoopis Vene kabega.

Kahtlase väärtusega vangerdus 13. käigul sundis terasemalt süvenema ruudustikule jäänud viguritesse. Valgetel oli parem seis.

Keerasin laua õigeks ja pääsesin ratsukäigul edasi. Võib-olla oleks tulnud loobuda mõnest etturist, et mängu ilu säiliks.

Tule alla ei jäänud ning 20. käigul saabus matt sõpruse võiduga.

Partiid jälgisid kohalikud üpris enesesse süüvinud moel ning toetuseta jäid võrdselt nii mustad kui valged.

Orienteerumistehnilises plaanis oli säherdusel kabetamisel mõningaid sarnasusi kaheksajalaga Kaja ümbruses, kus valgeid laike aitas täita nii teatav kaardiüldistamisvõime kui kohaliku ehituskunsti ja linnaplaneerimise kommete tundmine. Nii mõnigi käik üle valge ruudu võttis hetketi kukalt sügama, sest mitte alati ei võinud kindel olla, mitu majaplokki võib üksteise küljes nurgeti kinni olla.


Nagu Mari on juba korduvalt täheldanud, saabub nädala parim ilmamoment just laupäevahommikusse linnaorienteerumise tundi. Nii hoida.


Pea pilves, jalg põrgus

$
0
0
 
Kuna Priisle seiklusrada ei tekitanud olemuslikku segadust mitte ainult minus, vaid nagu karta võis, tagajärjena ka lugejaskonnas, siis vältimaks oma puudulikest mälutehnikatest tekkida võivaid veelgi suuremaid taju kaotusi, valisin järgmisel nädalal Mustamäe IV mikrorajoonis sealse elamukvartaliga kohtumiseks keskmise klassikalise o-raja.


Mäluring tagant järgi peale vaadates oleks vast isegi mõistliku ajapingutusega sooritatav olnud - moodustusid neli 3-4 punktipundi ringi, mida rõngas haaval meelde jätta. Jätsin peast sõõritamise siiski kõrvale, lähikondsete tähtpäevad vajavad äramärkamiseks samuti kalendriruumi.

Klassika sujus kadudeta.

Nädal hiljem, Järvel, olin jälle julgust täis - halltoonis varjutusreljeef väljendas justkui üpris täpselt sellist maastikku, nagu taassadanud lumi endast maapinnale moodustanud oli. Lohkude ja muhkude süsteem vaatas vastu nagu optiline illusioon ning muidu nii rahutu ja kirju linnametsa sigrimigri ei seganud.

Lumma pilves hõljumisest lõhkus juba teise punkti siirdudes jalast väljaastumine. Kolm ja pool nädalat tagasi tennist mängides obaduse saanud tuimavõitu koib ei vedanud välja ning veel sinisem ja paistetanum jäse on teenitud palgaks. Raatsimata lume ja päikse kütkest kohe metsast välja ronida, luupisin kogu etteantud trassi tasakesi läbi. Saades alles koju jõudes aru kui kuramuse vale see oli.

Loll pea võib lõhkuda kõik terved jäsemed. Nüüd tuleb leida mõistust ja kannatust. Võib-olla isegi mõni arst. Et rekonstrueerida tõeliseks kevadeks normaalne kõnni- ja jooksumuster.


Valguse ja soojuse nihe, Adullam

$
0
0

Sellel hommikul kui suitsiidsed araabia noormehed Euroopa keskpunktis morbiidset meeleolu külvasid, istus kolmepealine JFF Liivimaa pealinna uimases õhutransporti korraldavas hoones ja mõtiskles, mida arvata juutide ähvardusest, mitte ühtegi Euroopast tulevat lennumasinat oma territooriumile kuni südaööni lasta.

Ilmselt ei ole Riia mingi Euroopa, sest plaanipäraselt kell 13.00, pärast pommikoerte poolt üle nuusutasmist, istusime Baltic Air värvidesse võõbatud Boeing 737-s ning nelja tunni pärast maandusime Tel Avivi lennujaama tagumises otsas. Kuskil kus kaubalennukitele köögivilju peale laetakse. Et kui nendel pensionäridel, sest just nimelt selleealisi too õhumasin ääreni täis oli, peakski mõni kuri plaan olema, siis saavad äärmisel juhul kahjustatud mõned granaatõunad.

Lennuki trepil tervitasid uued pommikoerad ning turvameestele pakkus tõsisemat pinget hallipäiste eitede ja taatide seltskonda sattunud üksik sihvakam noor naisterahvas, kellega pikemasse vestlusse asuda. Edasi sai läbida mõnesid turvaväravaid, sealhulgas põgusa uuringuga teemal, mis suhtes me omavahel kolmekesi oleme. Järgmiseks juhatati meid onu juurde, kes korjas ära passid, et sinna vahele libistada lipakas kirjaga: "Stay Permit until 22.06.2016. Not Permitted to Work". Haa, meile diagnoos sobis - puhkus võis alata.


Lebotamise üks möödapääsmatu osa sisaldas aga loomulikult mõningast o-tuuseldamist kohalike puhmaste vahel - Iisrael Rogaine 2016. Mõnedest teistest lõõgastumise peatükkidest eraldi mõne aja pärast R-juhtumistes.

Rogaine korraldatakse sealkandis kevadeti, märtsi lõpus. Vahel võib aga Aafrikast pärit hamsin - kuum, kuiv ja tolmune lõunatuul, olud matkamiseks põrguks muuta ning ürituse läbiviimise edasi lükata, nagu juhtus näiteks mullu.


Seekord kliimaga vedas - kui veel neljapäeval kuumas ligi 30 kraadi päikest, siis laupäevaks valitses pilvealune, umbes 20 kraadiga. Tõsi õhk oli maru niiske ning kohati tibutas vihmagi, kuid sooja õhkav maa ja mahe tuul kuivatas vee enne kui see maapinnale suurt langeda jõudiski.


Ükskõik mis nurgatagusele rogainile me end ka kohale vedanud oleme, alati moodustab selle rahvusvahelise osa peale meie ka mõned lätlased. Seekord sattus Jaan korraldajate ja Läti võistkonna vahelisse kirjavahetusse, kus viimased kurtsid nadide kohalesõidu võimaluste üle - naabid, endal käib lennuk 2x nädalas otse Tel Avivi. Korraldajad näiteks leidsid neile veel võimaluse tulla Vuelinguga Kaunasest Eilatisse, aga kohapeal lõunanaabrite keelekõla meile kõrva ei jäänud, nii et nüüd ei teagi, mis neist sai.


Rogainil sai valida 8, 6 või 4-tunnise enesepiitsutamise vahel. Eksisteeris ka 6-tunnine rattavariant. Kõik samal kaardil. Kuna 12-aastaseid lasti vaid 4-tunnisele üritusele, sobis see mu kangevõitu teibitud hüppeliigesega hästi. Kuigi jah, juba nii kaugele jõudnud, võinuks võtta ju maksimumi ning ega seal keegi Raideni vanust ei küsinud. Nooremaid kui 12, ametlikut rajale üldse ei lubatudki. Kõik ikka selle potentsiaalse ilma pärast. 2 liitrit vett ja laetud telefon olid ainumas ja peamine kohustuslik varustus. Aga üldiselt oli kõik selline ausõna peale, keegi midagi ei kontrollinud.


Nagu selgus ka mitte seda, mis numbriga kaardid nöörile on laotatud ja et igaüks peaks oma võistkonna kotikese sealt rabama. Aga võib-olla polnud meie oma keegi sinna üldse riputanudki. Kui olime nõutult kõik nöörile kõlkuma jäänud heebreakeelsed kilekotid midagi aru saamata läbilugenud, ilma ühtegi JFFile viitavat leidmata, jagati meile infoletist loomulikult uued.



8-tunnised startisid juba kell 7, meiesugused turistid asusid oma jalutuskäigule 9:30. Raja planeerimise aega - pool tundi. Kaardilt vastu vaatamas pühapäevahommikune pannkook mõne õige suhkruse paigaga, suuremate moosihunnikutega keskosas.

JFF tagasihoidlik teekond
Kogu kaardile kantud punktivalik neljaks lõigatuna (mõõtkava 1:25 000, kõrgusjooned 10m):

 
Piisavalt, et trimmida välja küngastel keerutavatel radadel 15+ kilomeetrine ring ning vaielda, kas jätta või võtta alguses või pärast segasemal, mäestikusemal alal punktid 81 ja 61. Jätsime need lõpuks ringi lõppu juhuks kui peaks eriline vaim veel pärast esimest tuuri peal olema.


Vaim oli meil ettevalmistatud, aklimatiseerumine Surnumere mineraalides oleks pidanud ka füüsist tugevdama, kuid kehad olid kohati siiski nõdravõitu. Minu hoo tõmbas kiviklibusel maastikul tagasi mainitud pahempidi keeratud jalg, millega kodumaised EMO-doktorid ei soovitanud aprilli lõpuni üldse joosta ning Raiden oli kaks päeva tagasi puhkusega koos asunud kahepäevasele paastukuurile, mis võis küll pakkuda vaimset kirgastumist öise wc-poti kui mõne mandala põrnitsemisel, kuid jättis vähe alles kehale, mis pidanuks mööda Juudamaa künkaid intensiivselt üles-alla vingerdama.


Nii kujuneski meie seekordsest rogainist rahulik turistlik jalutuskäik mööda kevadisi Iisraeli künkaid, mille käigus noppida emotsioone huvitavatest punktikohtadest koobaste ja pommiaukude kõrval või nautida vaateid haljale kevadisele taimestikule ja lillemerele, millesarnaselt meil loodus kihab umbes maikuu lõpus. Muu käigus sattusime vestlusse sarnaste kohalike jalutajatega, kes olid positiivselt üllatunud kuuldes, et keegi nende üritust nii kaugelt külastama on tulnud.


 
 
 
 
 
 
Eks turistidega on sealkandis viimasel aja jällegi hõredamad lood. 2014 suvi, mil leidis aset tõsisem madin Iisraeli ja Gazas oleva Hamasi vahel, kus vastastikku üksteise pihta rakette lennutati ning 2015 oktoobris taaspuhkenud palestiinlaste tihedamad noaga rünnakud, ei ole ju lõpeks tõesti mingi trillala-trullala puhkuse osa. Kuid Iisraeli ja Palestiina konflikt ja sellest tulenev vägivald hõljub siiski vähe teisel pinnasel kui ISIS vastu läänemaailma.

Et kõike mitte lootusetuks tohuvapohuks kerida (vahel tundub, et maailm on kiirendusega oma alguspunkti poole tagasi liikumas), on päris hea neutraalse loo juutide ja araablaste (ei siiski pigem Iisraeli ja Palestiina) vaenust ning selle võimalikest lahendustest, kunagi Sven Mikser Sirbis kirjutanud.


Rännates aga mööda viljapõlluservi, turnides okkaliste taimede vahel, kuulates linnukeste ludinat, nautides lilleilu sabatisel päeval koos nende o-huvilistega, keda ikka ja jälle sõbralikel ja soojadel o-üritustel alati kohata õnnestub, pole kogu sel maailma kurjusel mingit tähtsust. Inimlikolemine annab jõudu siin ja sealpool elamiseks.





Radu oli kaardil massiliselt ning pigem oli oluline neid õigesti lugeda, et mitte sassi minna, mõni oli kaardilt ka puudu. Jalgu märjakas saada - mitte lootuski, kogu kaardil on täpselt üks sinine lomp ühe sinise nirega ja rohkem mitte vee raasugi. Ju need haljendavad taimed saavad oma niiskuse teisiti.

