Quantcast
Channel: o-juhtumised
Viewing all 206 articles
Browse latest View live

Mustamäe iidamid

$
0
0
ja aadamid.
 
Millest on tehtud lumemehed? Pahempidi lumest.
Õigetpidi võiks kribida eelmise nädala Mustamäest. Enne lund ja pärast lund.
 
Viimasel valgel esmaspäeval, ikka salakeeles rääkiv punaste rõngastega paber peos. Mustamäe I mikrorajoonis. Otsides sirgeimaid lõike kollakaskirjude lehtede sahistades kollakaspruunide algupäraste majade vahel. Veidi somnambuulne tuiamine karges õhus, kus siblida täis järjekordsed kuus kilomeetrit.
Tuustida pesupuude all ja luusida rõdudest mööda. Koperdada prüginõude ümber ja looberdada garaažide vahel. Vingerdada ümber vines vendade ja komistada kojujõudjate selja taga.
 
Täisurbaanne maastik, kus peitupugev valguskera joonistas graafilisi lehti magistraalteede müras.
 
See on linnaorienteerumise viis - võtta tükike linna ja asetada sinna uute sihtidega kulgevad tüübid, kes seal tavapärastele liikujatele isemoodi isenditena näivad.
 
Esimesel pimeduse poole keeratud pühapäeval. Mustamäe VIII mikrorajoonis. Vedades kumeraid kaari lirtsuvate klorofülli kaotanud taimede keskel loovides kergel reljeefil. Veidi kuraasikam ronimine niiskes atmosfääris, kus sebida ära oma seitse kilomeetrit.
 
Pingutada ümber lapsi hoidvate aedade ja kiirustada mööda moodsamatest korrusmajadest. Madistada madalate mändide embuses ja sirutada koibi pikkade majaseinte äärtes. Turnida üles Vanaka nõlvast Nõmme turu silmapiirile ja jätta jälgi sulamata lumeliivale.
VIII mikrorajoon on nagu tasku, mille põhjas on auk, millest on väljapudenenud Sütiste metsa liivakuhi. Majadevahelised teevalikud sundisid hallollust otuste tegemisele. Põige parkmetsa muutis linnaruumiliku rütmi puiseks.
 
Mustamäelased on oma ausad ja head eluhooned muutnud värvilisteks klotsideks, mis tumedate pilvede ja pruuniks tõmbunud puistu vahel ei moodusta enam veel ühte halli varjundit, vaid värvikireva vöö.
 

Sissejuhatus marraskil kuusse

$
0
0

 
Mõnikord on tuju end kokku võtta. Aga mida võtta? *
 
Nohiseva laupäeva hommikul võib võtta kloostri taga metsas. Võtad näiteks kaardi aastast 1986.
 
Vanadel kaartidel on alati midagi veel öelda.
 
Mhmmm ... mitte midagi ei ole kolmekümne aastaga muutunud. Mitte et mul võiks olla mälestusi sel ajal sealses metsas viibimisest. Orienteerujana näen maailma läbi kahe erineva prisma - lisaks päris puudele eksisteerib peas veel üks teine maailm, kaardistatud kujul. Vaatan otsa tükile paberile ning sinised ja mustad jooned räägivad sellest, mis seal on kunagi olnud, kõrvutan nähtavat varem korduvalt läbijoostuga ning joonised eri ajastust muutuvad üheks. Polegi üldse palju vaja - kahemõõtmeline värvilaikude ja joonte sigri-migri annab kätte kogu paiga kolmemõõtmelise olemuse. Lihtsalt solberdad selles ringi.
 
Mhmmm .... kas kliimasoojenemine on Pirita metsa kraavidesse toonud meritähed ...
 
 
Võtsin 11 punkti sel tuttaval üllatavate veevärvidega maastikul.
 
Rohkem ei olnudki võtta. Ei ennast ega teisi. Nood silkasid eest minema. Kui siis, hulgaliselt kõdunevaid lehti.
 
* Arkadi Arkanovi väljaütlemine
 
 
* * *
 
Enne kui sügis jõudis ette keerata massiivselt pehkinud lehti, olen libistanud läbi mõnesid pehkimata lehti köidetud kujul. Sattus olema nii suurelisemaid kui tagasihoidlikumaid täiskirjutisi.
 
Näiteks mulle meeldib Bill Bryson. Tema bravuurikas huumor, mis ei lase elul liiga tõsiseks minna. "Kõiksuse lühiajalugu. Teekond suurest paugust inimeseni" lihtsalt lämmatab kõiksuguste kujutlustega, mis argitühisustest eemale sikutab. Mõttekäigud: "Kui suruda Maa ajaloo 4,5 miljardit aastat kokku ühte ööpäeva, siis inimesed astuvad selles esile 1 minut ja 17 sekundit enne keskööd." Või "kui meteoor ei oleks näiteks saurusi minema pühkinud, võiksime olla kuus tolli pikad, vurrude ja sabaga ja lugeda oma lugusid kuskil urus." ei lase enam nii väga muretseda sellepärast, et miks täna poes mu lemmiksaia ei ole või kes tondid seal linnavalitsuses jälle jauravad või miks nad selle kiibiga plasttüki pärast kõik nii ähmi täis on.
 
Helen Olajumoke "Härra Fox" oli nii ilukirjandus kui saab olla. Selline mängimine päris ja ettekujuteldavate inimestega. Aga üldiselt pisut veider.
 
Kord Baskimaal käinuna tundus hariv mõte lugeda läbi Loomingu Raamatukogus ilmunud Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao", mis täiendas kindlasti mingeid väikseid pildikesi sellest maast ja ajaloost. Muuseas kirjutab Kirmen, kuidas teda rabas Käsmu surnuaias kõndides eestlaste komme raiuda hauakivile ühe abikaasa surres ka valmis juba teise abikaasa nimi ja sünniaeg, kus tühjaks jääb ainult surma daatum. Nojaa, kui ma mõtlen, siis tõesti, natuke nagu Indias, kus pärast valitsejast mehe surma põletatakse koos surnuga ka tema elavad naised.  
 
Loomingu Raamatukogu selleaastasest juubeliaastakäigust on mitutki eksemplari trammilugemiseks (käin vahel trammiga tööl ja ots Kadriorust Tondnini või vastupidi annab ~20 minutit lugemisruumi) hää võtta olnud. Jorge Luis Borgese "Liivaraamat. Shakespeare'i mälu" sisaldab väikseid fantaasiarännakuid ootamatute pööretega. Säherdune väikestviisi erguti normaalsusest väljumiseks.
 
Umberto Eco "Praha kalmistu" endiselt ecolikult segane möllamine ajaloos. Sel korral veidi morbiidsemas tonaalsuses kui "Roosi nimi" või "Foucault' pendel". Aga kui sulle meeldib Eco, siis sulle meeldib.
 
Ilmselt see oli kuskil Eco kalmistukummituste vahel, kui muutsin meeleolu värvilisemaks "Viljandi Pärimusmuusika Festivali lugudega", mida on kaante vahele koguda olnud veerandsajast toimumise korrast.
 
Ilmsesti ei jäta ma raamatupoe riiulile "Grammatika ülistust" nii nagu sellest kirjutab Jean-Pierre Minaudier. Mees kes kogub keeli. Eesti keel oma iseärasustega satub mitmelgi korral jutuks. Näiteks väljakutse tõlkida Õnnepalu "Piiririiki" keeltesse, kus tema on kas nais- või meessoost, aga mitte selline määramata. Põnevaid näiteid erinevate keelte eripäradest on õhukeses raamatus lademetes ja sealjuures ei räägita sellest kuivalt ja igavalt.
 
Ja siis ma järsku satun lugema nagu oma vanaema lugusid. Justkui. Peaaegu. Kai Aareleid "Vene veri". Näiteks lauses "Noorena oli papa Simbirskis näinud Leninit" võin papa asendada sõnaga vanaema.
 
Minu vene veri pärineb vanaema isalt, kes oli pesueht vene kaupmees sealt samast Simbirskist. Vanaema ema oli aga pesueht Eesti talutüdruk Raplamaalt. Vanaema sündis 1915. aastal Eestis, kuid segaste aegade saabudes Läänemere äärde, liikus pere Venemaa sügavustesse isakoju. 5-aastasena maabus vanaema umbkeelse venelasena tagasi Eestisse koos ema ja vanema vennaga, isa oli tagasiteel Eestisse surnud Moskvas koolerasse, ning tuli alustada otsast elu iseseisvas Eesti Vabariigis. Riidekirstu osav topeltpõhi jäi Ivangorodis soldatitel avastamata ja lubas sinna peidetud kuldehete ja tsaarirublade najal Paljassaare agulis nälga mitte surra. Eesti aja lõpus, uute ärevate aegade saabudes, andis vanaema poolmuidu ära oma maiustuste poe Elektrijaama juures, jäi ilma Niidi tänava majast ja pages linnast eemale maale. Sõda ja nõukogude kord jättis aga hinge nii palju marrastusi, et olen üleskasvatatud peenelt peidetud tiblavihkamise õhustikus. Vanaema oli suurem Ivan Orav kui Ivan Orav seda ise kunagi üldse olnud ongi ja imestas ise kogu aeg selle üle, et kuidas ta küll venelasi ei salli, kui ta enda isa oli puhas venelane. Toona lapsena ei saanud mina ka sellest mõhkugi aru.
 
Mõeldes oma vanaema lugu ja lugedes Kai "Vene verd" on kummastav mõelda kui palju on pidanud juhtuma just nii, nagu juhtus, et siin nüüd istuda just nii ja just niisugusena. Ainult üks liblika tiivalöök ja istuksin vurrude ja sabaga hoopis teises urus.
 
Hilissuvisesse lugemisse, eriti noisse vihmastesse ja uimastesse päevadesse, jääb ikka mõni kergemakaaluline, sõnade tiheduse, mitte füüsilise kaalu mõttes, põnevikulaadne teos. Nii tundus Dina Rubina "Córdoba valge tuvi" maalivõltsijate maailmas grammi jagu paeluvam kui Jaan Teppi "Maria Theresia taaler" Tunise orjaturul.
 
Kas ma teen Rein Rauale liiga kui paigutan tema "Kella ja haamri" samasse sektsiooni eelneva kahega. Sama paks. Sama hämar. Sama tugevusega pingeniidid, ootamas lõpplahendust. Mugavad jutuvarad kõik kolm.
 
Vaheldumisi trammis ja toas on läbi saanud veel selle aastakäigu kaks Loomingu Raamatukogu üllitist - Ernst Jüngeri "Marmorkaljudel" ja Albert Engströmi "Anders Zorni elu".  Esimene neist osav, väga osav mõistujutt 30ndate Saksamaast. Aga seda ei pea üldse nii lugema. Seda võib veel vägagi mitut muud moodi lugeda. Aga seda ei saa lugeda nii nagu ta on. Niimoodi otse. Loe või korra veel.
 
Anders Zorn oli üks Rootsi väga tuntud portreemaalija, kellest mul selle hetkeni halli aimugi polnud. Vot jälle ühe mehe võrra targem.
 
No Lauri Isotamme "Päev pole öö ei ole" lükkas 90ndate Eestisse, täpsemalt Tartusse. Aga ükspuha mis palasid noist aastast ka kokku ei pudistata, minus ainult süveneb veendumus, et viimne kui üks inimene Eestis elas noil aegadel kõikide ülejäänud eestlastega karvapealt samasugust elu. Sel ajal nagu mingiks keerukamaks vaimseks tegevuseks eeldused täielikult puudusid. Inimesed tegid asju. Ja jumala ühesuguseid asju. Vahet pole, kas Tallinnas, Sillamäel või Tartus. Jõid Mehukattit viinaga, parseldasid vene sõjaväekraami, klattisid kantidega, hankisid söödavat ema juurest põllult, kõndisid ringi ärikatelt saadud tossudes, kohtusid esmakordselt banaaniga. Mõni tegelane võib-olla sattus vahel ka armuvinesse, kuid see näib olevat ka maksimaalne vaimne pingutus, mida selles kümnendis oli võimalik kohalikes oludes saavutada. Võib olla mõni harv kangelane tegeles ka poliitikaga. Aga muidu ikka hämmastavalt asjastunud kümnend. Mitte et raamat halb oleks. Kümnend on halb.
 
Nu ja jaa. Üleeile lõpetasin Haruki Murakami "The Strange Library". Leitud ühest Londoni raamatupoest. Väga strange raamat.  Sama strange kui Murakami "After the Quake". Pärit ühest teisest Londoni raamatupoest. Need lühijutud oleks kui harjutused ja ettevalmistused kõhukamate teoste ettevalmistamiseks, nagu "Kafka mererannas" ja "1Q84". Murakami muidu nii tavalises maailmas ilmub täiesti loomulikul moel välja mõni tegelane, kes peidab lapsi raamatukogusse, et süüa nende ajusid või mõni kõnelev konn, kes üritab ära hoida maavärinat. Loed ja ootad kogu aeg, et kohe juhtub midagi, aga siis keritakse sündmustik justkui vastassuunas sujuvalt tagasi ning kõik lõppeb alguspunktis.
 
Mingi hoopis teistsugune viis narratiivi luua kui Eco seda teeb. Hoopis teistsugune viis asju moondesse panna kui Borgesel. Hoopis omalaadne põnevikuvorm. Mingi märkamatu ja sujuv paralleelmaailmade ristumine ühes loos. Justkui kogu aeg need kaks kuud.
 
Aastaajale kohaselt jätkan urus istudes lugemist. Jääb vaid oodata vurrude ja saba ilmumist. Õue kätte sattumine võib põhjustada vaimseid marrastusi. Kui seal just mõnda o-kaarti lugeda pole.
 

Lõputu mardipäev

$
0
0
Hüppetorni metsa nõlvadel, kus lehekompost pruuntoonides huumuse poole kihutas.


Oli humoorikas.

Püüda illustreerivas tähenduses kaardiga, eriti kettagolfi piirkonnas, kus kodanikud golfarid lagedaid pinnavorme oluliselt juurde sõtkunud on, ligeda metsamaterjali vahelt omi punkte leida.

Kohata suurel hulgal entusiastlikke linnaelanikke.

Neidsamu discgolfi harrastajad, kel tuli tõdeda asjaolu, et loodetud inimhõre vihmane hommikupoolik ei ole teps nii hõre või et on avanenud ootamatu võimalus kahevõi(s)tluseks. Viskepoosi sissevõtnuna oli käsi valmis kaareks, mis tuli jupiks ajaks nii jättagi, kui järsakust aina kaartidega tüüpe sihtmärgi poole alla pudenema hakkas.

Või neid paljusid isasid, kes olid rõõmuks kaasa saanud järeltuleva põlve, kellega koos eirata nii noidsamu kettaloopijaid kui kohalikku kliimat.

Kus puud igatsusest pisaraid valavad.
Lõputult. Järgmised neli kuud.

Kuristiku S

$
0
0
Seisan Kärberi tänaval. Peos kaart, millel ootab 6 kilomeetrit linnulendu. Üle Kuristiku. Tegelikult ka üle Priisle ja Tondiraba.

Asutan esimese punkti poole minekule. Hiid korrusparkla ühte kätt ja kandiline gümnaasiumihoone teisel pool. Keeran ümber üheksakordse maja nurga. Satun tuulekoridori.
Sinine süsi puhub läbi kõikidest rakkudest. Lahustab töönädala spasmid. Rühin mänguväljaku monstrumite vahel punkti poole nagu otsatus stepis. 
Harjun tasapisi selle asumi mõõtkavaga, selle mõõtmatusega. Korrapäraga. Sirgjoonelisusega. Parki kujundatud loogelised künkad ja ovaalsed taimealad mõjuvad kohatutena. Nende pisike püüd ümbritsevate kandiliste vormide rägastikku pehmendada jääb vaevu tajutavaks.

Lahendan järjepanu teevaliku etappe. Majamustrite kordused. Määratu hulga geomeetria seas korraga tohutu kahemõõtmeline poiss. Inimliku joonistuse nii ebainimlik mõõde.
Inimkoosluste kordused. Morn mees lapsevankirga. Intensiivne naispensionäride paar. Veidi taaruv meeskodanik. Üksik tõttav noor naisterahvas.

Uuesti läbilõikav tuul. Uuesti üheksakordsete majade ringhoov, seintes olevate akende ja rõdude retsidiiv kurnab, isegi kui rõdud kajastavad ääretutes variatsioonides edasiarendusi. Vaatan üles nagu pahempidi kuristiku põhjast.
 
 
Korraga läheb vaatepilt stiilist välja. Majadevahelise männisalu alla on klopsitud euroalustest pingid ja lauakene - mingi täiesti hipsterlik element. Kaks meest on laupäeva hommikule kohaselt plekkpurk õlled lahti korkinud ja need lauakesele asetanud, ise jutlevad rahulikult. Vaatan kõrvale - trepikoja sissekäiku ümbritseb korrastatud kiviktaimla, ilmselgelt loodud majaelanike, mitte majavalitsuse poolt. Selline ebaanonüümsus.

Piirkonna bladerunnerlikku urbanismi on lõikanud ebavajalik mahendus. Selle piirkonna karisma peitubki selle allkirjatuses. Võimaluses kapselduda, võimaluses naabrit mitte tunda. Ometi saad näha elusid, neid eemalt kombata: morn mees lapsevankriga, intensiivne naispensionäride paar, veidi taaruv meeskodanik, üksik tõttav noor naisterahvas. Lõputult korduvad motiivid, iialgi nende loojaid lähemalt tundmata.
Finišisse jõudes tunnen ennast veidi kandiliselt. Füüsis on vilets. Rada oli huvitav. Pea on tühjaks puhutud. Kehaosad asetsevad üksteise suhtes veidi kubistlikult. Kuristik asetseb kuskil minu ja ruumi vahel.

Minu Soome 100

$
0
0
6. detsember, 2017

Tööpäeva hommik trammis, liinil Kadriorg - Tondi.
Istun üksikule kohale ja alustan lugemist. Antikvariaadist soetatud Mihkel Mutt "Reisid ehk Kolm korda Aasisas, muust rääkimata". Väljaantud 1990 kooperatiiv "Kupra" poolt.

Tallinna Ülikooli peatuses maabub trammitäis põhjanaabrite keelt kõnelevaid põhikooliõpilasi. Rööbastel logisev ruum saab noorte elevust täis. Mihkel alustab Põhja-Koreast 1981. aasta muljetega.

Kuulan laste tavapärast vadinat. Loen: "Minu dokumendid ei läinud parteikomitees esimesel korral läbi, sest 1980. a. olin käinud sõprusrongiga Saksa DV-s."Raudne tänavasõiduk kääksub Hobujaama.

Umbes Viru hotelli juures hakkavad lapsed üle trammi kooris laulma Soome hümni.
Oi maamme, Suomi, synnyinmaa,
soi, sana kultainen!
Loen: "Usun, et kui mõne aja pärast ilma Moskvata läbi hakkab saama ... "

Olen koolijütside laulu sees:
kuin kotimaa tää pohjoinen,
maa kallis isien!
Katsun silmi kirjaridadel hoida: "Algab sõit riisipõldude vahel."

Sen vieras kyllä hylkäjää,
mut meille kallein maa on tää
"Korea on kõike muud kui turismimaa ..."

           ne meist on kultaiset
"Linnaväljakul kõrgub tohutu Kim Il Sungi monument."

Trammidiktor kuulutab: "Vabaduse väljak".

Lauljad pudenevad välja. Õpetaja, kes sätib lahkuma viimasena, naeratab ja ütleb mu pingi kõrvale jõudes ugrilikult puise: "Sorry". Naeratan, viipan käega vastu. Muti reisid rändavad käekotti.

Vaatan pehme pilguga möödalibisevat linna, kõrvus helisemas Paciuse viis, meeltes isevärki tundetulv.

Viiv kilgendust

$
0
0
Mine vaata, mida lumi on kirjutanud.
Laupäeva hommikuks Järvele.


Siis kui valgust on vaja.
Elektroni avenüüle. Alajaama tänava otsale. Elektri balustraadile.


Halliseguse päeva algust võis kirgastada mõnede punaste rõngaste püüdmisega Järve asumis. Läksime neid nottima Jaaniga kahekesi.

Sehkendasime R1 rada mööda. Ütlemata ergastaval uuel sprindikaardil üpris säriseval moel. Rajameister oli sättinud mitmeidki mõtlemapanevaid punktide vahelisi ülekandeid. Mõnelgi puhul oleks surisemine mööda maakaablit õhuliinil kõikumisest tõhusam olnud.

Link R1 kaardile.

Suurim katkestus tekkis 17(47)st 18(48)sse siirdumisel. Kerisin omale tühermaal otseliini mõttes mööda Tuisu tänavat valmis. K-Rauta parkla juures udjasid mingid mehed mööda vasakule Tammsaare keskuse poole. Mõtisklesin, tea miks sealt küll silkavad ... lähen ikka oma plaanitud teed ... ei hakka siin mingite meeste järgi jooksma ... kuniks avastasin ennast punkt 2(32) juurest lõksust.


"Vahel tasub ikka mingite meeste järgi joosta. Vahel nad teavad ka ikka midagi" sai Jaan eneseteadlikult pärast kommenteerida. Mitte et ta ise pea samasse püünisesse poleks langenud.

Parem pinge jalgades kui vatt peas.

Jõulujooks 2017

$
0
0
Mõned kuupäevad kalendris omavad maagilist jõudu, nii nagu mullu ja mõned mullud ettepoole, kui jõulu II pühal hakkab hommikusel tunnil ühte linna punkti punastes kuubedes ja mütsides tegelasi kokku imbuma.

Nagu üks linnakodanik teisele ilmekalt seletas: "No seal oli neid kohe igasuguseid - pakse, peenikesi, vanu, noori, naisi ja ... no kohe igasuguseid imelikke."

Päänik, präänik, päänik - kohe kukub start, aga asjapulgal ruuporiga ei ole läheduses ühtegi kogu suure hunniku kaartidega.

Countdown läheneb nullpunkti poole ja õhk säriseb kaarditeemalistest mõtetest. Orienteeruja ilma kaardita on nagu jõuluvana ilma kingikotita. Piinlik on olla ja elu mõte on kuidagi vildak.


"Kaart on teil selja taga ekraanil." Hoo-hoo. Vabaduse väljaku tunneli servas ei näidatud igavaid pilvealuseid plusskraade, vaid äratundmisrõõmu pakkuvaid punaseid rõngaid.

Keeruline-keeruline. Ajusopid, mis hõljusid veel loius kringli ja seaprae uneluses, pidid järsku tööle hakkama - aru saama kaardist, meelde jätma viis punkti, mida ümbruskonnast mälu järgi võtta. Kenake aeg läks peas korralageduse ja lodevuse lõpetamiseks, et sinna mahutada töötav skeem. Lõpuks midagi saabus - nii, tunnelist läbi Kaarli puiestee trepikäigust 1 punkt ja siis uuesti tagasi kaardi juurde, kus moodustada neljane ring. Nii, ring: Harju mäe trepistik - Lühike jalg - vene kirik - Taani kuninga aiast alla ja Vabaduse platsile tagasi tõotatud kirju paberitüki järgi.

Mälu-o punktid
Fotojäätvustusi plõksivaid hiinlasi erutasid ringi rabelevad punakuued kohati rohkem kui vanalinna ehitised. Punakuubede seest kostis aga rahulolevat mõminat, kui harjumuspäraselt kaardiga edasi plagada sai.