 
 

 
 
Punktid ei paiknenud just liiga lihtsates kohtades, nende leidmiseks tuli orienteeruda, kuid kaart oli väga täpne ja mingit segadust looduse ja selle projektsiooni vahel meil ei tekkinud. Osalejate list oli pikk, nagu meie parimatel rogainidel ning seetõttu nii mõnegi tähise leidmisel aitas kodanike vihjeline liikumine punkti piirkonnas.

 
 
 
 
 
Kuidagi olime suutnud oma aja loodust vahtides nii ära nautida, et viimaseks tõusvas reljeefis kulgevaks finišiponnistuseks tuli tempole auru veidi juurde lisada, kuid 6 minutit enne kontrollaega kohalejõudmine, võiks olla meie Iisraeli rogaini rekord. Vähemalt 44 punni meie lõpulipikul võiks tähendada, et seekord me miinusesse ei jäänud.


Vaatamata lühildasele ettevõtmisele, mõnus rammestus ikka. Tuule poolt kuivaks puhutud kerele heaks kosutuseks värskelt pressitav apelsinimahl. Natuke jäi julgusest puudu, et hammustamiseks peale võtta kõrvaltelgis mingi kokkurullitav tükk tainast koos sinna vahele visatavate põllumajanduslike saadustega, mida käbe vanainimene kuumal ahjul soojaks ajas. Natuke jäi oidu puudu, et mõnelt kaasvõistlejalt uurida, millega tegu. Hommikul hotelli hommikusöögilauast näpatud praesaiad ja pirukad olid muidugi ka hea turgutus veidi jalutanud tüüpidele.



Pealelõunaks lubatud vihm näis aina jõulisemalt peale pressivat  ning piisavalt olusid ja melu vaadelnud, siirdusime ennast natuke kabedamaks loputama ja kammima. Sest olime poolel teel Jeruusalemma. Sinna kuhu tuttavad telavivlased reedel mitte üldse minna ei soovitanud. Ja kus laupäeval tõesti väga vaikne oli, päikseloojanguni kestva sabati tõttu enamus asju suletud ning usulisteks kraaklemisteks põhjuseid vähe. Kõik segane - kristlaste ristiretk mööda Via Dolorosat, juutide sabati algus ja kiirustamine sünagoogi või Nutumüüri äärde, muslimite masside tunglemine reedesele palvusele Al-Aqsa mošeesse - toimus reedel ning säherdune uskumuste segapudru väiksele territooriumile kuhjatud inimhulkade tõttu, võib põhjustada ikka mõne isiku vägivaldse hulluse puhangu.

Laupäevane suurem sagimine leidis aset vaid Püha Haua Kiriku juures, kus ekstaasis kristlased Vaiksel Laupäeval püha tule süttimist ootama olid asunud.

Raiden oli ilma muginata kaasa rännanud neli tundi Adullami metsatukkades, kuid maailma keskpunktis poolnäljasena ringi kooberdamine põhjustas väikese pagana jalataldadele uusi kannatusi, mis kutsusid esile pomisetud nördimust 'usuhulludest' söömise unustanud vanemate aadressil, mille tulemusena nood järgi andsid, et araabia kauplejate käest mõned modernsed, kindlapeale, krõpsud soetada.

Pühades paikades, nende seintes, põrandates, kuplites või lagedes endis ei leidu energiat. Kiirguse on sinna maha jätnud inimhinged oma uskumistega, kes toovad selle ikka kohale metsast, puust ja kivist, samblast ja lillest, maast ja veest.

Kui sul on mets, siis polegi vaja muud, kui sinna lihtsalt kohale minna, et saada kätte oma eluenergia transformeerimata ehedal kujul. Kõik maailma o-sõltlased on selle ammu juba ära tundnud.

Vahel on ergastav külastada teisi metsi ja kui sõit Iisreali ei oleks nii suur segaste võimalustega loto, võiks seal igal kevadel endale talvepainest pääsemisks valgust ja soojust juurde hankimas käia.

kured lendasid põhja - tea kas mõnda neist näeme varsti kodus

Kevade ja puude vahel

$
0
0
Las armastus jääda kehadest eemale,
las ta õhkab seal mändide vahel.


Kirglikud o-entusiastid neeldusid hooaja avaneljapäevakul Männiku samblasse ja ei lasknud o-himu rahuldamiseks end rajalt maha võtta ei kevadisel kõledavõitu tuulel ega laskemoona õhkupaiskavatel sõdurpoistel.

Paadunud o-ihalejatel oli õnnestnud prassingule ahvatleda ka verivärskeid rikkumata hingi.

Täristamine läks kohati nii valjuks, et sundis mõnes suunas jooksusammu väsimusele vaatamata kobedamaks kui endast lootnud oleks.

Militaaruurete positiivsed ja negatiivsed vormid tekitasid paari punktitähise soravaks leidmiseks takistusi, kuid hõre mets ei lasknud pikemateks mõttepausideks võssa varjuda.

Puude vahel pusides kaotab teadvus need niidiotsad, mis viivad lombaka jalani, kangete kontideni ja muudele algava põduruse hiilivate tundemärkideni. Taimestiku vahelt välja jõudes registreerivad mõned hädad end jälle tagasi. Kui saavutaks sellise permanentse 'metsas viibimise' meeleseisundi, küll siis oleks uues veteranide klassis lustlik olemine.

Või nagu me töökaaslasega spetsiaalses jooksutrennis(!) tõdesime, karga palju tahad, nooremaks ikka ei lähe. Vot nii hulluks on vanus juba läinud. Ilmselt on küll tegemist möödapääsmatu katastroofi (kere regresseerumine) eelõhtul ettejuhtuvate õlekõrte vahel mõttetu rapsimisega.

Aga mis see keha ikka loeb. Kui vaim laseb kõrkjate vahel optimistlikult edasi. Ja tagasi.

Enne veel, kui jalg oli veel kangem, ja kevad veel kargem, siis linnaorienteerusin Iru raba turbaaukude vahel ning labürintisin meeleolukal rajal ümber Teletorni.

Nii intensiivset labürinti võiks teha kestuse peale, kes suudab kõige kauem veatult punkte võtta, enne kui aju kokku jookseb. Sarnased etapi kombinatsioonid ja samad punktid viisid deja vu tegelikkusest eraldamise aina ähmasemaks. Palju ei oleks enam vaja olnud, et seal Teletorni all valgeid ufo-kujulisi deemoneid nägema hakata.


* * *
Aga kui keha ei loe, siis loen ise. Raamatuid.

Enne juutide maale minekut jäi hea hinnaga teoste riiulis ette Amos Ozi "Minu Michael". Kuidas seavad end sisse 50ndate Jeruusalemmas noored "Tugevad inimesed suudavad teha peaaegu kõike, mida nad tahavad. Kuid isegi kõige tugevamad ei suuda otsustada, mida nad tahavad." Natuke oli sedamoodi lugu, et autor ka päris hästi ei teadnud, mida ta tahab kirjutada, kuigi päris tugevalt kirjutatud lugu.

Jüri Saare "XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused" kõrvutab pealkirja kategooriates lääne kristlust, islamit ja slaavi õigeusku ning jõuab mitmetes aspektides kahe viimase väga sarnaste joonteni. Igatahes on tegemist päris huvitava mõtteharjutusega, lastes end asetada vaatleja-võrdleja rolli, jälgimaks ja mõtisklemaks, kust oma tsivilisatsiooniga tuleme ja kuhu läheme. Üldiselt muidugi rappa.

Kuidagi sünnis tundus selle peale ära lugeda ka pikalt kapinurgale jäänud 2013 Loomingu Raamatukogus ilmunud Ryszard Kapuściński "Reisid Herodotosega", kus ta ajakirjanikuna maailma eri paigus korrespondeerides jutustab lugusid Herodotose "Historiast", kus too kaks ja pool tuhat aastat tagasi muu hulgas ka multikultuursuse üle arutleb. Ikka see lääne ja ida vastandumine, tsivilisatsioonide kokkupõrge. Lõputu uute seoste ja kontekstide teke, laamade liikumine.

19. veebruar jõudis kätte päev, kus võtsin end kokku Umberto Eco"Foucalt' pendli' kõikumisele allutada. No selles on ju kõik. Või mis sündmust, nähtust, teemat, seal ei puudutata. Uskumatu kui palju võib ühte raamtusse sisse konstrueerida. Lisaks on seda lihtsalt põnev lugeda kui jätta palju maha või kõrvale, saab sellise kerge Da Vinci koodi stiilis põneviku. Aga kui palju on seal veel. Kas tõesti kõik ainult selleks, et kirjutada teos trompetimängijast. Või nagu eco mainib oma "Noore romaanikirjaniku pihtimustes", "Kas oli veel midagi, mis oleks tõeliselt minu"  pärast "Roosi nime". Kaks kujutluspilti - Foucault' pendel Pariisis ja trompetit mängiv Umberto Itaalia vastupanuliikumise liikme matusel. Need kaks tuli endast välja kirjutada. Lihtne, eks.

Muu hulgas võin leida vastuse oma probleemile: "Sa ei nurise ju seepärast, et oled surelikuna saagiks tuhandele mikroorganismile, mille üle sul pole võimu, sa ei vastuta oma vähe klammerduvate jalgade, saba puudumise, juuste ja hammaste pärast, mis ei kasva tagasi, ajapikku maha poetuvate neuronite, kõvastuvate seintega veresoonte pärast. See kõik on Kadedate inglite kätetöö." 

Umbes samal ajal ilmus Loomingu Raamatukogus ühe teise mehe kirjutis, kes samuti kirjutab, kuidas kirjutada: Alexander Genis "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra". Veidi hüplikul, aga väga humoorikal moel siia-sinna karates, muu hulgas näiteks stalinistlike tegusid läbi Piibli tõlgendades. Kes loeb, sel tasub lugeda.

Iisraeli reisil pistsin lennujaamade lektüüriks kotti Loomingu Raamatukogu "Kolmteist Eesti kirja" - 13 Eesti naiskirjaniku mõttevälgatust, midagi laadis, et säiliks nö side kodumaaga. Esiteks oli 70 lehekülge karjuvalt vähe, teiseks veidi ängistav. Ei mingeid trikke, karm olme muudkui tungib paberile.

Seevastu Jaan Unduski "Teekond Hispaania" pakkus tekstilisi elamusi, lisaks autori enda Hispaania omadele. "Turism kui töö maailmast vaimustumise kallal. /---/ kihisev kollektiiv kaardi järgi erutuselt erutusele sammumas. See on nagu orienteerumissport orgasmi maastikel. /---/ Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda."  Ja-jah, kuhu jääb meie maailmatunnetus. Ja nii ei ole sellest tulnud turistlikku reisikirja, et mitte tekitada muljet nagu "elu oleks kusagil mujal", vaid õige teksti otsingud, üritus üles leida, mis tegelikult toimus, nagu autor väidab. Kas ma nüüd sain rohkem aru, mis on Hispaania? "Naine on üleni naba". Läbi Unduski pilgu on Hispaania naine.

Ja siis veel, kaks Roald Dahli. Kuidas need mu lugemishunnikusse sattusid. Ei tea. Need on kuidagi ise tulnud. "Kaheksa ootamatut lugu" ja "Külaline". Meenutavad süžee arendamisel veidike Mehis Heinsaare stiili. Üldse mitte pahad lugeda, kui vahel lugedes midagi teada ei taha saada.

Muti harjutused

$
0
0
Jürikuul ei alusta maa seest nina välja pungitamist mitte ainult rohetaimede hordid, vaid ka massiivne kogus kehakultuurseid üritusi, või tulevad nad kuskilt mujalt, millele sekundeerivad maised aiatööd.