Enese üle naermise oskus tuli aga veel kordi ja kordi taskust välja võtta.

Seitsmendast(52) üheksandasse(39) punkti liikumiseks oli tee ette joonistatud, läbi kõige tormlevamate turistitänavate, millel hoida silmad lahti kohtamaks joonel märkimata kaheksandat jõuluvana punkti. Mis asetses Raekoja otsas Kullasepa tänaval. Punkt käes, võis jätkata kaardile veetud joone järgi pikemat ekskurssi mööda vanalinna või lühema lõikega üle Raekoja platsi otse Apteegi tänavast alla. Valisin viimase variandi.


Pärast kolme selget punkti Tornide väljakul jätkus heidutusplaan Patkuli trepi all. Selge, et tuleb üles ronida, kuid soovitusega lülitada sisse loendusaparaat, trepiastmete ülestähendamiseks. Mul oli see veits üle kruvitud, sest minu saadud varianti - 163 astet, nelja pakutud variandi hulgas ei olnud.


Säherdune loendusoskuse puudulikkus muutis täbaraks asjaolu, et õige vastus andis kätte 26. punkti asukoha. Kuna soov astmeid uuesti üle lugema minna ei olnud just kõige innukam, jäädvustasin mällu ja igaks tarbeks ka telefoni kõik välja pakutud 4 aadressi Kalamaja piirkonnas ja ju siis pärast näeb. Sest enne veel, oli vaja leida tosinkond muud punkti vanalinnast.

Börsi käik
Päris esimese hooga olekski seda peitepunkti kohe uuesti all-linna otsima läinud, kui mõningase segaduses hetke järel saabus selginemine, et jätkata tuleb üleval Toompeal. Teevaliku variante jagus rohkem kui parasjagu mõistust võtta oli, kuid tukselnud läbi tihenenud turistide massi ja vanalinnas tuleb vahel teevaliku otsuses kasuks kaaluda, kas kiirem on otsetee turistidest pakataval peatänaval või ringi mõne tühjema kaudu, alla Pikast jalast, jõudsin Rohelise turu punktini 18(94), mille varjuline aed pakkus kimbatuses o-vennikestele võimalust rahuneda, et lahendada läbi mõned füüsika ülesanded.

Oli vaja märgata kaardile veetud rohelist mõõtkava, oli vaja tajuda, kuidas suhtuvad üksteisesse kiirus, teepikkus ja aeg. Kui olin alustuseks traditsioonilise füüsika veidi kõveraks väänanud arvates, et teepikkuse saab kätte kui kiirus jagada ajaga ning nende tulemuste üle pingikesel hämmingus olekus veidi juurelnud, kostus naaberpäkapikkude lauast, et tuleks kiirus ikka korrutada ajaga.

Mhmm, näis, et meie planeedil toimib selline füüsika siiski paremini ja 19., 23. ja 27. punkti asukohad tundusid põhimõtteliselt käes olevat. Oli ütlemata kirgastav emotsioon 19. punkti leidmisel Tornide väljakult lõpuks kordki avastada valemite mõistmise praktilist kasu.


Järgmised punktid viisid läbi Balti jaama tunneli, mille ees pakuti ütlemata kosutavat ja aromaatset sooja jooki ning võib-olla olekski võinud jääda maa-alla pikutama, sinna kus tavaliselt teised eluheidikud põõnutavad kui mitte allasurumatu sisemine tung poleks ajanud edasi - kaart tuleb ikka lõpuni siblida.

Jätkusid punktid Kalamajas, kuniks saabus 26. punkti kord, mis võis asuda, kas Graniidi 24, Kopli 1, Niine 11 või Kalamaja 9a. No kuhu siis minna? Saatuse tahtel oli legendis punkti number ja tundus nagu plaan, et katsub need aadressid siis läbi vudida, vast kuskil näkkab. Päriselt mul puudus küll ettekujutus, kus asub täpselt Graniidi tänav, aga eks näis. Liikusin alustuseks Kalamaja 9a suunas.

Hoo-hoo. See läks küll libedalt. Nii libedalt, et tuli Teoteatri laval oma lemmiklooma etendada. Õnneks ma ei öelnud enda lemmikuks hüljest. Tolle kujutamisega oleks läinud tiba komplitseerituks. Ent etüüd teemal 'hobune' mõjus aga sedavõrd tragikoomiliselt, et teatrikunstnikud kiirelt 'head teed' soovisid ning juba sirendasidki viimased punktid Balti jaama turu ja Telliskivi ümbruses.

33. (84) punkt Escape ruumis oli taas hallollusele võimaluse pakkumine. Loogika ülesanded pärast 8 kilomeetrist rahmeldamist tekitasid küll hasarti, kuid ei näidanud esimeste minutite jooksul mingit lahenemise varianti. Kaalusin juba kümmet trahviminutit, kuid hulknurkade matemaatika läks aina põnevamaks. Sain vastuseks 17. No daa, see küll mingi elu mõte ei ole, aga proovime. Läksin leti juurde, kus kaaskondsed täpselt sama ülesande vastuseks 18 ütlesid ja punkti pulgale said. Jäin oma ülesande lehte vahtima ja mõtlesin, mida kuradit, olgu siis 18. Ütlesin vastuseks 18 ja sain punkti kätte. Nüüd sotsiaalmeediat lugedes jääb mulje, et ka 17 olla olnud vist lahendus, aga kohtunike jaoks eksisteerib ju alati üks õige variant. :)

Raiden oli mingit täringutega ülesannet veerand tundi ponnistanud ja siis selle nonde samade hulknurkade vastu vahetanud, mis tal 10 sekundiga kätte olla tulnud. Põgenemise teed on erinevad.

'Peatus' - KP 49

Aga ka see polnud veel kõik. Siiri oli mind 'Peatuse' juures vastu tulles hoiatanud, et labürint on keeruline. Punase maja ukse taha laotud 'JÕULUJOOKS'u tähtede külge pandud kolm punkti ei tundunud just teab mis hiina keel.




Hoo-hoo. Sammaste ja seinte vahele sisse joonistatud keerdkäigustik tahtis siiski süvenenud tähelepanu.


 
 
Ho-ho-ho-hooo. Kere võis küll olla veidi kurnatud, kuid sisemuses vaid rõõmustas, et teda on ligi kaks tundi mööda linna lohistatud, sealjuures unustamata andmast tööd kere ülemisse otsa paigutatud organile.

No suurepärane, et teele paisatud lisaülesanded olid hea maitse ja mõistuse piiril ning ei sundinud mingeid ekstreemseid ja füüsilisi roppusi ette võtmast. Selleks on teised dream'id ja laksud.


Pole teada, mida arvab kristlik kombestik sellisest rahmeldamisest II jõulupühal, kuid o-kogukond on oma usus, ajada taga punaseid rõngaid, maa pealt ja maa alt, kirikuõuedest ja koolihoovidest, valitsejate rõdude alt ja all-linna plankude tagant, turu eest ja tööstuse keskelt, purskkaevude kõrvalt ja ausammaste juurest, alati kohal.

Lõpu või alguse võimekus

$
0
0
Talent end valimatult aastalõpu o-laadsetele vehklemistele üles anda ei tähenda, et kõike ka päriselt sooritada õnnestuks. Nii jäi end ülehinnanud tüüpidel, kelle tervis veidi tagumiste põskede vahelisel kursil triivis, Näärilaksul viibimata. Siinkohal punastame jõuluvanaliku käitumise pärast korraldajate ees.

Aasta viimaseks päevaks kulus kuupmeetrite viisi põuaudus korjatud ürtidest teed, et o-veri võiks ometi Külmallika basseinide veerel tavapärasel ajal ja moel soontes pulseerima asuda.

Õhusoojust jagus mõnevõrra vähem kui mullu, kuid muret suuskade ja keppidega vehkivate tüüpidega raja jagamisel ette ei tulnud.


Esimese ja teise vahetuse ülimalt lihtsalt trassil sai tõeliseks ketseriks neljas punkt. Kahel sarnasel objektil kõrvuti asunud hajutuspunktid põletasid lõppaega ihaldavate komandode ridu armutult.

Kolmanda ja neljanda vahetuse kohta hakkas rajalt saabujate käest imbuma ärevaid teateid. Platsil liikus kuulujutte pööratud pusletükkidega aerofotodest, mille omavaheline kokkusobitamine nõudvat kuulu järgi jõulujooksulikku taset - taibata asju.

Huvi ja hirm kasvasid Jaani oodates. Esimene punkt jalust ega mõistusest päris lootusetult siiski ei rabanud.

Teine punkt oli aga juba midagi võlukunsti armastajatele. Võib-olla aitas mind innukas Näärilaksule sportrec vahendusel kaasa elamine, kus kodus ekraanilt kodanike Õismäe forsseerimist vaadates oli kohe selge, et aerofotot ja kaarti tuleb punktide tuvastamiseks omavahel keerata. Eks ole, tühjagi me seda seal kohapeal taibanud oleksime :)

Rebisin seega oma kaardi pooleks, tuvastasin nurgeti kattuvad kaardiosad ja tekkis udune ettukujutus, mis suunas üleüldse edasi minema peaks.

Seda, et Glehni rahulast otse segase kuumaastikuga võssi keskpunkti pääseb, teadsid paremini muidugi füüsiliselt võimekamad eeslippajad, kellel tuules püsida püüdsin. Nii ei jõudnud kolmandasse punkti, lagendiku serva, rebi ja kortsuta mängu alustadagi kui et teadjatest voori jätkuvalt silmeulatuses hoidsin, kelle entusiasm pärale viis. Neljanda ja viienda punkti asukoht jooksis juba iseseisvalt, kaardipooli lappides kokku.

Ja nii jäigi veel vaid harjumuspärane viies etapp, mis aasta-aastalt aina õhemaks kipub kuluma ja mida osalejad kulli ja kirja visates või rakendades matemaatilisi valemeid osaliste allesjäänud jõu ja mõistuse korrutise suhtes, koos või kordamööda läbida võivad. Lahendasime selle seekord nii, et Jaan pühkis esimesele liblika ringile kui naastes SI-pulka ja kaarti üle andes kagu suunas ajama käskis panna. Ma panin kuskile täiesti fikseerimata suunas puude ja lõputult väänlevate terviseradade vahele, kus kaotasin mõneks ajaks nii ennast kui viienda punkti. End taas üles leidnud, jäi vaid finisheerumise vaev.

Sissejuurdunud tava kohaselt jäi meil veel andi veeprotseduurideks ja söömandusrituaalideks. Samal ajal elades läbi iseenda ja teiste kepsakusi ja kaasa selle korra võimekamatele.

* * *

Aasta ei olnud veel õieti lõppenud kui me pesakonnaga olime taas valmis end uuesti joonele seadma. Nõrkushoos olin klikkinud 'Osalen' Maari saadetud kutsel 'Kalamaja lahtistele' 1. jaanuaril, lähtega kell 0:18 aadressil Kopli 38/1. Kuulu järgi Heidi Silla poolt elustatud kõva kolmeaastase traditsiooniga hunnitu ettevõtmine.

On kuidas on ajalooga, uue aasta küll vähem või rohkem joovastavate vedelikega Kavakava ruumides vastu võtnud, oli aeg asuda teele. Jaan ajas meid aga tuppa tagasi, sooviga kogu legendimaterjal korralikult läbi töötada. Võtsime arhitektide toolidel istet ja püüdsime legendi kirjeldusest ehituskunstnike mõttekäike aimates punktide asukohti ära tunda. Mõnedele tekkis isegi lahendusideid, kuid asjakohasem tundus jalad laua alt välja kerida ja lärmitsevasse ja paukuvasse öhe suunduda.

Juba esimeses punktis jäime juhmide nägudega maja ette seisma ja püüdsime 19. legendi kirjelduse hulgast midagi kokku sobitada ... Lenderi tüüpi maja .... Tallinna tüüpi maja .... kui teise korruse aknale ilmus kassiga kogu. Arutlesime veits itaalialiku kehakeelega aina edasi, kui aken lahti läks ja kogu teatas, et siin elabki Kalamaja August. Selle peale tervitasime sõbralikku Augustit vastu ja tuvastasime, et siin ongi siis meie 9. punkti vastus käes.

Lahkusime segaste tunnetega järgmise punkti poole, sest näis et kohalikega tutvumine saab olema vältimatu võistluse osa. Arutlesin mõttes, et kuidas küll korraldajad Augustiga kaubale said, et too kolm tundi aknal passib ja igale kaardiga seletavale tüübile ennast tutvustama asub.

Pärast saime teada, et August on üleüldse kass. No Woland.

 Järgmine punkt läks algatuseks sama edukalt, kui asusime hoovis olevaid kuuriuksi kokku lugema. Mõningase mõttetöö tulemusel taipasime, et kuuriuksest ei mahu siiski ilmselt ühtegi autot sisse, kuigi äkki hipsterite rajoonis läheb jalgratas ka võib-olla autona kirja, sest kokku oli vaja lugeda hoopis garaažiuksi. Järelikult tuleb selles punktis hoopis midagi muud märgata. Kolmanda korruse ruumide kõrgus kahe komakoha täpsusega kargas lõpuks otse näkku.

Kui mõnede punktidega läks üpris ladusalt, siis esines ka täiesti töllakaid momente. Näiteks endises Nikonovi peatuses kasvavat tuntud puud otsides jäime muidugi jõllitama seda traadist kokku nikerdatud puukujulist valgusobjekti, mida linnaruumis sel aastal mitmel pool näha on. Mhmmm ... ladinakeelne nimi .... korraldajad on puhta lolliks läinud .... Kaardi terasemal takseerimisel võis tuvastada, et objekt on siiski pisut linna pool ja siiski puitmaterjalist. No botaanikud.

Teoteatri taga oli kaks ümmargust objekti, meie asusime uksi ja luuke kokku lugema loomulikult ümber esimese silma alla jäänud rajatiselt. Ise veel diskuteerime, et kas need luugid võiks ka olla uksed ja kes nendest ustest küll käivad ja meenutasin nädal tagasi naabermajas etendatud hüljest, või see eee... hobust ikka. Kuniks kaardilt ka teise ümarvormi tuvastasin, mis päris maailmas kohe märkamata jäi. No zoloogid.

Garaažiuksed olid meie lemmikud, sest neid lugesime taas vales kohas kokku ja enne aru ei saanudki kui viimasesse punkti jõudsime, kus peale garaaažiuste enam tõesti midagi rohkem lugeda ei olnud. Ning legendidega uuesti tutvumisel selgus, et meil on olulise arvuga valgusti täiesti tuvastamata. Meil olid ka üksikult võttes päevakohased numbrid kivil, kohtamata. Nii, et tagasi sinna, kus garaaažiuksi kokku loetud sai. Jaan oli püüdnud meid Raideniga seal küll veenda, et tegemist ei ole S nurgaga, aga kes see usub. Hämaras võis porist tänavat hädapärast ka tõngermaaks lugeda. Kuidas nende tuulemurruga sarnanevate parklatega siin olema pidigi ... Selles nurgas asus ilmselgelt iseloomulik valgusti. No pimedusega löödud.

Triina juures sai hiljuti käidud, aga et tal oleks tol korral aknale mingeid maailmale olulisi sõnumeid üles seatud, ei tulnud nagu ette. Kohale jõudes oli majaesise vallutanud noorem generatsioon, kes end lahkelt tutvustama asusid. Ühtlasi toimus meil mitmik-kõne: "Ah orineeerujad olete?""Mmm, vist oleme jah""Jaa, jaa", "Maria ära sega", "Eee ... ", "Raiden, mis sinna üles kirjutatud on?", "Jaa, siin elab kuuuuulsaid orienteerujaid", "Väga meeldiv", "kohe mitu tükki", "ahah", "siin elab veel ..."
Kui me ei oleks Triinat ja Ülot üldse tundnud, aga kuidas see orienteerujana võimalik oleks, tutvusime kohalikega, kes legendi ilma kaardi abita ja peast teavad, taas oluliseks võtmeks olnud.

Kalamaja ainsal tänaval, kus kõik majad on kaitse all, oli meil nurgamajade tänava koosseisu kuulumise üle uimasevõitu mõttevahetusi ning kodanikud aastavahetajad võisid juba haarata politsei numbri järgi, kui kolm kakerdavat tüüpi lühikesel tänavajupil juba kolmandat ringi nende kinnisvara üle lugesid.


Esimeste ettevaatlike helveste saatel naasime tagasi tuppa, kuhu ringikollajad muljetega aina juurde kogunes.

Äärmiselt meeleoluka aasta alguse ja sündmuse lõpptulemustes mängis ilmselgelt rolli eelnev Näärilaksu tarbeks vaimu ja tahtejõu ettevalmistamine, sest eks seda võiski ju loota, millest kribivad suure hirmuga meist oluliselt võimekamad tüübid - Ets ja Tarvo. Juba eelinfos kajastatud kummituslike lendavate objektide eksponeerimine võttis põhja alt ära.

Kuna füüsilise panusega meie puhul on, nagu on, rohkem nagu eriti ei ole, pidasime silmas väikest jalutuskäiku lahinguväljases, või kuidas teile tundub pärast südaööd uusaastal kesklinnas liikudes.

Näib et kasutamata mõtteenergia õnnestus realiseerida öises Kalamajas, kus parim kontrollaja sisse mahtunud punktiskoor annab võimaluse sama ettevõtmist endil korraldada. Esimesed visioonid tekkisid juba teel koju, kus Jaan arvas, et peab olema ikka rada, kus kõiki punkte ära ei võeta ja skoor oleks võimalik taibudel vihjepunktide lahendamisel saada ka ilma väljas käimata. Raiden seevastu arvas, et tuleb nii palju punkte teha, et inimesed peavad telgi kaasa võtma, tal vaheajal aega on või et teeme hoopis Tartus, siis keegi ei tule ja saame salaja ainult ühe punkti panna. No mehed, alati täis vastuolulisi ideid ja panevad natuke üle.

Seda, kas start saab olema Kadriorus või Lillekülas, ei tea praegu nõid Nastja ka mitte.

* * *

Kui me oleksime 1. jaanuari hommikul, ei mitte hommikul, vaid mingil ebamäärasel ajal kui pimedusest oli veel natuke heledam, sutsu varem üles ärganud, oleks 24 tunni sisse, kus aasta number vahetus, jäänud ka meie kolmas o-laadne ettevõtmine. Traditsioone murdmata olime aasta esimeseks päevaks välja trükkinud Xdreami jõuluraja, kus natuke jalga ja vaimu sirutada.


Ekstreemsemate huvidega persoonidel soovitaks kulgemist Stroomi ranna taga Merimetsas pimedal ajal ning etappe läbida otse linnulennult. Unustamatud vee- ja mudaelamused hullumaja taga padrikus oleks igal sammul garanteeritud.

Seda pilti tehes kutsus Raiden mind korrale, et ma harjutaksin endast ära halva kombe pildistada riietuskabiinides mehi.

Sel päeval ja kellaajal oli aga rada nii popp, et mõnedele punktidele ligi pääsemiseks moodustus järjekord.


* * *

Nüüd jääb üle vaid imestada, kuhu kadusid need magustoidud, mis kõikide nende sündmuste vahel teha ja manustada õnnestus, tänades kõiki nende ja sadade teiste o-ettevõtmiste korraldajad siin ja alati. Kui te vaid aimaksite, milliseid keemilisi reaktsioone te kehades põhjustate. Kook jääb vaid tühipaljaks lohutajaks kui minna ei ole või ei saa.


Pelguranna pundar

$
0
0
Asi ei läinudki kohe alguses käest ära.
Asi ei läinudki käest ära.
Asi oli jalas.
Asju oli peas.
Asjad olid silmas.
Seiklusrada oma valgete laikudega oli veidi pelutav, aga napsasin selle ikka.

Jalad viisid mööda koridori randa.
Piimjas kaardiosa jättis peale mõned otsused.
Joonel jäi silma legend puuga, mis säästis jalaasteid, otsides loodust joonel.

Silma jäi jalgu, mis olid jätnud oma varjud.
Jalgu jäi jälgi, mille loojal oli väikene pea.
Seiklusrada oma viguritega ei jätnud pelgamiseks ruumi.

Hulgakesi Eestit

$
0
0
Selle sinise päeva,
tõmbas kokku must öö,
mille valge hommik äratas.

Ainult õhtu on juba sada aastat kadunud.


Küünlakuiseid laupäevahommikuid kulutavad andunud maratoniihalejad fiiberlaudadega lumiste ringide sooritamiseks. Samal ajal kui mind palang koos massidega Karu kausis käkerdamise vastu täiesti maha jätnud on.

Nii on mainitud ennelõunad läinud pigem linlikus rõdualuste nokkimise meeleolus koos teiste rasvatihastega.

Karjamaa kandis.

"poe ees nailon dressid, lakk-king,
see päris Eesti, mitte raba pilt" *

Koplifornia piirimail, Arsenali eest.


Aga kaart susati näppu rahvusmustrisse tulistatud aukudega. Aukude seest puhus Paljassaare briis, mis andis kätte selle idee, kuhu õigupoolest tähiste järgi siirduma peaks.


Sisemine lõbusus vallutas mind juba stardis. Sest ma ei leidnud algust mitu minutit üles.

Jõllitasin mitmeid järgmiseidki mulle, prillid lumelärtsakaid täis. Ringi sisse mahtus üllatavalt palju, kui vaadata oskasid.


Kolmanda punkti reetis lõpuks trammitee. Kaheksas sobitus õige mitmesse paika. Üheteistkümnendal oli analoog. Kaheteistkümnendat tundus, et polegi olemas - otsisin kaardilt seest tühja puud, kuniks leppisin lõpuks tõdemusega, et tegelikult on see ikkagi üleni roheline. Lõdisesin juba tuule käes kui Linnutee ütles, et mine.

"kus sa nüüd lähed?
ära mine närvi
kui sa lähed Eestist ära

mine Arvo Pärdiks" *

Jäin siia. Läksin järgmisel laupäeval Löwenruh auuli.

Esiotsa ei saanud sisututvustusest aru, mis kuramuse kalda-ero-foto järgi tuleb õieti silkama hakata. Sõnu saab aga lugeda erinevat moodi ning ühel hetkel muutus pakutud formaat siiski kald-aero-fotoks. Ha-haa, mõned asjad on kaldus selgemad kui kaldas.

Tundus veits igav kuni selle hetkeni kui foto tükeldatuna kolmes eri mõõtkavas ja kaldes vastu vaatas. Otsi-otsi. Ja proovi-proovi, kus näiteks teise ja kolmanda punkti vahele ületamatu aed jääb või kus sa täpselt asud, kui sa asud keset viiekordsete paneelikate padrikut. Kruttimise rõõmu jagus algusest lõpuni.


Seal, surnud kalatiikide vahel, jäi minevik päästmata ja tulevik tuli veidi lähemale.


* Eesti Laul 2018 'Koplifornia', Rainer Olbri (aka Metsakutsu)

Linnarogain 2018

$
0
0
Selleks hetkeks kui mitmesajapealine kamp end poole seitsmeks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse hoovil stardivalmis seadis, oli meil juba oma 7 kilomeetri jagu linnatänavaid läbi sirgeldatud. Tartus.

Kahe sündmuse poolt juhtumisi nii oskuslikult valitud kellaajad, lubasid sel urvakuu viimasel päeval nautida hunnituid hetki nii hõimlaste pidulikul kohtumisel lõuna regiooni pealinnas kui o-maiaste kogunemisel põhjarannikul.