Ühesõnaga on tagumine aeg talvekookonist välja värske õhu kätte ronida, soovituslikult püüda mitte kohe ennast pooleks rabeleda.

Keskealised mutid mõtlevad kevade hulluses endale ka siis asju välja ja kraabivad päikest kartmata mulla pealt ära.

Sihtides 21. mail Maijooksu asemel hoopis Tallinn City Trail'i, tundus umbes kuu aega varem asjakohane proovida, kuidas kere võiks üldse kesta, nii üle kümnekilomeetrist teekonda. Mida polegi vist kunagi joosta üritanud. Ja võib-olla polegi küsimus konkreetsetes kilomeetrites, kui pigem selles, mis pärast saab.

Esmaspäevane reaalsus pakkus testimiseks häid otspunkte koduümbruse maastikel. Mäekalda tänavalt KUMU juurest üles poolteist kilomeetrit Pae parki pargijooksule.

Kaardiga osa tähendas ümber järvekese kahte tiiru märkeorienteerumist. Tehes õigetes kontrollpunktides märkeid ning imestades kajakasaare ja piirkonda kerkinud uute värviliste majade üle, kogunes umbes 4 kilomeetrit.

 
Järgnes mäluorienteerumislik sirglõik Pae pargist alla mööda Valget tänavat, läbi Maarjamäe Piritale, Lillepi parki linnaorienteerumise starti. Vast umbes viiel kilomeetril avanes hunnituid vaateid Tallinna lahele ning võimalus jukukalleraidilikuks karulaugu kogumiseks klindi serva all koos teiste kogukonna mutikestega, tervituseks tuttavaid koertega ning Triinalikke imestusi vastu tulijatelt - sul kaarti polegi.

Kaarti ei olnud mul veel jah kui ma Lillepi pargis peast kujuteldavat otsemat teed sellest läbi minemiseks välja mõelda üritasin.
 
Säherdust kuraasikat trajektoori linnaasumites julgustas ette võtma ka korraldajate seekordne erikorraldus, kus start lahti kuni 22ni. Aega näis jaguvat ja küll ma lõpuks koju kuidagi kooberdan.

Linnaorienteerumise vigur-osa oli seekord Pirita retrokaart aastast 1991 ning pähekulunuid maastikutükke mingil uudsel moel omandada on mulle alati meeldinud. Linnulennulised 4.7 km võin ilmselt järgmiseks ümmarguseks viieks lugeda, sest päris kõige otsemini ei tihanud kulgeda läbi Lillepi mülgaste ega päris ladusalt ei ilmutanud end ajaloo hämarustest punktipiirkonna 8-9-10-11 teerajakesed. Reljeefi kujutamine on selleaegsetel kaartidel üpris mõistatuslik - see oli mõneti eksitavam kui teerajad, mida kujutasin algul rohkem muutunud olevat.

Eks ta rohkem selline tunnetuse ja maastikumälestuse pealt läbimine oli. Põnevam ikka kui lihtsalt niisama kaasaegse kaardiga sealseid orvandeid taaskohtumise rõõmust tervitada.

SI-pulga mahalaadimise ajaks oli kogunenud vast umbes 16 kilomeetrit. Sporttracker mille ma esimest korda pidulikult koos Jaani abiga oma testi jaoks alla laadisin, loobus üritust kaasa tegemast, kui telefoniga esimese pildi tegin. Tehnilises osas on veel arenguruumi. Seega selline veidi uduumbes arvestus.

Kuidagi pidin ma nüüd ennast ka koju vedama. Piritalt on Kardiorgu ennegi liigutud, aga mitte pärast kahte päevakut. Nüüd hoidis reipamat sammu mööda Pirita tee äärt siiberdades sees peamiselt teadmine, et päikseloojang viib ainult kodule lähemale. Õhtu kiskus kargeks ja vastu puhuv tuul muutis liikumise kohati võikaks.

Lauluväljaku esisel tegid liipamise lõbusamaks koeraharjutajad ja mitmed muud risti-põiki läbi territooriumi kulgevad hilised jooksusõbrad. Ise võtsin kursi Kadri teele, Jaapani aia poolsest otsast sihiga otse KUMU suunas, et viimased tõusupoolmeetrid lõpuks koju viiks.

Nu, jaa. Midagi 15 ja 20 kilomeetri vahel koos pildistamise, vaate, kaardiootamise, pulga mahalugemise ja punkti otsimise mõttepeatustega. Kolm tundi läinud nagu näuhti.

Ja mis ma siis nüüd sain? Arvamuse, et 21 kilomeetrit on teoreetiliselt kontrollaja sees teostatav, isegi vast siis kui trass oluliselt rohkem üles-alla tiirutab. Aga eks kajakad pärast naeravad edasi.

Hoopis huvitavam oli teada saada, mis juhtub järgmisel päeval jooksutrennis. No trennis midagi väga ei juhtunud, panin vapralt vastu.

Aga vot kolmapäeval. Õnneks oli just sel nädalal nii palju rohkem pingelisemat tööd, et polnud aega oma segaste tuikavate lihaste üle eriti juurelda. Konditsioon umbes nagu pudel süldivedelikku. Niikui pudelist välja kallad - jääb üks laialivalguv vormitu mass - niikui naha sisse auk torgata, voolab seest kõik kohe välja.

 
Neljapäev oli aga vääramatult päevaku päev. Mõnele uuele tulijale kaart ja suund kätte näidatud, võtsin lemmikuks kujunenud N21A/M21AL ette. Risune ja kivine mets muutis jala tõttu astumise väga ettevaatlikuks. Teip peal, aga ajus püsib tugevalt kartus uuesti koib välja väänata. Teelõikudel ei läinud jooks ka mitte kuidagi. Kange keha sai rohkem lahti kuskil kolmandal kilomeetril.

Rebala maastik on o-tehniliselt huvitav ning ujuv reljeef viskas peamise vimka samas kandis, kus mullu, punkti 5(48) ümbrus võttis taaskord kukalt sügama kui õiget lohku ette ei tulnud, mille järgi siis ikkagi see õige lohk leida.

Mulle oleks sobinud seekord kraadivõrra rohkemgi mõttetööd pakkunud rada, kuid põnevust jagus ning tõhusama füüsise puudumine ei saanud frustreerivaks.

Reedeks oli juba päris reibas olemine. Ei kangust, ei vedelust, ükski lihas ka paaniliselt ei kiskunud enam.

Keskealine mutt veel mõtleb, mis ta teeb ja kuidas edasi on.



Kevade ahmimine

$
0
0
Mu laual on kuus kaarti
kuusnurkne on mu laud,
on või?
kui poleks seal kuut kaarti
siis poleks ta mu laud *

Kevad on nii kiiresti käima pandud, et enne kui tiirutava mõtte kinni saad, ringled jälle kuskil võssi või võilillede vahel.

Hüppetorni metsa all, maanduvate discgolfi ketaste trajektoore aimata püüdes, tekkis R1 rajal säherdune tunne nagu valmistuks Kesk-Euroopa mägietappideks - kuus korda Mustamäe nõlvast alla ja üles, ei jätnud harjutuse teises pooles kõikides ajalõikudes asju enam alati aju otsustada. Aga mingil viisil on finiš saabunud, kui tagantjärgi otsa vaadata kirjalikele materjalidele.

 
 
Keila-Joal ei olnud ülekuumenemist loota ka kõige intensiivsema jäsemetega vehklemise juures. Umbes kümnekraadine vesijahutus kestis otsast lõpuni. Künklesin tasasel moel, sattusin valesse lohku punkti 6(38) piirkonnas - mingi mõõtkava deformatsioon tekib seal alati.

Lasin ennast vihmast uduste okulaaridega märkamatult eksitada paralleelsituatsioonil - kui 9(41) punkti siirdudes sujuvalt hoopis14(46) orbiidile sattusin ning tähise numbrit kontrollimata edasi kügelesin. Kes nendest 5m vahedega joonistatud ninadel ja tippudel ikka nii täpselt vahet raatsib teha.


Üpris külm oli, lihani märg oli juba ammu hakanud. Tegelik ei läinud järsku üldse kaardiga kokku, vahemaa ojani ja sealt järgmisse punkti oli päris paigast ära. Klappimata maastiku kirjutasin oma uduse väljavaate arvele, mitte et oleks võinud hetkekski lasta tekkida mõnel kahtluseussil.

Päris naljakas on see, et vesine kardin muutis taju nii ähmaseks, et kui ma tagasiteel uuesti 14(46) punkti võtsin selle õiges positsioonis, siis ei saanudki aru, et seal juba olin olnud. SI-pulga mahalugemise järel oli kaks varianti - kas hakata teadmisest, et 21st punktist üks valesti läinud on, veel rohkem lõdisema või sooja tundega nentida, et aga 20 leidsin ju üles.

See on siiski kuldaväärt o-tükk. Lummavalt maitsekas looduselamus mistahes ilmavarjundites.

Rocca al Mare tõotas hoopis mõnusamas kevades hoopis kiiremat sibamist. R1 nõudis tavapäraselt lisaks võhmale kuhjade viisi teevalikuid ümber ja läbi talude hoovidest. Ikka leidus mõni lõks, mida piisavalt kiiresti välja ei lugenud või mõni kummaliste suurkaarte moodustamine objektile lähenemiseks. Muidu territooriumil juba tsipa pähekuluvate ehitiste laotuses pakuvad pingelisemaid momente just taluõuede aedade- ja väravate klombid, mis keskendumise rütmi muutma sunnivad.


Millegipärast läks nii, et ma arvasin end ürpris kindlalt osa võtma Tallinna teate võistlusest, mis leidis aset Metsanurga kaardil. Kui siis õnnestub peale enda võistkonda saada liikmeid, kes kiiresti joosta ja orienteeruda ka mõistavad, siis ei lähegi ju kokkuvõttes nii halvasti :)

 
 
 
 
 
 
 
Tegelikult ju ei olnudki midagi koledat. Ilus ka ei olnud. Rada oli huvitav, millel endal õnnestus korraldada ütlemata labaseid o-käkke. Näiteks teise punkti liikudes kadus järg täiesti käest, kaugel ja kus olen. Neljanda punkti leidmise lahendus on lihtsalt kirjeldamatult algajalik. Seitsmes ja kümnes ei tulnud ka just esimesel üritusel kätte, kuid olin saavutanud lõpuks mingi maastikutaju, et end mõistliku ajapingutusega korrigeerida. 13.ndas olin taas soovitud august kolm korda mööda kõndinud enne kui see end paljastas. Jeerum kui nendel puudel oleks lehed ka küljes olnud, siis oleks kaks korda nii kaua läinud.


Juba järgmisel päeval, ikka sama kandi peal, neljapäevak Kiriklas. Vot ei olnud enam vaimu N21A raja jaoks ja avasin skoori N45 klassis. Päris huvitav teevaliku etapp oli kohe esimene - variante oli nii suure tee äärt mööda alt - aga kuidas sa õigel ajal üles oskad keerata; alt põlluserva mööda ja otse läbi rohelise - no aga daa, see roheline; või siis, nagu ise otsustasin, üles põllu nurka-teerada- vastujooksuga teelt otse alla. No sai silgates kere käima. Ootamatu kõrvalekalle tekkis etapil 5(50)-6(58) - ei mõista ka tagantjärgi, kuidas ma siis niimoodi. Etapp 6(58)-7(54) ei olnud ka just päris mõttevaba  - kas oleks kokkuvõttes vähemkulukam olnud siiski kohe üles sihile rassida olnud.  Kaheksandasse (56) minekuks ma siiski kahtlen, kas oli targemaid alternatiive. Ning 9(57) pakkus lihtsalt närvikõdi - üpris lameda ja tiheda alustaimestikuga künkalt õige koht tabada.