Nii vupsasime hommikul autoga Ülemistesse, silisime rongiga Tartu, lasime hea maitsa piduroal ja meeleolul AHHAA keskuses, silisime Ülemistesse tagasi, kus parklast kaaperdasime oma o-stuffiga varustatud tranduleti, millega otse järgmiste sündmuste keerisesse tormata.

Linnarogaini juurde kuulub pool tundi planeerimist, et oma lähitundide liikumistrajektoorile veidi mõtestatum ilme anda. Valikuvõimalusi jagus - kas otse üles Õismäe-Haabersti ringile, diagonaalis Mustamäe suunas või alt läbi Astangu katkestuste idasuunas aastalõpu maastikule.


Läks käiku viimane variant ning detailides on meie liikumine seekord jäädvustatud lausa geepeeessiliku täpsusega:


Kohe esimeses punktis (31) õnnestus tundma õppida kaasvõistlejaid ja ennast neile tunda anda lähivõttes. Pikantsematesse detailidesse laskumata, kuidagi õnnestus meie kolmesel kambal läbi väänduvate o-kehade tähise märge minuti sees kätte saada. Sellist külakuhja akrobaatikat ei olnudki ammu kogenud.

Soe tunne keres, liikusime astangule tutvuma mälestustega 'majadest' (44-61) ning loomulikult ei saanud ju mitte olla selles kaardi osas mõnda 'õdusat' koopa punkti. Raiden nentis pärast, et see oli tema lemmikpunkt, eriti veel sellepärast kuidas ma seal paanitsesin. Paeastangusse uuristatud ja betoneeritud kõrge tunnel, mis moodustab maa all poolkaare ning mille põrandas leidub kummalisi kandilisi auke, ja milles on kahtlemata ainest kümnete õudus-stsenaariumite jaoks - tunnistan, ei ole absoluutselt minu lemmikpaik külastuseks. Sellises pimedas ahtas ruumis, ei mahu fantaasiad enam ära ning kindlam on karjudes välja joosta. Aga Raideni varukast kinni hoides, sest mul kipub ka tasakaal sellises ruumis kaduma, sain punkti kätte.

Pärast Anu kohvikulauas rääkis, kuidas nad olid valesse koopasse sattunud ja kui ilus seal oli olnud, jää ja vesi ja ... et ta läheb homme sinna kindlasti tagasi, kui mina samal ajal mõttes ahastasin, jeebus küll, ma püüan sellist kohta üldse oma mälust kustutada, kui teine näe tahab sinna tagasi minna. Ma ei tea, tundub, et need ürgvanemad, kellest mina põlvnen, ei tundnud end koopas õnnelikena.


Siirdusime edasi malbetele, tasastele metsa ja lodu aladele (62-71-47-51). Pelgasin metsaaluse märjaks ja poriseks, aga selleaastane talv on nii kangekaelne, et mööda kivikõva lund ja jääd oli lust liikuda. Raiden küll nentis, et ta on sadade okste poolt läbi piitsutatud, kuid soovitasin tal mõelda asjakohasele nädalavahetusele ning nentisin, et võrreldes Kristusega on tal isegi pehmelt läinud.


47. punkti juures täheldas Jaan, et rajameistril on ilmselgelt mingi varemefetiš.

Punkti 51 legend 'madu' pani meid muidugi mõtlema, kas me ikka tahame ... kohtuda ärritatud rästikuga. Lootus jäi, et ta on veel külmast kangestunud. Aga miks peaks keegi niimoodi tegema ...

Legendide hulgas leidus veelgi huvitavat, nagu 59 - foor, 64- vagun, 40 - kodu. 'Kodu' on sõna, mis tuletab meie pesakonnale alati meelde selle seiga, kui ma ei teagi, mis aktsioonfilmi me tegelikult tahtsime vaatama minna, aga suutsin meile ekslikult klikkida piletid filmile - The Home. Kuna teised ei süvenenud ka enne, siis alles kinosaalis hakkas meil tekkima kahtlusi. Jaan ja Raiden peavad seda endiselt minu emalikuks vandenõuks asendada salakavalalt koleduste vaatamine nunnu kogupere animaga ning pärast seda mul enam pileteid osta ei lasta :)


Pärast kohtumist maoga suundusime otse depressiooni - vähemalt nii teatas meile Raiden, kes oli pandud legende ette lugema, kuna ta kaarti jälgida niikuinii ei viitsi. Punkt 54 (lohk/depression) TTÜ kuuenda korpuse juures, mis laskis meil Jaaniga Raideni üle külvata meenutustega ülikooliajast. See ei saanudki poisile teisti ilmsesti mõjuda.

72 - kui seda libedat nõlva ees ei oleks. Naeltega tossuomanikud ja muidu osavamad said üleval kivi juures muidugi lõõpida kui ülejäänud kari end küünte, hammaste ja veenmisjõul libedavõitu nõlvast üles sikutas. Kuidagi sai. Liuglesime üleval edasi  - 73. No oli ikka kiilas kohati - mõte Mustamäe järsakust allaliuglemisest tundus päris kõhe. Silme ees järgmiseks punktiks 53, pakkusin, et lähme üle Nõmme silla ja vanakal on tavaliselt ikka lahtist liiva.
Turu poole, sillast üle saanuna, tabasime päikseloojangu Mustamäe kohal. Valisime perfektse ajastuse ühehäälselt ürituse tipphetkeks.


Vanaka üks serv oligi puhta liivane, samal ajal kui Raiden otsustas katsetada oma taguotsa võimekust ja libedamast äärest lihtsalt alla kelgutas.

Valguskera loojumise lummus muutus täiskuu nõiduseks ning meie igerikuvõitu laternad olid Mustamäe majade vahel hakkama saamiseks enam-vähem piisavad. Raiden küll hurjutas, et mida me koonerdame alati nende lampidega, et kui me korralikke prožektoreid omale muretseda ei raatsi, siis võtame järgmine kord vanaema laualambi ja seome selle pähe.

63-59-64 mikrorajoonlik kuupaiste idüll, sealjuures tõesti koos vaguniga (64). Algses planeeringus sees olnud 45 ja 67 jäid välja ning jätkasime 74ga, legendiks oravant nagu Raiden orvandeid meile dikteeris, mille peale me Jaaniga arvasime, et oravant on lihtsalt natuke kogukam orvand. Aga et neid ka sellises kohas leidub.

Edasi 34 ja 41 Kadaka pimedas pargis ühe niru lambiga keset järjekordseid liuvälju oli veidi väljakutsuv, aga saime veel ühe depressiooni siiski kätte, kuigi lohu olemus sells paigas jäi veidi segaseks.

Tagasitee läbi 68 ja 32 oli piisav ning oleks olnud ka 33 kui mitte kaart ei oleks jälle nii kokku murtud olnud nagu ta alati on. Kodu punkt 40 Harku järve ääres oleks juba palju saanud.

Finišiponnistus tekitas Raidenis nördimust, kuna ta ei saanud meie jooksutempost üldse aru - mis mõttes te nii aeglaselt jooksetegi või. Lubasin talle järgmiseks korraks mõne korralikuma jooksja paariliseks vaadata kui ta norimist ei jäta. Jättis.

Arvestades seda, kus viimase aasta fookus mitmetel elulistel põhjustel viibinud on, mille tõttu jooksusamme just palju üles lugeda ei kannata, saime isegi hästi hakkama.

Enne kui pulkadele jäädvustatud tähiseid üle lugema asuda jõudsime, olid kõigil juba grillvorstid hammaste vahel ning rammestusega vajusime leiduvatele istumisalustele.

On ütlemata sümpaatne, et korraldajate wilderness.ee lehelt leiab üritusi hingematvateks ponnistusteks, kuid mitte ainult füüsist rebestades, vaid ka maastikke nutikalt esitledes ja kliima võimalusi aastaringselt hurmavalt ära kasutades. Ning jätkub auru anda liikumisgigantide kõrval sebimisvõimalus ka algajatele ja vähemvõimekatele.

Vorst maitseb ühthästi kõigile.

Tramm nimega ...

$
0
0
Orienteerumine ei ole mind veel päris maha jätnud. Ja mina teda. Päris kaksikõed ei paista me hooaja hakul aga olevat.

Kribimisega on suhe veelgi seletamatum. Seda Freudi ei ole ma veel kohanud, kes aitaks analüüsida kaotatud kirjatükkide tagamaid.
Nagu nende Kadrioru trammidega. Ootad Jaani, aga tuleb jälle hoopis Julius. Või Konstantin, või Ernst. Või kes need kolm veel olidki.

Potsatad pingile, tõstad pilgu ja võid vaadata kaassõitjale otse silma sisse. Kui ta just oma nutifonisse uppunud ei ole. Või kui sa nii uljas tüüp ei ole, siis püüad iga kohaltvõtu või pidurdusega mööda libedat puupinki veidi kohtlaste liigutuste saatel oma naabritele mitte otsa libiseda.

Keskmise ugrilase õudusunenägu ühistranspordis. Aga mida tulisemalt pilk oma lugemisvarasse puurida, seda süütum näid.


Keskmine urgilane tunneb ennast siiski päris hästi kui ta natuke mööda metsi luusida saab. Kuna viimastes kipub puid aina vähemaks jääma, siis on enesetunne talutav ka mööda tänavaid tuuseldades. Vahel ei aita enam mitte miski muu kui siseruumides laialilaotatud mattide ja tõkete vahel vibreerida.

Nii on jäänud ülestähendamata suure saja eelne sise-o osavõistlus Tallinna Spordihallis. Raja ülesehitus andis eksimisvõimalusi nii 'vabariigi' tähtede kui kinniteibitud trepikäikude juures. Ebatavaline kiirustamine minu poolt viis lausa B-finaali veel neljal eri viisil halli moodustatud labürinti läbima.

Kaunil talvehetkel, 100. aastapäeval, oli Kadrioru ja Pae Parki üles seatud 100 tähist, millest suutsin vaevu pooled läbida. Aur sai otsa, SI-pulk sai otsa. Isu ammendas. Eks ole seal pargis jukerdatud juba küll.

Võib-olla oleks nüüd koht uurida lähemalt o-suhtesse tekkinud mõrade kuju.

 
 
 
Lahkus jupp jumikas aega, kui mööda sai ka Linnarogain ja kiusatus end metsa veerde poetada viis igituttavasse Kloostrimetsa, Pirita jõe kallastele. Mõni paik lihtsalt on, vaatamata lõpututele punktipaiga kordustele, ürg o-tehniline maastik. Ikka, ikka leiad viisi, kuidas õigest orvandist täiega mööda udjada või kaldajärsaku alt liiga vara punkti otsima hakata. Meeled hakkasid reaalsust omaks võtma.


Enesetunde lahtiseletamine jätkus. Raku metsas. O-ükskõiksust tiris päevavalgele mõni uus rakurss kaevikule. O-osavõtmatust püüdis hävitada vana võsa uus kõrgus.


Neljapäevakute hooaja avaüritusel Männikul oli võimalus o-suhe päästa või kõik lõplikult tuksi keerata. Alustasin rahuliku vaatleja positsioonilt, kirjutades välja uusi EOL koode persoonidele, kes ei oska uneski näha, millisesse sõltuvussuhte võrku nad püüti. Lasin kribida allkirju spordiseltside nimekirjadesse justkui ametlikku vannet. Poetasin tükkhaaval pihkudesse siniseid ja kollaseid indulgentse, mis heal juhul võis anda lunastuse.


Tavaliselt aga muudab elu järgmise tunnikese või paar liibumiseks värvilise kaarditükiga valdavalt varjatud paikades.


Ma ei pidanud kaua vastu. Tormasin teistele järgi. Veidi sõge ilme peas. Lõpusirgel jalutasin võidu sääsega. Kõik jälle nagu kunagi alguses.

Ja siin ma nüüd siis istun. Lauanurgal kolm Botaanikaaia kaarti, mida kaasa meelitatud pesakondlased igaüks omal viisil läbi silkasid. Maastiku omapära ja varakevadised õitsejad takistasid optimaalsema trajektoori võtmist. Kahmasin kaardi kõikide punktidega, et ikka kõiki aiailusid külastada õnnestuks. Teab mis palju neid praegusel viimaseid päevi raagus aastaajal ju polegi.


Aga need võrratud koerahambad ...
 

Suvele kaotatud kevad

$
0
0
Sea vaim valmis kevadeks.

Mhmmm… lamba oma tuleb ilmselt sügiseks.

Entusiastlikud kaubandusasutused võivad ju vitriinidel raporteerida valmivatest vaimudest, endal kipub toda ikka kiduralt käes olema.



Innukatest iluaianduslikest katsetustest on kevadelt varastatud põuasel lehekuul saanud pidev ümber maja kastekannu ja voolikuga siblimine. Ei paista ka ennustust, mis lubaks end lähiajal veevalaja olekust mõnda muusse asendisse päästa.

Mõnel neljapäevasel õhtutunnil on siiski korda läinud pageda vaimu teritamiseks metsikumate loodusvormide lähedusse.


Kuu alguses Keila-Joal ei pannud veel päike silmi kissitama kui o-hordid aromaatsetest karulaugu saludest läbi sumasid, et rannaluidetel kopse kosutava õhuga täita.

Ühel esmaspäevasel harjutusel Mustamäel ründas pimestav valgus aga paneelmaja nurga tagant, et koeraekskrementidesse astununa kopse mitte nii kosutava õhuga täita.

Kodasoo männikutes viskas valguskera teravaid viirge varvastele, et tolmunud tossudes end valedesse orvanditesse eksitada.

Vanalinna torbikute ja tornide vahel peegeldus turistide prillidelt loojuv päev, et neist mööda higistades end ergutushüüetel kanda lasta.

Kohalike päikesevannide võtmist Kuusalus heidutasid suuremal või vähemal määral asulas tiirutavad keelualade piirides ekselnud.

Lõõskavat ilma ei jahutanud Männiku krossirajal ka lõputud ristuvad kraavid ning kaevikud või põige madalsoosse.

Kloogaranna sääskedel oli valus kui kuumadeks köetud kehadele verd varastama sättisid. Kloogarannas tuuseldavatel o-huviliste kõrvadel oli valus kui rongijuht vedurivile kõikvõimalikke toone katsetama asus, et mõni o-harrastaja ei näeks õhtu lõpuks välja sama lapik kui sääsed mõne o-harrastaja küljes.

Alles Järvi järvede äärde oli harjumuspärasem suvi kohale jõudnud, kel pingutustele vaatamata ei õnnestunud enamat halli pilvevati kokku kuhjamisest, millest vaevalised kolm piiska välja pigistas.

Nii päikest täis.

Tuleb tunnistada et noil kuumadel päevadel on vähemalt rajameistrite nupp teraselt nokkinud. Keila-Joast saati on kõik rajad väga nauditavad olnud. Ei pea kõige eliitsemale trassile üldse trügimagi, et piisav, päevakule kohane o-doos kätte saada.

---

Aiatöödest põgenemisel kasutatud skeeme:








Jukola 2018

$
0
0
Nädalajagu päevi enne jaani kipun end leidma jälle mõne Soome puu alt.


Seekord ühes Soome kohas, sealt Lahti metsade ja mägede vahelt Hollolast. 


Ja kuigi kirja saanud neljases teatevõistkonnas figureerisin veel mõni kuu tagasi ainukesena ning säilis oht Soome puude all end veidi üksildasena tunda, oli lõpuks Triina abiga ikka Venla jagu naisi kokku sebitud. 

Puudealust eremiitsust aitasid vähendada veel mitmedki TONi klubikaaslased oma võistkondadega, ja mõned teisedki olid end üles andnud - nii loendati männikus üle1600 4-liikmelist naiskonna ja üle 1800 7-liikmelise meeskonna.


Peale selle oli kanarbikus ja muus madaltihedas metsikus taimestikus näha veel nii mõnesidki sundpaiknemisse asetatud pereliikmeid. 


Kokku kuhjatud inimmasse varjutas peen tolmuloor - täiesti erinev maskeering mullusest, rääkimata tunamullusest vesijahutusest.


Võis ju kahtluse alla seada, kas 11. korda Jukola tee jalge alla võtmiseks motivatsiooni ikka leidub. 
Aga ühel talvisel sise-orienteerumisel manas Raul pilte ebatavalisest aukudega maastikust. Soomele kohaselt harjunud graniidimassiivide asemel leiduski ohtralt sügavaid nõgusi, mis kaardilugemiseks kohati lisa silmi vajanuks. Aga mõte aukudest Soome puude all, tundus talvises kangestuses ikka nii põnev, et nii see Aasa 5 jälle kirja sai.


Vahepala kadunud SI-pulgast, mis justkui ei ole otseselt Jukolaga seotud:
Veidramast veidram aga oli laupäeva varahommikul fliisi taskust leida oma nimeline ja sünnikuupäevalise numbriga SI-pulk (no nii neetult armas jublunn, eks), mis täpselt aasta tagasi kaotsi sai - õigupoolest olin selle mullusel TON päevakul, paar päeva varem, kus rendi pulki puudu jäi, Triina kätte andnud. Triina andis selle mulle aasta eest Jukolal tagasi - aga ma ei mäleta seda üleandmise momenti, kuigi teised olla kõrval näinud, et nii oli. Ja loomulikult ei olnud seda pulka mitte kusagil. Kas ma siis aasta tagasi ei otsinud kordi ja kordi kõikvõimalikke taskuid läbi. Kas ma siis ei kujutanud ette kordi ja kordi kohti, kuhu ma selle plastikvidina veel pista võisin. Aga ei, kõik sihipärased otsingud lõppesid edutult. Oli vaja minna uuesti Jukolale ja panna selga üks vana fliis. Kosmos. Kusjuures Triina oli reedel ärganud mõttega, et see Tiina SI-pulk tuleb nüüd välja. Veel kosmosem. 

Vahel käituvad SI-pulgad nagu need mänguasjad, kes öösel kui sa magad, toas mingeid omi asju ajavad. 


Soomes ei ole aga SI-pulgaga midagi teha, seal tuleb käsi väänata endiselt EMIT-ga. Läksin oma laenatud plastiktükki torkima seekord teises vahetuses. Esimene vahetus jäi Annelile, mida Kerttu kirjeldas umbes nii: kui naiste stardipauk käis, siis tõusis ülesse tohutu tolmupilv ja näha ei olnud enam mitte midagi. Kõik ainult köhisid.

Meeste stardi eel leiutati kastmismasin
Tolmune ei olnud mitte ainult stardis, piisas ka metsas sellest kui sattusid lohasse, kus ees rohkem kui üks inimene, et liiv hammaste vahel krigisema hakkas.

Lähtusin K-punktist kui pikad rivid ja rongid olid hajunud ning alustasin üpris endale kohases uimases tempos kivikeste leidmist augukeste vahelt või vastupidi - lohukesi kivide vahelt. 

Juba teisest kolmandasse punkti minnes loobusin tavapärasest otse suuna ja jõuga läbi mitmekümne meetriste aukude turnimisest, tavaliselt on põhjanaabritel sellises mõõdus positiivsed vormid, ja valisin teed mööda ringi silkamise.

Põneva ja kõheda mikroreljeefiga, mis jäi minu neljandast, viiendast punktist läände, meie vahetust  ei kimbutatud, erinevalt naiste neljandast, meestest rääkimata. Vaatasin Siiri kaardil sinna alasse paigutatud etappe ja võttis kukalt kratsima, kas peale entusiasmi veel mõni o-tehniline võte oleks neid seal läbida aidanud.

Seevastu oli taas huvitavat teevaliku üle haudumist: 5(134) - 6(34). Joogipunktist lahkudes tundus otse läbi mitme sügaviku turnimine kui läbi mitme sügaviku turnimine ja võtsin suurema kolmnurga teid mööda ringi, mis ühtlasi tagas kindla punkti jõudmise. Erinevalt sellest, kui tüüpiliselt Soome kivide vahel alla või üles nükerdanud olen, siis ammu enam ei ole aimu, mis suunas seda tehtud sai ning potentsiaal end paralleelobjektidelt leida on suur. 

Tundus mulle, et mul on väga kindel plaan ka 6(34) - 7(48) kügelemiseks, aga aukude hulk tegelikkuses võrreldes kaardil kujutatuga osutus enneolematuks ja nii ma vales hajutuspunktis kõpsti kohal olin. Enne kui jõudsin asuda nutusele süvajuurdlusele, kuidas positsioneerida endale huvipakkuv auk kõikide teiste aukude suhtes, jõudsid kaasvõistlejad punktis arendada diskussiooni mulle sobiva augu suunas ja pääsesin sealt lohkude süsteemist tseremooniata tulema.

Jätkus aukudeülene nõkerdamine orienteerumislikult lihtsa etapiga 7(48)-8(78), samal ajal kui 3. ja 4. vahetusel oli punkte ka mõnusas aukudega augus, mis jäi sellest etapist läände väikse keeluala ja trassi vahele. Oi, küll seal negatiivses vormis olla põnevust ja pettumusi jagunud. 


Triina nentis oma kolmanda vahetuse puhta laste rajaks, olla nii lihtne olnud. Siiri neljas vahetus näis selle kõrval hoopis tõsisem välja. Ma julgeks arvata, et kontimurdvus aju ja koibade kasutamise vahelises suhtes oli selline fifty-sixty tasakaalus.

Kas tulla või minna?
Age eks igaüks tundis end kuumadel raiesmikel ja kõrbelise moega kanarbiku väljadel nii kuidas selleks korraks tunda anti. 

Ponnistusest taastumiseks - lagritsa Tupla - seda oli raske isegi teismelise kasvuspurdis Raidenile sisse sööta
Pesemisel paistis ainult siis mõte olevat kui end pärast veeprotseduure kohe kilesse mässida, sealhulgas ka nina- ja silmaaugud seest poolt. Nii kui platsile tolgendama jäid, olid jälle tolmukihiga kaetud. 


Tuvastasime Siiriga fenomeni, et ugrilik eraldatus leiab täieliku lõpu nii kui pesuruumi kile vahelt sisse saadakse. Juba veepladina heli ja aurava sauna aimdus päästab heledate kehade seest valla enneolematu jutuvadina. Metsas piirdutakse siiski asjakohaselt peamiselt punkti leidmiseks vajaliku teemaarendusega. Aga sattunud lahti riietuma kõrvuti endast põhjapoolsema ugrilasega, siis enne kui ma jõudsin oma kõntsaseid jalgu täielikult lahti koorida, juba näidati kõrvalt, millised kriimud saadud oli ja millised kriimud mina saanud olen. Jeebus, mingi emotsionaalne vada tuli veel, aga kuna mu soome keele suuline oskus on kesisevõitu, osutusin täiesti piinlikuks jutupartneriks. 

Kogu selle lahti ja kinni riietumise ajal käis ohjeldamatu keskustelu ja mitte et nad kõik üksteist tunneksid. Ma kogesin ennast isegi pisut poolikuna, sest metsas toimunu jäi naabrinnadele detailides täiesti esitlemata. 

… nojah, siin ma siis kribin :)


Suvi on jälle ühe Soome maastiku võrra rikkam. Ühe Soome puu all istumise võrra. Ühe enneolematu tolmukorra all.