Romantilisema poole eest hoolitsesid võsa vahele paigutatud valged ülase ja sinised sinilille õied väänduvate magesõstarde vahel.

Kuues kaart laual on aga võsast väljas maatükil, millel mõnesid paiknevaid objekte võib peaaegu kodu aknast näha. Nii oli soojenduseks hea KUMU juurest trepist üles kepsutada, et end bussipeatuse kõrvalt stardist leida. Soojendust ei oleks nii väga vaja olnudki - ikka lausa palav oli. Ja rajameister ei jätnud kasutamata võimalusi, mis Paepargis võtta oli - korduv jooksutamine üle Pae järve silla, trepid ja astangud  alla järve äärde, isetekkelised künkad ning konstruktiivsed aiad ümber majade, millede sees olevate aiaaukude tajumine, st kaardilt välja lugemine, pidevalt ebaõnnestus. Täiesti segi kruttis lõpus etapp 26(44)- 27(41).


Kuusnurkse laua võib hetkeks nelinurkseks tagasi voltida, et mitte öelda - kaartidest puhtaks koristada. Et sinna mahuksid uued roheelamused.

 
* variatsioon teemal: Mu mütsil on kolm nurka ...

Fanatism Koplis

$
0
0
Kolmapäeval võis Põhja-Tallinnas liikumas näha peale Soome meelesõgedate ka mõnesid kohalikke veidrikke.
 
Ma ei ole päris kindel, kas ajendiks oli just ülemaailmne orienteerumispäev. Isiklik hullus ei vaja väliseid põhjuseid.


See on Jüri Tarmaku ja abiliste butiik-üritus, mille toimumise asukoht vähempopulaarsetes asumites ning kohale ilmuv aasiv seltskond on piisav sisemine põhjus endki platsile sättida, millelegi nii kahtlasele kui knockout sprint

Tundub, et ma ei saa rattalt enam kuidagi maha. Või nagu Jüri täna küsis, noh kas võistled nüüd iga päev. Tuli tunnistada, et nädalavahetus läheb siiski rohkem labidaga maal akrobaatikanumbrite tähe all.

Asumi elanikud, aknal kardina vahelt piilumas, bussipeatustes toekamate kampadena või julgemad koertega väljas, püüdsid aru saada noist segasevõitu tüüpidest, kes knockouteerides mööda õhtust Karjamaad ringi traavisid.

 
 
Eks seal võis mõõtu võtta nii trammidega võidu ajavate noorte koondislaste kui säherduste rahulikumate persoonidega, kel kannatas lakas püsida seniks kuni heki vahele end kinni jooksin. Nii juhtus näiteks kolmandas B-finaali ringis 9(39)st 10(40)sse joostes.


Muidu jagus lõplik kogus teevaliku etappe, mille õige realiseerimise võis ju kodus joonlauaga rehkendamiseks jätta. Piisas ka aedu ja nendesse paigutatud auke, mida võis ju õhtu lõpetuseks teistega kaardilt edasi avastada. Leidus ka müüre ja tarasid, mille külge riputatud punktitähise poolt võis üritada aimata, mitte et seda poleks saanuks legendist lugeda.   
 
 
 
 
Formaat oli selline, et kui esimese ringi eraldistart lubas endale üksinduses mõttepause sisemaailmaga tegelemiseks, siis järgmised ühistardiga ringid olid rohkem ihulise võimekuse peale, mille juures ei pruukinuks aju päris minema visata.


No ja nii siis liigudki valges õhtus kuskil hulluse ja meelerahu piiril.



Kevade zen

$
0
0

Selleks ei peagi mitte midagi tegema.
Et kevad tuleks.
 
Istud vaikselt.
Rohi kasvab.
Lehed paisuvad.
Õitekaskaad on juba ammu jalust nõrgaks võtnud.
Ei olegi muud kui vaikselt edasi istuda.

Lähed ja astud siis vargsi selle sisse.
Mõnel neljapäeval näiteks.

Männikul:

ja Kalevi Liival:

Tallinn City Trail

$
0
0
Veebruari keskel ilmus ACE Adventuurlaste lehele mõte maastikujooksust kohtades, mis tahtis kindlasti järele proovimist.

Kerglasevõitu mõtteks tuli lugeda ettekujutus, nagu ma võiksin tõesti 21 kilomeetrit joosta ja karta oli, et mitte mõnedel lamedatel rullikuradadel. Küll Silver juba teab, kuidas need piirkonna vihasemad tõusud trassile manada.

Tilpnesin rahulikult linnaorienteerumise päevakutel, teisipäeval mängisin tennist ja kui aega sai, siis tiirutasin Kadrioru pargis. Pargis olin õigupoolest juba sügisel Peetri ringile lisanud Valge tänavale viiva tõusu, et siis KUMU kõrvalt trepist alla uuele ringile ähkida. Tundus kuidagi asjalikum.

Veebruari lõpus väänasin jala nii välja, et terve märtsi veeresin niisama. Ainumased kehalis-sportlikud liigutused - mõned jõusaalilikud harjutused suvaliste youtubi videote järgi, kus meeli rõõmustasid rohkem siledaks voolitud kered.

Aprillis viskasin perverssused nurka ja läksid värske õhu kätte tagasi. Uuesti linnaorienteerumine, neljapäevakud, mõnda muud silkamise võimalust siit ja sealt. Teisipäevane tennis asendus jooksutrenniga, mida tööandja lahkelt võimaldas - kohe pärast tööd, tund aega Järve metsas Sparta treeneri Toomas Tarmiga. No vehkisin, hüppasin, lõigutasin ja tuletasin kehka tunde meelde seal minagi.

Kuniks kuu lõpus tihkasin proovida, mis asi see pikemalt kui 10 km jooksmine siis on. Muti harjutused tekitasid kahesugust sentimenti, kuid peamiselt siiski selle mõtte, et kui nüüd veel mõistlikus rütmis jätkata, siis äkki jaksab finiši lindi alt ennast enne läbi libistada, kui see juba transpordivahenditega platsilt minema on sõitnud, kokkurullimisest rääkimata.


Nädal enne lükkasin endagi nime osalejate listi. Eks ta jabur oli.

Laupäevahommikul vaatasin, kuidas akna tagant siirdub mööda hordide viisi naisolevusi Maijooksu stardi poole ja mõtisklesin, mis poolused mina segamini ajanud olen, et end õhtuks sinna küngaste vahele rebima olen sättinud. Jäin lootma zen-kevade jätkule - kõik on juba esimese kilomeetri lõpus puude vahele kadunud ja ise lihtsalt tiksun. Üksinda mööda rohelust, number millegipärast küljes.


Pirita velodroomil, stardis, kuldas päike viimistletud lihastega persoone, kellest peamiselt ümbritsetud olin, sekka jäi silma siiski ka mõni üksik, ümarused muul viisil omandanud tüüp.

Kell kuus õhtul asuti stardivärava taha, et sealt robinal vales suunas ajama panna. Enda stardikiirendus piirdus tempoga, mis selleks ajaks kui ma velodroomi tunnelist välja sain, oli kirjule välejalgade kambale õige suuna peale saanud.

Edasi järgnesid esimesed mõnisada meetrit, mis on alati kuramuse raske - õhk ei käi läbi, jalad ei liigu ja alati on tunne, et ma parem suren kohe ära. Pärast Tamme laskumist pääses õhk läbi, jalgu ei pannud tähele ja jäi ainult puhas nauding. Pirita jõest, millega vulises kaasa vajuv päike, toominga õielehtede sajust, küünlavalgel punkrist, võililleväljadest jõeluhtadel, nirisevatest ojadest, sookailu lõhnast Iru rabas, tulbimerest Botaanikaaias, laksutavatest ööbikutest.


Kaasaelavatest griller'itest, kes jõekallastel oma piknikuplatsi ja -seltskonna keset rada sättinud olid. Ühel kambal oli kaaselamisest selleks ajaks juba hääl ära mu meelest, kui nendeni jõudsin. Davai, davai. Nojaa, number küljes, andis julgust otse läbi seltskonna kütta. Üldse mulle tundub, et slaavlastel on sportlastesse kuidagi väga innustav suhtumine. Meenub kunagine sise-o Kristiine keskuses jeesti, jeesti saatel. Sel ajal kui eestlane kõõlub oma aiavärava küljes ja parimal juhul tihkab eemalt uurida, mis teil siin toimub.


Innustusin banaanist ja kummikarudest, mis aitasid jõuda esimese ringi kolmeteistkümnenda kilomeetri lõpuni uuesti tagasi Velodroomile ilma suurema enesetunde piinadeta. Kahte tundi polnudki veel läinud ja siinkohal olekski paras olnud lõpetada.

Teise ringi kaheksa kilomeetrit oli juba selgelt tigedam kangutamine ja paekalda tõusude eel seisatasin nende ees aupaklikult, enne kui ronima asusin.

 
 
Kuigi rajaskeemi velodroomile maha jätsin, siis Pirita jõe ümber niguledes olin nö pidevalt kaardis. Teise ringi alguse rohelises koridoris vibreerides ei teadnud ühel hetkel enam, kus küll olla võiksin. Lasingi ennast siis vedada kollastel täppidel ja roosadel lintidel ja sellel põõsaste vahelises urgitsuses - justkui mingi toru, mis sind iseenesest edasi tõmbab.

Paeastangust üles saanud, läks eriti raskeks. Sest nii ilus oli.


Olen mõned korrad sinna Suhkumäe serva peale sattunud ja alati suu ammuli imestanud, missugune vaade sealt alla linnale ja lahele avaneb.  Seda kohta ei oleks oma kodusele jooksuringile sugugi mitte raske sättida, aga grillerite vahel jõlkumine ei tundu mitte alati nii turvaline kui seekord.

Merelt tõusev jahe udu pakkist päikest oma siidjasse uduloori ja jättis kilukarbi joone aimatavaks. Limpsisin viimases joogipunktis spordijooki ja olin täiesti ilma sõnadeta. Lummade lumm.

Kõhe lõõtse puhus üle järsaku serva, lüües puude lehed õrnalt värelema. Olin sunnitud omagi värisema kippuva keha kaldast alla ajama kui meeled jäid endiselt ülesse serva peale.



Lõpetuseks olin vähem kui kolme tunniga finišis - poleks lootnud uljamates unistusteski.

Äärmiselt võimsa emotsiooniga üritus. Kajakad naeravad järgmine kord. Ja korraldajad teadku, et lisaks saadud emotsionaalsele laengule, on keegi nende riugaste pärast nõuks võtnud ennast vahel veidi liigutada.

omasugusega puhkimas viimasel kilomeetril

XT Kevadrogain Laulasmaal

$
0
0
Kontoris käib korruste vaheline tervisekilomeetrite läbimise võistlus ja kui oma laupäevase 21 km kõrvale ka pühapäevased 23 km kritseldasin, kerkis üles küsimus, mis mul nädalavahetusel juhtus - ei leidnud kodu üles või?

Natuke sedamoodi ta võis ju ollagi, igatahes umbrohud jäid see nädalalõpp maale koos tärkavate lilledega võidu mullast välja edasi punnitama.

XT-Spordi Kevadrogain tundus hea plaan, kuhu ennast üheks mõnusaks kevadiseks pesakondlikuks jalutamiseks kirja panna.
Aga.
Just siis kui nimed kirja olid saanud, ilmus Raideni poolt välja sõbra sünnipäevakutse sportlikuks nädalalõpuks tolle vanaema juures maal.
Mhmmm.

Mis siis ikka - 'perekond' muutus tuiavateks veteranideks HD40+ , mis tähendas Jaani pikkade sammude järel kiirkõnnis püsimist, mitte loodetud veidi mugavamat tempot koos minu koibadest veel napilt lühemate Raideni omadega.