Sekeldused kapis

$
0
0
Ma ei tea, kas teie kappides elavad ka need pisikesed elukad, keda kutsutakse kaloriteks ja kes seal iga päev riideid natuke väiksemaks teevad.*


Vähemalt kolmel viimasel neljapäeval olen neid visasid vendi peletanud ettekujutusega, et kui ma natuke metsas sebin, siis nad äkki lähevad kellegi teise kappi ja jätavad minu rõivad rahule.

Vähemalt kolmel viimasel neljapäeval olen kalori-tõpraid maha raputanud hunnitutes päevakumetsades, raielankideta floora keskel, varavalminud mustikate vahel, vee kaotanud soosiiludes.

Tõsi, näib, et kapis elutsevate tegelaste tõsisemat asukoha vahetust on üritanud algatada ka paljud teised, sest nii Rõõsa, Koitjärve kui Kõrvemaa keskuse ümbruse o-maastikel oli lisaks tavapärastele matkateedele põõsaste all ka väga palju muid poole mutsuga radu, mida inimloomad endast maha jätavad kui nad kapielanike hulgaga päris rahul ei ole.


Mis omakorda minusugusele o-harrastajale andis küll võimaluse langeda raiumata ürgemetsade reljeefsesse vormi ja lumma, et radadest eemal leida vajalikke punktitähiseid, kuid teisalt tekitas mulje justkui uitaks selliselt sätitud puudega pargis, kus kõik pühapäeva ennelõunal jalutamas käivad.

Mis tekitas järjepanu mõtteid, et kas muud metsad on juba nii lagedaks tõmmatud, et allesjäänud loodukaitsealad kesksuveks loodushuviliste poolt puhta ära trööbatud on.


Või millepoolest see kaardiga ringi trööbeldamine murtud kuuskede vahel sõnajalgade sahinal  erinebki ülejäänud erineval viisil metsa ründavatest inimhordidest. Või kus õieti jookseb piir kaitsmaks metsa inimese eest inimese jaoks.

Aga kui nii sügavatesse mõttekihtidesse mitte langeda ja uurida, kuidas on kukkunud välja sportlik-hasartlik pool, siis viimatisel korral Kõrvemaal oli nii hea rada, et ma lausa kaks korda punkti piirkonnas põhjalikke susasid ja pusasid trassile manasin - esiotsa puntkti 43 piirkonnas ja teiseks üle soo laugaste ümbert lõigates 62-69 minnes vale künka otsa lõikasin ja mõneks hetkeks päris ära eksisin kuniks mingi täiesti segase liikumisega punktile otsa komistasin. Olin asukoha osas juba nii kadunud, et otsustasin teele välja murda, kui eemalt punkti tähist nähes olin veendunud, et see minu oma küll ei ole, aga ikka kiikasin numbrit. No ennanäe, 69.


Päevakute rajad ei paku viimasel ajal just mitte tihti sellist elevust, et kuda küll punktile üldse peale minna või punkti piirkonnas suunaga vääratades totally lost seisund tekiks. Aga võib-olla näiliselt tiheda radade võrguga kaart lohakaks teebki.

Kui Raiden uuris, mis metsas ma viimati käisin ja ma kaardi servast 'Apuparra' ette lugesin, arvas ta, et kõlab rohkem nagu ma oleks mingit kebabi restorani külastanud.  

Selles mõttes muidugi jaa, kui reede hommikul võib isegi veel tunduda, et kalorid on riided suureks tagasi teinud, siis mõne päeva pärast on kõik jälle väikseks tagasi näksitud nagu ma ainult kebabi muginud olekski.

Üldises plaanis on põhjalikum kalori-tüüpidega sekeldamine jäänud tagasihoidlikuks, kuna on tekkinud kindel plaan ennast hetkel veel aktuaalsetest kappidest eemale asutada ja äkki õnnestub need riietega jahmerdajad osavalt nende praegusse asukohta maha jätta.

See plaan on tinginud aga asjaolu, et läbitud kaardid (Rõõsa, Koitjärve, Apuparra) on juba vahetanud asukohta ja skänner ka ei tööta, mistõttu jääb lugejaid o-raja läbimise süvaanalüüside asemel kurnata mõnede pildilisemate väljavõtetega Rõõsa kandi võssist ja veest.

----------------------------
* Bob Collinsi mõtte keerutus

Sekeldused kappidega

$
0
0
ja kogu muu olemise inventar on hammustanud kalendrist järjepanu kuumi suvepäevi.

Inspiratsioon … (koduaed)

Orienteerumine on viimastel nädalatel olnud pigem väga lokaalse iseloomuga, rõhudes peamiselt mälu-o formaadile, kus ilma asjaliku kaardimaterjalita on ette tulnud küsimusi laadis, kus on see väikeste taldrikutega kast või et kas siis siia kasti sokke ei saanudki.

Peale teab mitmendat päeva, kui mingisugune korrapära vanade asjade ja uute ruumide vahel oli hakanud tekkima, tundus hea astuda vahelduseks välja sportlike inimeste sekka, et punaste rõngastega kaart peos ajukurdusid sutsuke teisel viisil üle soendada.

Pealegi, Loomaaed on nüüd palju ligemal. Ja. Pealegi, Loomaaias on huvitavaid püsilillepeenraid.
Huvitavate lesivate loomade vahele tiirutama õnnestus kaasa meelitada noorim ja vastselt pikimaks osutunud pesakonna liige, kui viimane kolmandik pesakonnast jäi ikka maha, värskelt paigaldatud termostaate näppima. Kaugel see talvgi enam on.

Neli linnulennulist kilomeetrit tümpsimist puuride ja põõsaste vahel puudutas veidi teisi lihaseid küll kui neid, mis peamiselt kummardamisel kasutusel on.

Uue maastikuelemendi ja punktiobjektina oli ilmunud jääkaru maailm koos palavusest lootusetult lapikuks tõmbunud karuga. Lõvid, möirgavad papagoid ja kriiskavad elevandid näisid täna rohkem oma klimaatilises elemendis olevat.

Selline sulnis suvine tammumine. Aga kui nii edasi läheb, siis ei teagi, kuidas selle talvega üldse maha saada, sest kui temperatuur öösel alla kahekümne vajub, tundub väga jahe olevat. Kuidas küll aastad sellised õed võivad olla - mullu sai mõnel harval korral eraldi rõõmustada iga üle kahekümne pügala tõusnud kraadi üle kui sel aastal lihtsalt kütab. Ja mis see vihm üldse on. Ja kui palju Ülemiste vett ma mööda lilleklumpe ja põõsaaluseid juba laiali veeretanud olen.

Põgusa sissekande lõpetuseks kaubanduslikke teadaandeid: kui teile tundub, et 300-aastane park võiks olla väärt keskkond elutsemiseks, siis sealsel territooriumil on nüüd vabaks jäänud üks 4-toaline platsdarm. Seniks kuniks saab kokku ametlikumad andmed, väike sissejuhatus ümbruskonna iseärasustesse - mida ühel pesakonnal kogeda on õnnestunud.

… ja selle allikas (Kadrioru park).

Seenepunk - 100KPd Pikknõmmel

$
0
0
Just nii samamoodi võiks iseloomustada mõtet käesoleva aastaaja südapäeval o-sportlike ettevõtmistega tegelemisel, kui et on kommenteerinud muusikalist nähtust OOPUS Kiwa Noid, sest mingi protest iseendaga peab inimeses olema kui ta on võtnud nõuks nende 32+ kraadidega mööda kuuma metsaalust ringi kooberdada.


Aga just nii läks, et 12 tundi hiljem kui pesakond oli Viljandis sattunud osalema folktroonilise OOPUSe esitlusel, leidis ta 100KP võistluse stardis endalt puu all eksistentsiaalsemaid küsimusi küsimas. Üldiselt ilmaolud meenutasid natuke sellist Ibeeria poolsaare miljööd, kuigi udu ei olnud loota.

Udu valitses peas.

Pärast kahte kilomeetri vantsimist parklast keskusesse ja sealt omakorda 1,5 kilomeetrit starti tekitas juba esimeselt oosiharjalt laskumisel liikumisele eesmärgi, milleks oli pärast 31 punkti ikka veel elus olla.


Punktitähised jooksid esiotsa siiski päris kaunilt ette. Selgelt hoomatav reljeef päris elus ja kaardil klappis omavahel väga hästi ja teatav mõnus sinusoidne sujuvus õnnestus esimesed 15 punkti täiesti säilitada.

Kuidagi liiga sujuvaks läksid orvandid 16(180) punkti poole tüürides. Mets ja objektid sulandusid ühtseks massiks ning võis aimata teatud ülekeemise ilminguid vaatamata väääga rahulikule kulgemistempole.

Ometi, jõudnud 19sse vaatepunkti tekkis mingi petteuit, et oleks võinud pikemagi raja ette võtta - niivõrd harmooniliselt oli kulgemine õdusas mustikamännikus läinud.


Ilmselgelt ei saanud asi nii okkavabaks jääda. Alates 22(189)st punktist läks mets aina tüüakamaks ning langenud kuusekammid pakkusid punktide vahelise trajektoori valikul erinevaid alternatiive. Päris metsikuks osutus punkt 25(193), mis jäi minu jaoks esiotsa kõikide nende langenud kuusetüvede varju. Kaks kaardile kantud lohku moodustasid looduses rohkem nagu ühe suure augu ja seetõttu rüsisin vapralt edasi, kuni Merike jooksis vastu, et seal on juba soo. Ohh-ohh, mis soo, kas ma nii puusse juba pannud olen. Keerasin ka otsa ringi ja püüdsin mingit asukohta ja tegevusplaani enda jaoks täpsemalt määratlema hakata, kui punktivõtmise asendis Merike eemalt ümber kukkunud puude vahelt paistiski. Päris hea, tundub olema õige paik, aga see millise kergusega mõni suudab üle nende murdunud kuuskede kalpsata, samal ajal kui ma ähkides ja puhkides alt ja pealt kuuseakrobaatikat harrastan, on umbes nagu poomiharjutus, kus teised viskavad saltosid ja mina lihtsalt ripun üle poomi ja ootan, et keegi mu sealt harjutuse lõpetamiseks lihtsalt alla lükkaks.


Kuidagi läks korda ennast punktini lükata ja seal ka eemale järgmise suunas, kuid liikudes 27(195)sse, lohk keset metsa stiilis punkti, oli mu ainus mõte, et kui ma nüüd kohe sellesse auku ei satu, siis ma lihtsalt suren ära. Tundus täisekstreem hakata seal piirkonnas sellise palavusega ennast mingi x objekti järgi uuesti paika ajama. Mingi täiesti ajutöövaba kulgemise tulemusel sattusin ikkagi õigesse lohku.

Viimased neli punkti läksid aga juba väga tuimalt, loha aitas pärale jõuda, aga isegi asetada üleüldse niisugust küsimust kui sellist, mis võiks praegu elu mõte olla, ei suutnud. Oli ainult üks peas vohav mõttekujund, mis viitas veel aju kui niisuguse funktsioneerimisele - jõuda kuidagi sinna kuradima viimasesse punkti, sealt läheb nöör lõppu. Tõesti, see ei olnud isegi punk enam, rääkimata seentest või midagi.


Keskuses tagasi, veidi end veega üles turgutanud, tekkis olemisele järgmine mõte - oodata ära mehed metsast.

Esimesena kohtasin enne viimast punkti sinna poole marssivat poissi, kes teatas, et kõik on pekkis, telefon olla metsa ära kadunud. Mõningase mõttevahetuse tulemusena selgus, et ta mäletab, kus ta võis selle ära kaotada - olla üks punkt 190, mida meil kummalgi ei olnud kaardil, kus ta kukkunud oli, äkki seal. Blaa-blaa …, käskisin kõigepealt vormistada oma trassilt naasemine ametlikus protokollis, eks siis lähme kaema, kas õnnestub ka see elutähtis kehaosa metsast välja tuua.


Raiden mäletas täpselt seda 190 punkti piirkonda, ja suutis sealt (umbes minu punktide 23, 24 lähedal) selle ka üles leida uuesti ning siis asus ta taastama murtud kuuskede vahel oma teekonda punktist kukkumiseni. No esimese kuuse all, mille otsast koperdamise ta välja pakkus, ei olnud peale naturaalsete objektide ühtegi plastikjunni, aga kolm meetrit  eemal, täpselt samasuguse pikutava kuuse all, telefon vastu vaataski. No daa, põtradel ei läinud seekord õnneks, peavad ikka üksteisele külla minema, kui omavahel suhelda tahavad. Ja poiss tõdes, et päev on siiski korda läinud - punktid kõik käes ja telefon ka käes.

Selle edasi-tagasi jahmerdamise peale oli aega kulunud nii palju, et saabus ka Jaan. Tal olid kõik kehaosad alles. Aga mõnevõrra sõnekehv väljenduslaad ei loonud just kõige ülevaatlikumat pilti värskelt kogetud elamustest. A mida sa ikka jaurad ja lõksutad, käidud, tehtud.


Üldiselt mulle meeldib see võrdlus eri rahvuste flirtimistehnika puhul, kus kui itaalia mees läheb pruudile külla, siis lillede ja kommikarbiga ning terve õhtu ajab mingit imalat mesijuttu. Eesti mees tuleb, drellpuur kaasas - noh tere, kus sul see pilt oli, mis sa seina tahtsid panna.

Vot ma nüüd ei teagi, miks see lugu mulle praegu meelde tuli.


Noh jaa, aga kokkuvõtteks võib öelda, et oli ka võistlevaid tüüpe peale meiesuguste narrijate, kes lihtsalat tulevad ja jalutavad, kaotavad padrikusse oma telefone ja käituvad rohkem nagu mingid uimased marjulised. Sest seeni ju pole.

Ja võibolla jäi puudu sellest 100KP võistluse kõige magusamast osast - reljeefi kaardist. Ja võib-olla see on endiselt üks neid üritusi, kuhu ennast juba varakevadel kirja panna ja loota, et jõuad kohale vaatamata täiesti segasele suvele, sest maastik, rada ja keskus oli väisamist väärt.


Pillava suve kohtumised rannas ja linnas

$
0
0
Abikaasadega on nii raske midagi teha - isegi kuumas vees hoidmine ei tee neid pehmemaks *
Suvi kes astus õuele, lasi lopsida päev päeva järel ohjeldamatus kuumas. Suvi keda rannas ootasid, tõi kaasa külmakangestusi.

Aga proovi siis. Äraspidi. Mängi seda kes-aias mängu. Lükka teine välja. Las ta higistab seal. Küllap ta leebub. Ei aidanud? Keeda teed. Las kulistab seda herbidega kuuma vett. On juba mahedam?


Lopsakaks ja üleelusuuruseks muutunud suvega võis o-huviline põrkuda ka mädakuu esimeses pooles. Kuigi Augustuse auks nimetatud perioodil sel korral ei mädane midagi - kõik ainult krõbiseb - mälestus murukõrtest, millel on piinlik tammuda. Puude ja põõsaste maha pillutatud lehed, milledele on valus astuda ja need teised, keda muidu taimedeks kutsutakse.

Aga katseta veel. Ujuta ta voolikust, mis sul niikuinii aia kastmiseks kogu aeg käes on, üle karmkülma veega. Randa pole vajagi. Ei läinud järelandlikumaks? Aa, pehmeks teeb kuum vesi.

Suvi ajas o-huvilised paadiga sõitma, et nad võiksid teha kena neljapäeva õhtuse väljasõidu kesklinna piirkonnas. Nii sai rannaribalt heita pealinnale pilk uudse rakursi alt. Saare sees vaadelda aga väljavõtteid objektidest, mida nii tihti o-kaardil ei kohta. Võis sammuda ka maaherilaste pessa, et saada ergutatud, kui sa olid see, kes saarele astudes selle aeglasemalt kulgevatesse dimensioonidesse oli sattunud. Nii vähe on vaja maad, ei, merd, et tõmmata hoog maha.


Aga passi ikka. Äkki läheb niisama keema. Puisevõitu endiselt.


Suvi jooksutas tuimemaid tüüpe Tondi tänavatel. Seal kus vanad kasarmud kohtuvad noore tennisega. Seal kus ristuvad ehitajate ja remontijate hordid. Seal kus kõrge klaasmaja peegeldab igavesti lõppematut autode voogu. Seal kus aiamajad igatsevad vihmaseid päevi. Seal kus soe tuul sasib o-kaarti nagu see oleks mõni tühipaljas vale põõsa alla eksinud leht.


Aga püüa nüüd. Võta see tühjaks joodud teeklaas. Pärast pikemat põrnitsemist põhjustab see vististi tormi. Kuumust pole. Vett on. Tasasust ei kusagil.


Suvi oli muutunud veidi looritatuks kui o-kartmatud tiirutasid Pelgurannas. Milline tüüne sahin Kopli Kalmistupargis. Mõnes paigas on alati keegi veel. Keegi mittemateriaalne.


Parem siis juba tormata pea laiali otsas edasi karidele või takerduda madalas värviliste viiekordsete korduste vahel.


Lõpetuseks võisid lasta tuulel end tühjaks puhuda Stroomi ranna põõsaste vahel, tuiadi-tuiadi otse alguspunkti tagasi. Puhastatud kõigest mis su sees kunagi üldse olnud on.

Pärast läks Mari ujuma, aga mina teda rohkem meres ei näinud. Kolmapäevaks ujus ta Lillekülas jälle välja.

Aga ürita igavesti. Korja pilku see veelt peegelduv päike. Lase köögis lahti ning ära imesta, miks või taldrikult laiali on voolanud.

Lillekülas said kesknädalal, suve normaalses suuruses, kuidagi üksteisest sõltumatult hakkama nii UEFA liiga pallurid kui o-hurmurid. Mõlemad ajamas omal viisil taga ümaraid objekte - kes ühte kolmemõõtmelist kera, kes kahedimensionaalseid rõngaid. Viimaseid tuli leida kiiresti. Sest sprint. Sest tuvastada pealinna meistrid rõngaste leidmises on sama kriitiline kui selgitada välja liiga parimad kera veeretajad. Kas söösta vasakult või paremalt, oli küsimus mõlemal väljakul. Eriti filosoofiliseks osutus see etapil 8(42)-9(41), sest vaatamata paanilisele ja sügavale dialemmitsemisele, tegi see ühe ja sama välja. Aga kui vasemal pool oleks keegi jala ette pannud, mõni aiast väljunud koduomanik. Võib-olla oleksid siis lihtsalt natuke pikutanud kõnniteel.


Tuline suvi on oma puudutuse teinud. Hõõguv nagu Vivaldi. Lendles linnas ja laiskles rannas.


Riiva silmapilguks. Vesi põleb. Nõtkus on täiuslik.

--------------------
* Thomas White

Pikkade jalgade suvi

$
0
0
Ranitsaid kandvad jalad vudivad juba üpris argiselt kooli vahet, aga suvi sirutab endiselt pikki sääri.

Mõned jalapaarid kannavad nuppu, mis mõnes proosalises päeva osas kaotab ajuti tasakaalu. Kui igapäevane toimetamine asendis jalg-kaela-taga liiga spagaatlikuks osutub, on päris paslik pikaks venitatud koibi Saku taga soos proovida ära kasutada. Äkki saab hallolluse ka kallerdusest vabaks.

Kohe alustuseks sattusin piirkonda 'Põdra singel'.

Kui rattamehed kasutavad singleid kodarate kõveraks väänamiseks, siis muul juhul tekkis tunne, et kohe astub püünele pikkade jalgade ja kõrge turjaga isend, kes ulub mõnda üksildast viisijuppi.

Aga ei, välja ilmusid ainult eluka poolt maha jäetud kärbsed, kes klammerdusid innukalt juustesse. Selline seltskond sundis ka varbaid pikemaks kasvatama.

Nii sai alates kolmandast punktist kulgeda edasi endiselt mööda singleid, aga vähe tolerantsemas flooras. Raiesmikke ilmestasid I.Šiškinikolme karu poolt maha jäetud puutüved ja sipelgate poolt üles korjatud okkad.

Muidugi, te võisite ka seeni teha.

Või nagu juhtus ühe mu töökaaslasega kui ta lapsele lasteaeda järgi läks ja uuris, mida nad ka täna tegid. "Täna tegime seeni". No jaa, niikaua kui sa ei ole veel näinud neid nimelipikutega varustatud plastiliinist moodustisi, siis jaa, võib-olla tahaksid kasvatajaga lähemalt vestelda.

Kahe kolmandiku peal tekkis võimalus telegrafeerida oma asukohast ja emotsioonidest või mõnda muud meeleolukat kui soebra suennipaev just nueued meelde tuli. Tõsi, atribuutika näis tiba tõrkes olevat.

Lõpukilomeetriks olid alajäsemed uueks rabaponnistuseks päris lühikeseks kulunud ning enne eelviimast punkti jäin sootuks toppama ühes pohla kohas. Pildusin punaseid kerasid hammaste vahele ning mõtisklesin kas pähklid on ka juba valmis.

Sellest filosoofilisest mõttepausist singeldasin kuidagi lõpuni.

Suvi sammub oma lõputute käimadega edasi. Mina idüllitsesin kekseldes tagasi.

Samblatootlus

$
0
0

Päevased toimetused on jätkuvalt seda kanti, et joosta tuleb küll parem jalg kaela taga, siis pahem jalg kaela taga, siis mõlemad jalad korraga kaela taga, kuigi tegelikult olla mõeldud algusest peale ikkagi tiritamme ette näitamist. Lõpuks ju polegi vahet - Sokrates on kass, niikuinii.


Asjade olemuse selgemaks mõistmiseks läksin õhtu eel Männiku metsa, kohtuma vihmaga.

Vihm ei tulnud kohale.

Nii ei jäänudki muud üle kui üksinduses võtta üles jälle neid pehme seene ja ussitanud sambla pilte.

Okkavaikust lõhestasid mitmed linnalähedased seltskondlikud mürad - lasketiiru plaksud, motokrossi urinad, ehitajate saed, maanteel veerejad.

Hääletut seenetust varjutasid mõned loogeliseks tõmbunud trajektoorid.

Samblatuuletust rebestasid mitmedki kihutavad kaasmetsalised, kes suutsid näidata lausa nörritavat tempot.

Ja kui mõnes päevakohases majandusalases seitungis on lugeda jällegi seitsmest harjumusest, mis kinnijooksnud loovust võiks äratada, siis: kahest loomast kokkumiksitud versioonide kritseldamise asemel võid kahe punktietapi vahele kujutada niipalju teevaliku variante kui kahe minutiga võimalik; viie-aastase teesklemise asemel sa oledki metsas viie aastane; ei ole vaja saata oma projekte kujuteldavasse asukohta, mis on sinust kilomeetrite kaugusel, sest sa oledki oma asukohast kilomeetrite kaugusel ning projektid on hägustunud udupilveks Linnutee taga; mõni lauluviis ropp-räpp sõnadega jõuab paratamatult huulile kui sa ikka veel oma asukohast kilomeetrite kaugusel oled; absurdsemat teost kui legend kaardiservas ei olegi olemas; iga punktitähis võib pajatada lõputuid lugusid nendeni jõudnud vihapursetest ning sa ei tule mitte kunagi tagasi sama teed kui läksid. 

Kaardiga metsast väljudes on su loovuse allilmu raputatud veel sajal ja ühel viisil ning tiritamme kasvatamine jalad kaela taga joostes ei ole enam üldse mingi põhjus frustratsiooni tekitamiseks ning Sokrates võib ka koer olla.

Seentel on sügis.


Viewing all 206 articles
Browse latest View live