Päike oli parajalt paks kui ta parklas Kloogaranna Noortelaagri mändide vahel küttis. Nokkisin kuuse küljest värskeid kasvusid, mälusin neid ettekujutusega, et need võiks kuidagi taastav-toniseerivalt mõjuda. Isegi kui neist võis ammutada aineid, siis eelmise päeva emotsioone need  kehast ja meeltest päris välja ei uhunud, et täielikult keskenduda.

Keskenduda näiteks raja planeerimisele, mis tuli 5 minutiga ära teha. Jaan arvas küll, et teeme ikka nii nagu Soomes - kolm tundi mõtleme, no ja siis ei jää muud üle kui tunni ajaga kõik läbi joosta.

Meie ugriliku kiirusega mõttetööle jäi sellest viiest hetkeks ikka väheks, sest muud plaani meil ei tekkinudki kui et hakkame alt lõuna poolt järjest noppima.

Jaan oli piirkonnast teinud aerofoto juba nädala alguse poole liinilennul ARL-TLL, aga ilmselt on rakurss veidi valeks jäänud ja kõik punktikohad ei paista hästi välja.

Kui püüda leida mõnda põhjust, et miks nii kidur punktisaak.

Kodus oli muidugi hea pärast tänitada, kuhu jäid 64, 41 ja 92 ning milleks need 21 ja 24. Punktihulga per kilomeeter oleks ikka tiba kõrgemaks saanud ajada. Eriliselt tuleb põdeda, kui see on eesmärk, punkti 92 kaarelt maha kukkumist, arvestades veel seda, et lõik 50-81 oli mõõdukalt risune ja teerada peamiselt üle rööbaste mudasse ja vee alla mattunud, mille läbimine võttis aega.


Punkt 71 tähis oli kuumaga aurustunud või kees algusest peale vales kohas. Kui eeldatavasse punktipaika  jõudsime, oli piirkonnas mitmete erinevate generaalplaanidega võistkondi, kuidas ikkagi asukohas viibimist jäädvustada - helistada korraldajatele, pildistada auku, loota kaasvõistlejate tunnistustele, veel ja veel kammida männialuseid. Jätsime meelde, et olime siin ja siirdusime edasi.

Muidu läks ilusti.  D-vitamiini imbus kolinal keresse. Kõndisime merepiiril luikede ja kajakate tuules, sirutasime end palgipurretel, lobistasime ojades, sahistasime männikutes.


Üksik sürrealistlik rong rannaliival, igatsedes oma oranži lipsuga vedurijuhti, kes parasjagu männi taga telefoniga vestles. Tolle porgandiga oleks saanud mõnda järgmisse punkti sõita või üldse kaardilt minema kihutada.

Ise olingi tiba pildilt ära, kuhu Jaan püüdis mind oma lobaga tagasi tuua ja tundus ebatavaliselt jutukas ja reibas, võrreldes minuga. Eksole, Jaan ja jutukas. See näitas ainult mu enda seisundit - argumenteerimise vaimu ei olnud just liiast. Kokkuvõttes olime mõlemad pehmed - Jaan andis leebemalt järele minu raja õgvenduspaanikale, mis tavaliselt nii lihtsalt ei sünni. Ja mina ei mõelnud eriti üldse midagi.



Või mida siis ongi nii väga vaja?
Suhelda keset männikut, lasta kevadel ennast tümaks pommitada, imestada looduse ja kõikide nende õhu kätte tulnud säravate ja helgete persoonide üle, kes pidevalt mööda ja vastu tormasid.

Või jätkates zen-lainel, siis Minna üks miil ida poole on sama, mis minna üks miil lääne poole. 

Nüüd ei teagi, kas tulime läänest või läksime itta.

Vanamees ja suvi

$
0
0
 
Selleaastane kevad on nagu vanamees, kelle saagi on maale randumise ajaks käest söönud teravahambulised päikesekiired.

Pööripäevased õitsejad on suve õue peale astudes kardetavasti raagudes nagu paljaksnäritud kalarootsud. Üksikud lõikavad rahesööstud on rohkem haava parandamine soolase ookeaniveega kui leevendus põuale.


Aga valus ei olegi küsimus. Esialgu lämmatab intensiivne ilu tulevikku jääva tühjusetunde. Võitlus rammusa marliini paremate palade pärast ei käi mitte ainult pikkade õhtute katuseharjadel, vaid veab ka kaugematesse vetesse.

Ootan aasa peale pargitud autos, millal neist tuulte poolt ärapuhutud võililledest saavad Navitrolla kaelkirjakud, sest taevas on hammustamiseks sobivaid suhkruvati pilvi täis.

Aeg näitab oma pahelisemat poolt ja mul ei õnnestu teda kinni hoida. Rabelen starti, endalt ulmasid maha raputades.

Nelijärve ooside vahel sulpsatavad parv haaval rohelusse o-kodanikud Tallinna Meistrivõistluste tavarajale.


Risudavõitu grüüne  on parved laiali lammutanud ja toimub sootuks kaootilisem ristlemine, kus igaüks seisab iseenda eest ning tarvitab instinkte või midagi, kuidas pääseda rajameistri söödaks pandud ninaesise eest. Helgemad jagavad hoiatusi, milliste kändude ja sihtide taga võib leida punktitähiseid.

 
 
Laperdan peamiselt suurte kaartega mööda teeradu ja imestan, kuidas meesisendid tormavad läbi pikkade kuuskede vahelt nii et plõgin taga - plink-plink lendab kuusetihniku alumistest kihtidest lahti kuivanud oksi. Kõrvadel hakkab valus.

 
 
Seitsmendas (47) ninapunktis satun sireenide küüsi või oli selleks hetkeks linnuvidin lisaks ähmastunud kõrvakuulmisele ka nägemise hägustanud. Proosalisemaks põhjenduseks võib pidada ka nigelat kaardilugemist oskust, miks punktipiirkonda jäävaid pätsikesi eri külgedelt traalima oli sunnitud.



Pärast üheksandat punkti jätkus mitmes etapis sündmustik mina ja vanad mehed. Härrased kadusid kurjakuulutava raginaga otsesuunas läbi täiesti rõveda risu, sel ajal kui ise mööda sihte ja radu ringiga silkasin, et siis maskuliinsele kambale uue punkti läheduses taas mingi suund anda.


Tõelised kuuseaugu punktid olid sel korral kõrvale tõstetud. Säherdused mahlakad viie meetri sügavused auguobjektid, mis on kaetud vähemalt kolme üksteise otsa risti kukkunud kuusega ning mille põhjas asub punktitähis. Isegi kui juhtud okste vahel silmama punavalget plagu, siis SI-jaamani pääsemiseks tuleb laasida pool kuuske või omandada rumeenia naisakrobaatide vorm ja mõõtmed.


Pealinna meistrid ujusid pinnale. Teised ulpisid ka välja. Kas konksuga või konksus. Eks igaüks ise imestab.


Ühel neljapäeval sattusin Tugamanni. Ikka rõngastega kaart peos.

 
 
Ei pääsenud mudamärgadest jalgadest ega nõgeselehtedest. Ei pääsenud väga sakiliseks veninud etappidest. Tunglesin välja piibelehtede lõhnavangistusest ja kullerkuppude õienuppude ahistusest.


Kevad on nagu vanamehega paati vedav marliin, konks kõhus. Ja võib-olla ainult poiss aimab, et ärasöödud aasta-aja saab hai kõhust kätte alles järgmisel aastal.

* * *

Vahel satun parki.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

Vihmalõhnas metsa peatus

$
0
0
Ikka läks korda sikutada nädalarütm selliseks, et neljanda päeva õhtul see peatus metsas. Mitte just alati ei jää see paigale koos kahe Metsa endaga.

Pesakond pudenes julgelt laiali Kulli järve juurest Kõrvemaa puude vahele. Sealhulgas Raiden iseseisvat o-hooaega avamas, läks liikvele siis, kui olime stardis M12 rajapildi kahekesi koos kaardimaterjali järgi läbi töötanud. Jäi vaid loota, et metsamaterjali enda menetlemine annab vähe tõhusamaid tulemusi kui kolm aastat tagasi O-nädalal.

Rohkem kui üle kuu kadunud vihm, andis ennast nüüd nuusutada. Hommikutundidel lausa lopendas kohapeal. Ähvardas õhtulgi päris ligi tulla, kuid puges ööpäeva viimasteks tundideks taas peitu.


Iseenda sisemine pudedus ei lasknud riskida N21A rajaga ning püüdsin end joonel hoida eakohasemal N45 rööbastel.

Esimesest künkast üles turninud, tabasid järjepanu alarmsed signaalid korpusest erinevates ilmingutes. Kohanemist rohelusega takistas ära põrutatud selja tuikamine, ahastamapanevalt kanged koivad, raskustega fokusseeruv silmanägemine, tuimavõitu pea kõige otsas.

Jälle mingi faasinihe, kus äraistutud kere on äkitselt visatud metsa vahele, kus teda sunnitakse kalpsama üle murdunud puude, kepsutama mustikavarte vahel, otsima sambla seest toekamat pinnast.

Kohtumine raja esimeses pooles eri lõikudes Raideni ja Jaaniga, kellega kordamööda diskuteerisime võimalike punkti asukohtade üle, juhtis tähelepanu kõrvale kehalisest viletsusest. Tasakaalupunkt saabus kuskil 7nda tähise kandis, kui kaart käes hakkas rohkem kõnelema, ka mikroreljeefsetest pesadest ning mets ise muutus kõigis oma elementides nauditavaks. Finišist minema kõndides vaid aimatav seljaägin end meelde tuletamas.

Raiden oli oma tükiga üpris ladusalt hakkama saanud ning kiitis asjaolu, et legendis olid ka tekstid objektide selgituseks - neid kriipse ja krõnksusid ei ole ta ikka endale selgeks teinud. Vaid viienda (58) punkti auk ei olnud end mitmekordsel katsel teeristist uuesti alustades kätte andnud. Üldine rahulolu veedetud tunnist oli siiski õhust tabatav.



Enesetunne metsas tuulamise järel oli tagasisõites endalgi juba nii kobe, et Jaani M21AL kaarti uurides ei saanud enam aru, mida ma küll õieti pelgasin. Kui kipubki olema norm, et kere läheb alles kolmandal kilomeetril ladusalt käima, siis 4,5 on ainult õrritamine.


Seda ju lõpuks küsima lähedki, selleks ongi see peatus metsas - et ära nüristunud nahavahe ja meeled saaks jälle korda. Vahel võib hingetõmbe hetk metsas rohkem tagasi anda kui sealt tahtma lähedki.


Jukola 2016

$
0
0
Sel aastal oli ilmavanal ja teistel kaadritagustel jõududel mingi eriline vimm kogu selle metsiku orienteerujate kamba vastu, kes olid end taaskord Soome suurimale spordiüritusele -  Jukolale, Lappeenranta kanti metsa veerde sättinud. Ilmselt et katsuda o-hullude peal järele seitsme venna raskemaid päevi.

Sooja oli küll pealt 15 kraadi, kuid seda lakkamatus vihmaduššis, mida tuulehood keerutasid lagedal kõigis kuues suunas. Täielik spaa nädalavahetus.

Pudipadi

Olime kirja saanud tavapärases optimistlikus toonis SK Aasa5 naiskonna, mida oli osaliselt kohale vedamas 'treener' Jaan, kauba peale veel üks Raiden. Mullusest erinevalt Reeda asemel Triina. Jantide rada hakkas aga kulgema siinpool lahte. Maaril oli õnnestunud oma reisidokument jätta töömasinasse, mis asus sadama suhtes linna teises servas Männikul. Õnneks olime niipalju vara kohal, et jõudsime läbi tühja linna sellele järele kihutada. Õnnetuseks oli aga kontoriruumidesse sisse saamiseks vaja üles ajada valvuri-Vasja, kes arvas end kohale vedavat paarikümne minuti jooksul.

Jätsime Maari kahjatsedes turvameest ootama lootusega, et ta taksoga õigel ajal laevale jõuab. Õnnetuseks jäi ta umbes kahe minutiga siiski laevast maha. Õnneks aga pidi Triina sõitma Soome suunas pool tundi hiljem väljuva Vikingiga.

Õnnetuseks puudus Vikingite laevas levi või mõni muu tehniline põhjus, miks Maari ei saanud kuidagi Triinat kätte. Õnneks leidis Maari mööda laeva ringi konnates Triina üles, kuigi oli vaimult valmis tundmatute o-olekus tüüpidega hääletusläbirääkimistesse asuma.

Teine pool tiimist veetis aega samal ajal Tallinki aluse peal, mis suutis üllatada broneeritud buffees sellega, et Siiri märkas ühe laua peal silti kirjaga 'Jaan Metsa'. Muuvisime sildi lauale, mille ümber me ennast juba sättinud olime. Teiseks olime omale juba kunagi veebruaris ostnud ülepääsuks Priority Car'i, millega saab laevast esmajärjekorras lahkuda ja mis töötas isegi siis kui chek-in'i väravas viimased olime.

Nii olime siiski täies võistkonnas teiselpool lahte ning mõningad läbitöötatud variandid kolme osalejaga neljaliikmelises teatevõistluses osaleda, jäid tahaplaanile. Triinale lisareisija sobis, kes aitas tassida 2,5 kilomeetri kauguselt parklast kodinaid telkimisplatsile.

Aga parklasse kohale jõudmine ei pidanud nii lihtne olema. Õnnetuseks suutsid kaks bussi vahetult enne Triina masina keskusesse jõudsmist põhjustada liiklussituatsiooni, mis ülejäänud kulgejad tolle olukorra tõttu teele seisma jättis. Õnneks olid nad seisma jäänud parasjagu kohta, kus sai lipsata väikesele külavahelisele ümbersõidule, mida Triina kaardilt tuvastas.

Põlluparklast jätkus kolmekilomeetrine teekond kahel jalal telgiplatside poole. Platsile tuli aga ka reaalselt kohale jõuda. Soovitavalt stardiajaks. Ja veelgi soovitavamalt piisava varuga enne starti, et infotelgi juurest oma stardinumber kätte saada. Parklast oli eesmärgini vast oma 3 kilomeetrit. Osa teest kulges läbi tiheda metsa. Kasutasin esimest tee äärde jäänud vetsurivi, mis tegi kulgemisse umbes 7 minutise pausi. Kui inimmasside vahel edasi läksin, tekkis korraga tropp, uimased urgilased midagi seletasid natuke valjemal häälel, aga päris hästi ei saanud aru, et kas midagi on juhtunud. Trügisin edasi, stardiaeg aina lähenes ja jõudsin teele ümber kukkunud kuuseni, mis oli vähemalt kahest inimesest tikuvõileiba üritanud teha. Nägi välja, nagu see oleks juhtunud umbes 7 minutit tagasi.

Nüüd märkasin neid teravaid tuulehoogusid. Ning pea täitus mitmete segaste luuludega, sh mitu puud veel kavatseb ümber kukkuda? Pärast selgus, et vähemalt üks suurem haab kukkus ümber telgiplatsi taga kui Jaan ja Raiden magamisaset üles sättisid. Hiljem kuulsin korra veel mootorsae undamist. Tõsi, metsas olles ei jõudnud ümberkukkumise potentsiaali omavatele kuivanud puudele liigset tähelepanu pöörata. Minust jäid nad sinna kõik püsti.

Pikali ei lennanud aga mitte ainult puud, vaid ümberkukkumise all kannatasid ka mõned portatiivsed vetsud, mis olid lausa jalad ülespidi kraavi kukkunud. No eks ole, kui need päästjad juba saagidega ringi sahmisid, asi see siis lisaks puu alla kinnijäänutele, kodanikke peldikust välja saagida. Tuletõrjujatel survepesu ka kohe käepärast. No ja ürituse lõpuks nägid enamus kohalviibijaid niikuinii nii mudased välja, et kes see ikka oleks midagi aru saanud ...

 
Haapsalule pakuti seekord kõva konkrentsi. Siiri kirjeldas ühte kaasvõistlejat, kes oli kõige porisemaks sõtkutud koha peal komistanud ja täies laiuses kõhuli lennanud. Vahetult enne joogipeatust. Hoolitsevad joogijagajad olid aga olnud varmalt valmis võistleja joogiks mõeldud veega vähe kabedamaks loputama.

Justkui ilmahulluse leevendamiseks oli korraldajates tärganud seekord üldse mingi eriline hoolitsuse hoog. Varasemast mäletan, et olen peaaegu sõimata saanud, kui julgesin küsida, kus pool pesemine asub. Üldiselt igaüks teab ise kõike ja saab ise hakkama.  Seekord aga - Anul oli number kolme haaknõelaga kinnitatud, starti sisenedes seda märgati ja pakuti lahkelt neljandat. Minu EMITi kontrollis märgati, et mul puudus see augumärkeid fikseeriv paber, mida mulle siis ka lahkelt kohe jagati. 'Tahad sa siia oma tiimi numbri ka kirjutada? Näe seda tehakse nii..." Hommikul kaardijärjekorras küsiti seitse korda, kas kõigil on ikka nimi ja telefoninumber paberile pandud, kas on vaja pastakat, kas parkimispilet on ka ostetud, kas oled järjekorras äkki hoopis muu asja pärast...

Miks tegelikult mindud sai

Ühe mõttena mõlkus meeles orienteerumine. Kui niisugune - väljakutsuv maastik ja rada.

Võib-olla oli meeltes mõnda sportlik-võistluslikku - näiteks saada 1018 kohalt tuhande sisse. Tuleb tunnistada, et minu etteaste sellises suunas küll ei liikunud. Andsin vahetuse üle 1201. kohalt. Ütlesin teistele, et läheb poolteist tundi ja nii ka läks. Sellevõrra õnnestus tiimi kohta ulmeliselt parandada kõigil järgnevatel - Maari, Triina ja Siiri soorituse lõpuks jõudsime 745. kohale. Või nagu ma juba korra öelnud olen, kui õnnestub võistkonda saada osalisi, kes joosta ja orienteeruda oskavad, siis ei lähegi ju nii halvasti.

Liigutasin end esimese punni järgi läbi võsa vahemaid tajumata, maamärke korralikult lugemata mikroreljeefi, kus õnnestus enne oma tähiseni jõudmist läbida kaks täiendavat hajutuspunkti, samas toonis jätkasin teise punktiga. Ilma sotsiaalabita, mis väljendub eelkõige selles, et need kes on õiges punktis näitavad oma kaardilt neile kes on vales punktis, kus nad kõik asuvad tegelikult, ringlenuksin seal hommikuni vist. Lootusetult segane maastk ja millestki kinni hakata enda paika saamiseks, piinarikas. Ehmatasin oma sellise stiili peale päris ära ning suutsin end pisut kokku võtta. Aga võib-olla läks rada edaspidi oluliselt lihtsamaks. Rajameister oli ikka tõsist auru pannud kahe esimese etapi kujundamise peale. Või oli see puhtalt mu enda sisemine häälestuse ja kohanemise aeg, mis alguse nii pikaks ja kohmakaks venitas.


Teadsin oma väga kehva käivitumist, aga midagi tõhusat kiireks keskendumiseks esimestel etappidel pole suutnud iseenda seest üles leida. Lihtsalt vajan mingit aega, ka päevakutel, et end maastiku osana tundma hakata.

Edasi läks aga juba oluliselt lihtsamaks. Lohad hakkasid tööle, maastik ja kaart omavahel kokku käima. Ometi olen liikunud terve trassi ulatuses kuidagi  liiga uimases tempos. Oma meelest ikka justkui ei jalutanud.

 
Lagedatel raiesmikel peksis tuul arutult vett näkku ja lõpuks olin saanud täieliku puhastusrituaali osaliseks - nii peast kui kerest. Metsaskäigu riided jäid lõpuks kõige puhatmateks.

Maari oli igatahes vahetust vastu võtmas ja kui ürgema Triina telgiplatsil õigeks ajaks tite ka toidetud sai, siis kõik kujunes nii nagu rehkendatud :)

Tagasiteel hakkasid Siiri ja Maari seletama midagi mingist vaatepunktist ja sillast. Tundus kahtlane kui väitsin, et mul küll keset rada mingit silda ei olnud. Siis tuli välja, et sild, st trass lausa keskusest endast oli läbi tulnud. Ei mul küll ei tulnud. No kuidas ei tulnud, kas ma siis ei pannud tähele. No vihma ladistas ja ma vaatasin kogu aeg maha. Seal oli veel see mudane põllu lõik. Põllulõik? Jaan kuulas meie keskustelu ja kui ma ikka ühestki sillast midagi ei teadnud - kahtlustas, kas me ikka aja üldse kirja saime, sest tundus juba väga küsitav, mis rajal ma üldse käisin. Siis kui üksteise kaarte uurima hakkasime selgus, et kõigil oli õigus - 2. ja 4. vahetus toodigi poolel maal üle keskuse põllu. 1. ja 3. aga mitte. Toda ma Jukolast varem ei mäleta.

Võib-olla sellisel massiivsel kujul orienteerumine ei ole päris klassikaline viis seda teha. Ometi on jätkuvalt mingi maagiline fluidum kogu selles ürituses. Iga detail, mis annab kokku Jukola ja mida muidu ja mujal ei ole.

Seekord tekkis küll rohkem kui korra tunne, et kas maailm meid selliselt ikka vajab.


Parkla eepika

Meie õnn oli see, et auto koht oli üpris ühe väljasõidu mulgu juures, õnnetus aga see, et see väljasõidu riba oli täielikuks mülkaks küntud ning omal jõul me põllul just kaugele ei jõudnud. Maari kalkuleeris ja vaatas põllul laiuvate autode rivisid ning arvas, et esmaspäevaõhtuks võib-olla jõutakse nonde kahe traktoriga see põld sõidumasinatest tühjaks kanda. Minu kujutlusse ilmusid kaadrid apokalüptilisest maastikust, mis täis külili ja pooleldi mutta vajunud autosid ja traktoreid - põld, millega pole enam mitte midagi teha.

Nii eepiliseks asi siiski ei läinud, inimesed ikkagi suudavad kaoses toimida ja korrastuda. Ning Triina ja Ülo juhtum annab lootust, et inimkond ei pruugi siikski kohe homme veel välja surra: "Me saime omal jõul parklast välja. Jõudsime sinna, kui järele oli jäänud üsna vähe autosid. Kell oli vast 15.15. Pilt oli väga troostitu. Tekkinud oli mitu traktori järjekorda, aga kõik polnud "töötavad" järjekorrad. Esimeselt seisjalt küsisin kaua ta on seisnud, tuli välja et 2 tundi. Mina kaotasin täiesti lootuse, et veel laevale jõuame. Aga Ülo hakkas vaatama, et kuskohast võiks läbi saada. Kuna platsil oli üsna vähe autosid, siis oli võimalik edasi liikumiseks kasutada rohuribasid kus enne autod parkisid. Ainus koht, kus tundus olevat võimalik parklast välja saada, oli kõige keskusepoolsem nurk, aga meie olime praktiliselt parkla teises ääres. Ta siis käis tee jalgsi läbi ja otsis võimalikke läbipääse. Nurgani jõudmiseks oli vaja ületada umbes 7 porirada. No ja siis hakkasime neid järjest igaühe jaoks eraldi hoogu võttes ületama. Plaan õnnestus ja jõudsime kell kaheksa väljuvale laevale. Lõpp hea, kõik hea!"

Täiendavaid ilmekaid pilte osalejatelt: Jukola 2016

Suve sähvatused

$
0
0
 
Suvi silkab ringi pilvede vahel nagu kratt.
Komistab tulejugadega vehkides otsa veepangedele.
Pillab sädemetega mängides niidule veripunaseid maasikaid.

Litsub pika päeva kuumaks, see jääb lühemaks.
Tassib kohale küllusliku suvenoosi. Vaid siruta käsi, ja tee silmad lahti. Siis näed, mis pihku said.

Vahel võib üht-teist ka jalgu jääda.

Juba jupike enne Jukolat viisid jalad tööpäeva lõpus kontorist diagonaalis üle Järvevana tee, risti üle Pärnu maantee Tondile. Enne kanepisepikuga (neid ja teisi saiu oli kuskilt üle jäänud :) koju siirdumist, oli asjakohane läbida viimaste sirelite õielõhnades linnaorienteerumislik sprindirada Tondi asumis. Üllatavalt palju teevaliku variante siit või sealpoolt, sekka mõned kandilised kaared, aga peamiselt kiireid jalgu.

 
 
Ikka veel enne Jukolat viis hoopis üks teine vihma lõhn Ihasallu. Seal ei ole ka kuiva kunagi. Soisemad paigad kubisesid sääskedest. N21A rada ei läinud mitte ainult nagu soode ja sääskede õhtu. Sõpradeks tuli saada ka mitmete kividega. Pikimat tummfilmi stseeni - sookene, auuu, etendasin 13. (56) punkti ümbruses.

 
 
Jaaninädala alguses, kui suvi jala juba stardijoonele valmis seadnud oli, võtsin ette silgata kodust Piritale ja tagasi. Ilus ja valus. Õhtupäike noolis mööda merd kaldal promeneerivaid kodanikke. Jooksurütmi tabada üritavad kodanikud põntsusid mööda ebamugavat kaldarada. Pirital võis proovida mõõtu võtta Juliusega, kes 90 aastat tagasi Kloostrimetsale 29 minutiga tuuri peale sai:
"Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud Kaitseliidu päevade o-jooksu (meistrivõistlused) 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 (üks kilomeeter 6 minutiga) Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud kergejõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus)" 

Ega nende süüdimatute Juliustega on nagu on, tee peal jooksis mitmeid mööda täpselt sama kaardiga.

Pärast kuuma jaanipäeva, kallati uue nädala alguses kõik jälle veega üle. Loomaaias võis esitada retoorilisi küsimusi - kes on loomad ja kes on aias ja kumba kategooriasse jäävad need puuride vahel ringi leekivad tüübid.


Julgemata riskeerida võimalusega kaart seekord koos punktidega endale ise disainida, usaldasin ses töös rohkem rajameistri poolt juba lõpetatud taiest ning püüdsin melanhoolse jääkaru hüpnoosist pääsemiseks koibi kiiremini liigutada.

 
Viimase punkti poole koos robotitega - alt niiduk, ülevalt droon

 
 
 
 
 
Neljapäev loksutas Ülgasele. Maastik on seal sõnulseletamatult ülge - veidrad pinnavormid ja ootamatud taimed moodustamas kohati maagilisi padrikuid. Kiira-käära siin ja sealpool orgu, et mitte öelda tranšeed. Igaks juhuks ei olnud kõrgusjoonte vahet kaardile pandud ka, et üle ei mõtleks.

Nii läks 13. (37) punktini päris loogiliselt, kui jätta tähelepanu alt välja tiirutamine ümber kuuenda (43). Sõgedalt arvasin, et 13st 14sse on hea plaan liikuda all tranšee põhjas, aga see needus muutus rõvedaks pilliroo sooks. No üldse ei läinud. Sinna kõrkjate vahele lödistama. Pöörasin ümber ja kraapisin ennast kuskilt üles tagasi. 14st 15sse oli ka vaja kügeleda nende kiviklibuste ja tihnikuga kaetud tipukeste vahel, selle asemel, et ülevalt mööda teed lipata.

Ja kes siis enam üldse jaksas mõelda, kuidas sinna 16sse hea pääseda oleks. Kasutasin juba tuldud teed. Viimasse punkti minnes käisid jalad risti all ja kadusin üldse kuskile kasevõsa vahele täiesti ära. Praegu tundub, et olen ennast üles leidnud.


Pärast viimast nädalavahetust, kus suvi kuumatorud pauguga auklikuks lasi, võis rahulikumas tuules seada jalad Stroomi rannale. Sa võid ju neid jalgu lõpuks igatepidi asetada, aga kui ülemises ladvas olev hallollus keema lasta, siis läheb nii nagu tavaliselt. Või siiski, veidi ebatavaliselt - mingil täiesti meenutamatul asjaolul olen 13st punktist otse 19sse siirdunud. Lihtsalt, asjalikult, järjest. Ise veel imestasin kui kolm punkti lõpuni jäänud oli, kui sisetunne korra mõista andis, et ajaliselt pole nii kaua jooksnud, et kas tõesti 6 kilomeetrit täis saaks olla.

Vahel võib aga ka rahulikumalt. Suvepäev kuurordis. Plaan ujuda Paralepa rannas, muutus pühapäeval rannailma asendumisel talve ettevalmistamisega hoopis moboks Paralepa metsas ja lõppes mõnusa lõunaga Väikese Viigi ääres Väikse Viigi kohvikus.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
"Igal juhul on endasse päralejõudmise eelduseks hetkekski olemisunustusest väljuda ja liikuda nõndasuguse autentsuse poole, kus käsi või jalg on ilma püsitu üliagaruseta otse elu pulsil. Kuidas seda täpselt teha, on jalgavõtmise küsimus: tuleb lihtsalt jooksma minna ja uhiuus eneseotsingumootor hakkabki pisitasa tööle."arvab Raivo All viimases Sirbis ja mõndagi muut veel kehast ja vaimust - "Postsportlikust kehakultuurist. Masinad muutuvad aina nutikamaks ja meie aina masinlikumaks"

* * *

Eks jalad ka ainult ei jookse. Vahel jooksevad hoopis kirjaread läbi silme eest.
Tõsi, kirjaridade moodustatud kogumid on üpris sama eklektilised viimasel ajal kui peategelane suvi.

Puhkuse peale mõeldes. Mirjam Johannese "Minu Barcelona", mis kirjeldab linna seestpoolt, kui seda üritab lahti võtta noor ja energiline inimene. Sellises toonis, et himu puhkuse järele ainult süveneb.

Eugen Ruge "Cabo de Gata" alustab oma reisi Andaluusia rannikule Barcelonast. Pageb sealt inimvaesesse, reljeefsesse kalurikülla. Sombuse ilma lugemine, mis on võimeline kiskuma esile turtsatusi. "/---/ Georgile kirjutasin, et siin on parvede viisi lendkalu, kelle mentaalse energiaga hoitakse käigus tänavalaternaid /---/

Jätkasin Hispaania päästmist Euroopa käest, koukides maalt riiulist 1990 välja antud Arvo Valtoni "Üks tund Toledos". No seal leidub ka igasugust: "Magades on kindlam elada. Ainult unenäod segavad.""Ehk nagu klassikalises kirjanduses on öeldud: maastikud omavahel ei vaidle.""Meri oli sinine, elu puhkamiseks surma pikast vaevast.""Ei suuda sa sülle võtta Soomemaa kaljut. Graniit tõukab enesest ära, tema siledal küürul ei sammalgi peatu. Ronid talle ajuti otsa, ei tea, mida seal teha. Röögatad laulda pooliku rea"- nagu Zazibea Jukolal.

David Messeri "Sigmund" oli päris omapärane viis anda edasi elulookilde Sigmundist. Ilukirjanduslik viis algajale psühhoanalüüsi teooria ja selle rajajast aimu saamiseks.

Eklektika hulk suurenes kordades veelgi, kui libisema hakkasid read Tõnu Puu raamatust "Kunst, teadus ja majandus. Ajalooline uurimisretk". Meenutas oma vestmisstiililt Winfried Georg Sebaldit, kes ühest asjast pajatades jõuab muuseas veel seitse asja ära rääkida, et siis esimese juurde sujuvalt tagasi naasta. Tõnu Puu teos räägib lõpuks nii paljudest asjadest, et enam ei saa aru, millest siis õigupoolest räägitakse, kuigi kogu aeg on nii huvitav. Ehk majandusest, kultuuris ja kuhu see oleks võinud kõik areneda kui ta poleks arenenud nii nagu ta on arenenud. Vahel läks küll Wagnerit ja diferentsiaalvõrrandeid omavahel kokku vedades järg pisut käest ära.

Kardinaalselt lihtsakoelisemaks osutus aga järgmine voolavate kirjaridadega jutupaun - Britta Dasi "Päiksetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis." Arstina, vabatahtlikuna, ühes riigi kauges maanurgas. Nooh, jah. Hea et niigi läks.

Ilusa metsa sürrim pool

$
0
0
Osa maastikke on nii head, et neid ei saa o-silkamata jätta ka kõige kehvema suusailmaga.

Tõsi, meil oli Jaaniga päeva lõpetuseks sündmuste vahel valides tiba dilemma - kas Marcel Lefrancqi sürrealistlike fotode näituse avamisüritus Kumus või dušš mustikate vahel.

Kirg vihmast märgade ja tuulest kohmetute jäsemetega taimede vahel ringi surfata seljatas himu ontlikult klaase kolistades vabameelsetele kunstnikele betooni vahel kaasa elada.

Kaunis peisaaž, mis nagu loodud Tom White'i poolt sõnastatud elutõest kinni hoidmiseks: "Osa vigu on liiga head, et neid ainult korra teha", oma positiivsuses ei lasknud lõputul libedal vihmal end lõpmatuseni heidutada. Ainult natuke, kui 11 punkti (36) järgi madalate paksult vett täis mändide vahele sukeldusin.

Vigade iluga alustasin kohe algusest, 1. (31) punkti siirdusin laisalt, ringiga mööda teed ning kujutlesin end õigete pätsikeste juurest metsa keeravat. Aga tühjagi. Uitasin ja ujusin lainetaval maastikul suunas jupi jagu, enne kui tähis käes. Üpris samas stiilis kukkus välja 5. (57)sse minnes.

Etapp 3(34) - 4(35) lasi juurelda, kumma järve ümbert siis. Polnud kahju mõnuleda kummagi kasuks ümber veekogude tiirutavaid radu pidi, kui kaardipildi järgi oli üpris selgelt keelatud võte, otse kahe järve vahelt läbi pressida. Jaan tunnistas küll pärast, et tema ei olnud sellest nii aru saanud, et kahe järve vahelt ei tohi minna, aga kuna tal väike kahtlus oli, siis ta oli hästi aeglaselt läinud. No, daa. Mul läks ikka minut kauem.

7(39) - 8(58) oli ainus etapp, kus ma Jaaniga võrreldes ajavõidu olin saavutanud. Tema läks otse üle mäe, mina libamisi mööda serva.

Viimase aja trendina ei ole kaardile enam sattunud kõrgusjoonte vahet iseloomustavat mõõdet ning seekord mitte ka mõõtkava. Aga eks oskajad teavad neid peast ja ülejäänud ei mõista nendega niikuinii midagi peale hakata :)

Lõpuks vahet polnud. Lõdvema püksikummiga tüüpidel kippusid veest rasked alumise otsa ihukatted vägisi mustikavarte vahele vajuma. Sürri ju küll.

Viimaks purustas Maari finišis igasuguse pataloogilisusele kalduva situatsiooni:  "Vahel on nii hea lihtsalt ilusas metsas joosta".


XLII Suvejooks Pukametsas

$
0
0
Suvi jätkab oma lollakat tembutamist. Ma olin just saanud neljapäevasest Järvi järvede õhustikust end lõdisemise lainele ära keeratud kui laupäevane Suvejooks Rakvere taga üllatas päikselise palavusega.

Pühapäeva hommik samas paigas jätkas niiske lämbusega. Maruline äiksepilvevesi saatis mind aga pärast Rakveret koduni. 

Niisiis, oli ilm teinud kõik selleks, et suvenimeline jooks vääriks oma nime, millele oli rajameistri poolt lisatud pikantseid elamusi mitmekülgse floora keskel, et see kõik kokku annaks antidepressiivse emotsioonidoosi.

Leemendad soolasest veest, kleebid külge kuuseokkaid, kriibid põlve veriseks, vajud vesisesse samblasse, kooberdad juurikate keskel, lööd sääre siniseks, solistad põlvini mudas, oled sääskedele söödaks, ahastad kändude vahel.

Aga see pole kaugeltki kõik - kuulad kuuskede üminat, märkad sarapuu sahinat, tunned tuulepuhku juustes, vaatad kirju liblika suve, mängid sõnajalgade all peitust, leiad tundmatuid lõhnu, komistad samblaembusse, jahtud murakate vahel.

Väljud metsast kergelt kohtlaselt, püüdes varjata tegelikkust seletustega, kuidas sa vigu tegid - bla-bla ... läksin siit ümber vale mäe vasakusse orvandisse ... bla-bla ... ei märganud kohe sihti ... bla-bla ... risune raiesmik ... bla-bla ... tihe kuusevõsa ... bla-bla ... õudne mets. Tegelikult surised ürglaane eetrist.


Esimesel päeval ma ilmselt üritasin. Üritasin läheneda loole kui sportlane - rapsisin hingestatult puude vahel, mõtlesin ja tirisin end üle ja läbi taimede keskmiselt konkureerivas tempos punktist punkti. Aeg-ajalt üle nuputades ja hävides minutite kontekstis.


Teisel päeval nii enam ei tahtnud. Ei suutnud ka. Mõnikümmend meetrit jooksu ajas paksus õhus hingeldama nagu mõnda tippu vallutaks. Võtsin jalutada läbi need künkad ja lohud. Vigu ei teinud, häving mõõdetavas ajas endine.

Esimese päeva drastilisemad etapid olid näiteks 1(65)-2(33), kus arvasin, et mööda teed on kiirem ja tee pealt väga konkreetne õigete pätside vahele keerata. Väga konkreetselt keerasin kuskile valesse oblastisse. Kõik künkad, mille all punkt olema pidi, tundusin mõnda aega õiged.

3(77)s oli ringi vahtimist kivi leidmiseks. Üpris punkti ligidal jäin diskussiooni iseendaga, mille järgi küll raiesmiku risus ennast tuvastada. Alustasin lihtsalt uuesti liikumist, mis tõi ka punkti nähtavale. Kui te ei tea, kus te tulete, siis te pole eksinud.

3(77)-4(46) pakkus samuti mõtteaianet. Valikute küsimus. Küsisin sihilt, millega alguses keeruline jutule saada oli - seda lihtsalt ei tuvastanud traktorijälgede summas. Siis aga vastas adekvaatselt.

7(51) - 8(56) kulges üle kohati tihedalt täis kasvanud raiesmiku äärmiselt ebamääraselt. Võtsin nõuks otse läbi rõveduste punktini rühkida. Oksarisus jalapaiga leidmine ja hõredamad taimelaigud muutsid trajektoori ikkagi väga sakiliseks ja pikaks.

9(44) võtsin nõuks liikuda ümber siniroheliste mulksude, aga kuidagi edenes ikka nii, et viibisin pidevalt erinevates muda- ja vesistes rabatsoonides, kuniks vastu raiesmikku põrkasin. Tuli teha üldistusi padrikukoosluse najal ja hinnata oma kalde suunda, mis vist õnnestus.

10(58)sse liikudes käisid jalad juba niipalju risti all, et see häiris silmanägemist sedavõrd, et lohkude ja muhkude üksteisest eristamine oli raskendatud. Puhtalt suuna järgi kivist sain tähise kätte, mis selgus, oli lohu asemel hoopis künka otsas.

Teisel päeval nii värvikalt ei läinud. Närvikõdi ja mõtteainet tekitas esimene pikk etapp. Ainest teemast mööda kirjutada, ju jagus. Kuid tuttav kiirteeks joostud siht kõrgete sõnajalgade vahel toetas tugevalt.



Edasi läks juba läbiuuritud  küngaste vahel. Tsipake häiris eelmise päeva etapi 4(46)-5(34) praktiliselt kordus, liiga väikeste variatsioonidega 4(59) - 5(72). Nii lühikestel ja tähtsusetutel radadel võib-olla ei oleks ka toda vaatepunkti (100) vaja. See lihtsustab liialt trassi.   
 
Finišis nendid, et on aeg. Aeg karulaane servalt pöörduda tagasi tsivilisatsiooni.

Laupäeva õhtuks valisin selleks Vihula mõisa. Selleks, et sealsete pidulike sündmuste keskel aeg enda jaoks pidama saada ja õiges mullis püsida, otsisin ühe varjulise pingi tiigi kaldal, kuhu imeline juulipäike vesikuppudelt peegeldas ja kus kuni loojanguni lugeda.


 
 
  
Nüüd imbun töönädalasse tagasi.

Sprindiseeria x3

$
0
0

Linnatänavatel ei pruugi viimasel ajal normaalseid turiste pikali joosta mitte ainult läbi nutifonide poke-reaalsust jahtivad kodanikud. Vahel satub nende hulka vanaviisi vanakooli vahenditega punaseid rõngaid taga-ajavaid o-persoone, kes oma ebaloogiliste liikumistrajektooride, enda ümber keerlemiste, ninapidi milleski kinni äärekivide taha ja vastukõndijatele otsa komistades, võivad välikohvikust vaadeldes samuti mõnevõrra kohtlastena paista.

Edasijõudnud tüübid kasutavad maastikku ära, püüdes olla edukad samal ajal kaks ühes - pokemonide väljahaudumiseks on vaja liikuda kuni 17 km/tunnis ja o-rõngaste tabamisel ei ole samuti kasu grammafoniplaadile keerlema pandud o-kaardist ja SI-pulgast.

Igatahes, need kes ei viitsi vidinatega vehelda, jahmerdavad endiselt edasi kaardi ja kompassiga, SI-pulk näpu otsas.

Eile oli meeleolukas sebimine Rotermanni kvartalis. Turistirohkem lääne pool sundis vahel tegema teevalikuid lähtuvalt potensiaalselt trotuaaridel kõndivast rahvahulgast. Seevastu õhtuses mahajäetuses kontoriterohke ida pool andis võimaluse jalgu väledamalt vibutada. Kui selleks ajaks jaksu veel oli. Eriti ei olnud.


Uskmumatult asjalikke mõtteponnistusi nõudev rada.

Punkt 57 Mere puiestee ääres põhjustas sealhulgas massiivselt lammastumise momente - üks ees ja teised järel - kuigi must joon kaardil kõneles üpris ühte keelt. Vähemalt nende jaoks, kes teadsid, mis tähendus on sprindis kaardile veetud mustal joonel. Julgesin erineda ja lahtise värava kasutamata jätta.

Sarnast teise reaalsusesse sattumist võis kohata ka punkt 49 juures, kus sai aia vahelt tähiseni küünitada ja kes see hakkas nii väga ikka ennast kahe ja poole trepi astmega vaevama - punkt 45 ja 56, kuigi ega kindlalt ei loegi välja, kus see tähis mustade joonte suhtes ikkagi pidi paiknema. Punkti 54 juures ei tahtnud kividega kaetud lillepeenar ka mitte just alati puutumata jäetud saada. Tihkasin siiski kandiliselt ümber liikuda.

A ju need lilleklumbid, tarad ja tingmärgid saavad ükskord selgeks. Vahel läheb vastupidi ka - mõni kordaarmastav majakodanik on kaardil lahti lubatud aiavärava poole üritusel pealt korralikult lukustanud, et ringi hulkuv lakardite kari hoovi ära ei trambiks.

Seevastu neljapäevak Paldiskis leidis aset palju avaramatel tänavatel, viisnurgaga kaardil. Natuke pugemist ja trügimist oli vaid Peetri kindluse viie nurgaga varemetele kasvanud põõsastes. Etapid olid kõvasti pikemad ja jõudis kaardi seisakuteta käigu pealt õigeks keerata.

Käigu endaga tekkis poole pealt raskusi. Lõõskav päike ja monotoonsed hrustovkade rivid hakkasid liikumisindu maha võtma. Mõnede kohalike seisund sundis siiski liigsele uimerdamisele ja hoovide korrasoleku kontrollile, mis andis ridamisi positiivseid tulemusi, vunki juurde lisama.

Suhteliselt korrapärane majaderivi ei jätnud siiski eksimiseks suuri võimalusi ning veidramad trajektoorid said maha joonistatud kindluse vahel, kus suunataju ja rejeef väikse segadiku korraldasid.

Sprindiseeria algas õigupoolest juba eelmisel esmaspäeval Viimsi keskuses, kui kahe vihmapadina vahel tekkis kuivem auk.

Haabneeme kaardiga on saanud alati paljulubavaid pikki etappe silgata, kuid neid kompenseerivad ikka z-majade võrgustikus asetsevad punktid. Võib-olla see tuleb nende majade üksteise suhtes kummalise nurga all paiknemisest, aga nonde vahel on kuidagi triviaalselt lithne ennast 45 kraadi valeks keerata või olla täielikus arusaamatuses millise kõrval täpselt asud.

Ise tegin üldse mingi kahtlase nükke pikal etapil 6(36)st 7(56)sse, kus paremalt kaare ümber keelualaga ehitise moodustasin ning z-majadeni jõudes jupikese aega mõtisklesin, kui sissesõidu teega nurk, mida enda ees näha lootsin, eesoleva maja küljes ei paiknenud. 

Teevalikuga seotud mõttepause jagus rohkem kui kordi, eriti C-majade kaisus paiknevate punktideni pääsemiseks.

44s punkt leidus maja hoovis, millist küll poleks lootnud näha ega varem seal näinud ka polnud. Hoopis omas nunnus stiilis ridamaja. Arvasin, et olen seal paari varasema silkamisega kõik juba ära näinud.

Jaanil on kõik need sprindirajad natuke kiiremini läinud kui mul. Üpris ühtlane keskmise kiiruse vahe, mille hälbimine emma-kumma puhul annab hästi vihjeid läbiviidud ebaloogilisele tegevusele.

Kui ta just ei läbi jälle mõnda keelatud kohta. Hästi aeglaselt.


Üldiselt aga jääb loota, et kodanikud aiaomaninkud ja majavaldajad ei satu paanikasse neid piiravatest pokehuvilistest ja ei ürita soolapüssi rakendada sama soojaga ka vanamoeliste o-tüüpide pihta. Kaardil ja kaardil on siiski väike vahe vahel. Kuigi lilleklumpides sõtkujad väärivad vastu kukalt andmist siin ja seal pool reaalsust.

Viewing all 205 articles
Browse latest View live